Väljas paistab päike! Vaja on sisse seada moosikandja ametikoht. Praegune tavapärane hommikusöök, mis kaaluliselt koosneb poole ulatuses helbest ja teise poole ulatuses lihast on väga maitsev. Kui liha eemaldada, siis ilma moosita nii paljukordselt kindlasti söönuks ei saaks, lihtsalt ei suudaks. Toimetame vaikselt ja naudime ilma. Jõgede kokkusaamise kohal ilmub nähtavale üksik ratsamees, kes meid märgates suunda muudab ja meile lähenema hakkab. Peame teda alguses piirivalvuriks, aga pigem on tegemist ikka kohaliku jäägriga, kes toimuval silma peal hoiab. Millegipärast ei soovi ta meie kaamera ette jääda ja nii saame mälestuseks vaid pildi hobusest. Ajame natuke juttu, selgitame, kust tuleme ja kuhu läheme. Mees teab, et meie liikumissuunas on rada olemas, aga algus on jõe äärest raskesti leitav. Võssa on kasvanud. Igatahes paneb see eesootavale päevale optimismiga vaatama.
Jalad on eilsest üsna märjad, seega meie teele jääv Vasak Karagem ei ole takistuseks, millest ülepääsu otsida. Jõgi on mitmesse harusse jaotunud ning iga haru on paari kiire vetteastumisega ületatav. Selle aja sees ei saa vesi veel arugi, et võis saapasse voolata.
Otsime rada, ragistades piki kallast juhatatud paigast võssa pöörates piki jõe kallast ülespoole. Võsa ei ole eilsest sajust veel kuvanud ning peagi oleme jälle märjad. Raja leidmine õnnestub. Igale langusele järgneb tõus ja see tõus on antud kohas tuntav. Laskuda oleks siin läbiligunenud nõlval võrreldamatult kehvem. Seega ei jää muud järeldada kui et on parem kui eile. Varsti kuuleme hääli ja metsast ilmub matkagrupp Nižni-Tagilist. Teevad sisuliselt sama marsruuti mis meie, aga vastupidi ja plaanivad kaheteist päevaga toime tulla. Samal ajal kui paar selli meiega juttu ajavad, on ülejäänud sinikapõõsastesse laiali pudenenud ja