10.08.2014 Pühapäev

Algusesse

Eelmine päev

Öösel läks uni ära, Abalakov helises. Vaimujõu hindamine koos riskianalüüsiga näitas, et hommikuni välja ei vea. Ronin välja, telk on jääs. Aktru org on kaetud hallidest pilvedest laega. Aktru oru põhjast tõusev päike oli ääristanud mäeharja punakaskollase randiga, ja pilved kumavad pilvede alt tõusva päikese tõttu hõbe-kuldselt.  Aktru tipp ise oli sadanud lumest kirgasvalge. Kahjuks oli valgust pildi tegemiseks liiga vähe. Poen tagasi telki, aga und ei tule, kangesti tahaks pilti teha. Kõrval vähkreb MeelisW ka mingi nägemuse käes. Kui pea välja pistan, on valgust juba küll, aga pildistada pole enam midagi. Nüüd jääb süda rahu ja tuleb ka uni.

Kui hommikul uurin MeelisW-lt, et mis ta öösel unes põnevat nägi, võtab mees istet ja hakkab pajatama lugu sellest, kuidas tal väikse varba kaitse läbi põles ja kuidas ta selle asemel, et oomipoodi minna, meditsiiniasutusse pöördus. Sealt anti talle kaasa pusa punaseid juhtmeid, mis pidid olema vajalikud kaitsmele reseti tegemiseks. Juhtmed aga olid sassis ja nii siis tuligi neid öö otsa harutada, et hommikul  oleks võimalik edasi minna.  

Teeme glatsioloogide hüti ees grupipildi. Et paremal taga paistab punakas kalju, saab pildi nimeks „Monte Roža po russkomu“.

Pühapäev on see päev, kus käiakse allamäge. Esimene 200 meetrit on laskumine, järsul ja pehmel rusunõlval, mis viib meid Zeljonaja Gostinnitsasse. Rada on käidav, õigemini laskutav, sest tõusta siit küll ei tahaks. Gostinnitsa ise on lihtsalt tavaline mägisoo, mille servas moreeniplatsidel saab hädapäraselt telkida. Väga kehva ilmaga on siin muidugi parem kui kõrgemal hüti juures.

See mis edasi järgneb, on uudne kogemus kõigile. Siit Aktru alpilaagrisse on 600 m laskumist, linnulennult on sinna kilomeeter maad ja sellest kilomeetrist teine pool on mööda jõeorus kulgevat rada. Aga teise pooleni jõudmiseks on vaja läbida esimene pool ja selle nüüd ette võtamegi. Tegemist on kogu ulatuses ühtlase kaldega rusunõlvaga, mis allpool läbib kitsa kuluaari. Nõlva ülemisse otsa on humoristid ladunud kividest tärni. Nõlva keskel on lühike kruusane lõik, mida saab läbida glisserdades ja Mailal tekib lootus, et nüüd jääbki nii. Kohe algavad aga nõlval uued suured kivid, mis umbes kakssada meetrit Aktru orust kõrgemal lõppevad kaljudel, kust saame ligikaudu viiskümmend meetrit laskuda kuluaari läbimata mööda Altai ilmselt esimest ferratat. Tegemist on täitsa uue asjaga, mis veel lõhnab värske värvi järele. Turism areneb, on meie järeldus, mis paraku ei osutu tegelikkusega kooskõlas olevaks. Kogu tee lippab Kalle kaugel ees ja sooritab graatsilisi hüppeid taeva taustal. Enne ferratat ootab ta siiski teised ka ära, et rääkida oma plaanist õhtul praekartuleid süüa. Kõik peavad plaani intellektuaalselt huvitavaks.

Ferrata all läheb nõlv natuke laugemaks, aga Mailal läheb viimane lõpp päris vaevaliselt. Kuussada meetrit laskumist järsul rusunõlval võtab jala igatahes korralikult pehmeks ja all kivil olles omandab ülemine tärn sisu. Nõlva all teemegi lõuna ja vaatame tuldud teed aukartusega. Meist saalivad mööda lasterikkad pered koerakestega, kes tulevad tagasi jalutuskäigult liustiku alla. Mitu lahtiselt ringitöllerdavat peni üritavad meie tagasihoidlikult toidulaualt tükikest vorsti näpata ja rahvalike väljendite perre lisandub väärikas hüüdlause „Keri Kupolile“, mis oma 1,3 kilomeetrise tõusuga Aktrust on kindlasti väga võimas sisuga soovitus isegi koerale.

Turiste tundub palju olevat ja tõotab tulla meeldiv õhtupoolik, loodame vähemalt sama mõnusat äraolemist kui on võimalik Tjunguri Võssotnikus. Saun, õlu, soe toit serveerimisega… Palun Mailal miniseelik juba aegsasti meeleolukaks laagriõhtuks valmis otsida. Kurtmise peale, et polevat võrksukki kaasas, luban lahkesti oma võrkpesu pükse kasutada. Need on sellel matkal vähe kasutust leidnud ja põlved pole väga välja veninud. Matkaoludes ja õhtusel ajal käib küll, arvan ma, ja põiklen lendava kivi eest kõrvale.   

Turistidele mõeldud majakesed algasid kohe siinsamas Aktru jõe paremkaldal kuigi kaart näitas neid pisut maad allpool. Selgus, et tegemist on teadmata alustel tekkinud uusarendustega väärika ajalooga Aktru alpilaagri külje all. Aktru laager ise aga ei oma enam ammu sellist tähendust nagu informeeritud internet sellest lubas kodus laua taga arvata. Läbime uusarenduse ja satume vasakule kaldale silda ületades, mis piltidelt tuttav ette ei tule. Ka see on uusarendus. Peagi näeme ka reklaampiltidel olnud vaateid. Söökla on kinni, kohvik samuti. Viskame kotid kohviku ukse ette ja heidame tähelepanu äratamiseks tee äärde külili. Ainsad kelle tähelepannu köidame on mööduvad turistid, kes meid tervitavad ja uinuda ei lase või saabuvad turistid, kes uurivad kuidas end registreerida saaks ja kellele raha maksma peab. Ühed just saabunud peavad lausa heaks mõtteks meiega ühineda. 

Talume natuke aega nende seltskonda ja siis uurime lähimast majakesest, kas siin võiks olla keegi, keda kohaliku võimuna tunnustada. Pidi olema küll, isegi maja näidati kätte aga meest polnud kodus. Vanas laagrikompleksis ei toimuvat mitte mingit keskselt korraldatud elutegevust. Sööklat siiski avatakse vahel kui saabub etteteatamisega mingi suurem grupp. Ühesõnaga laskusime tsivilisatsiooni, aga tsivilisatsiooni polnud enam kohal. Võtame oma kotid ja läheme tuldud teed tagasi metsa ja otsime sobiva telkimisplatsi. Teed ja rajad on seejuures säilinud ning annavad aimu oma kunagisest hiilgusest. Teeviidad näitavad Genfi, Berliini, Alaskale…. Radade ääres on installatsioone vanast alpivarustusest ja muid kohalikest materjalidest väljapanekuid, mille ilma oodanud matkajate ajud igavuse käes piineldes on välja mõelnud käed keha vormishoidmiseks teoks teinud.

Käime MeelisW-ga pärast veel korra kohviku juures asuvate majakeste juures uurimas, et ehk on siiski mingi võimalus sauna saada või ehk leidub laagri puutumatutes varudes meie tarbeks natuke külma õlut. Lootusetu. Metsas ei pidavat isegi seeni ja pähkleid olema ja üldiselt pidi sellel aastal kõik olema väga pahasti. Väike Aktru liustik pidi olema suletud, kes sulges jäi arusaamatuks, Suurel Aktru liustikul pidi olema lahtist lund vööni ja see pidi olema läbimatu. Ülemist järve soovitati siiski vaatama minna. Transport alla pidi laagrisse tulema homme, aga mitte ülehomme kui oli meie plaan lahkuda. Samas pidi liikuma piisavalt sõidukeid, mille juhtidega kokku leppides on võimalik minema saada. Käime pärast isegi ühte töötava mootoriga Zil’i vaatamas, aga sellel on kummid pooltühjad ja juhti ei kusagil. Lööme käega, küll kuidagi saab ja läheme tagasi telkide juurde. On lausa suurepärane, et me ei jäänud söögi osas lootma laagri poele,  mis kirjade järgi pidi konservide, kuivainete ja muu esmatarbekaubaga varustama.

Teeme õhtusööki ja mõtleme elu üle järele. Arusaamatu, miks seda kohta toimimas ei ole hoitud. Kaugemalt hakkab kostma auto hääl, mis kohalike helidega juba harjunud kõrvale tundub võõras. Jalutan teepervele saan sohvril nööbist kinni. Noor kutt on nõus meile ülehomme kella kaheteistkümneks järele tulema küll. Raha tahab Kuraisse viimise eest 6000 rubla, Aktashi ta sõita ei taha. See pole ka väga tähtis, oluline on suure tee äärde välja saada.

Tulevik kindlustatud, kõnnin tagasi. Söögieelne kissell on just valminud. Õhtusöögi lõpetame korraliku kakaoga, kuigi ka õlle vastu poleks kellelgi endiselt midagi. Päeval kui MeelisW-ga olime kohviku juures juttu ajamas käinud, olid Olev ja Kalle roninud kõrgele nõlvale ja sealt hunniku puid alla vedanud. All on metsaalune pikkade aastate jooksul põletusmaterjalist täiesti puhtaks tehtud. Kui hämarduma hakkab, saame tule üles teha ja rahus teed juua. Üleval nõlval siblivad jaaniussikesed, kes tunduvad samuti tahtvat lõket teha. „Varsti jõuavad puudeni“, on Olevi kommentaar kui paar tulukest juba päris kõrgelt paistma hakkavad. Homme on plaan laager püsti jätta ja minna üles järve ja Aktru liustikku vaatama. Kellaaja osas jääb asi aga lahtiseks, sest esmane ettepanek „varahommikul“ ei meeldi kellelegi.

Järgmine päev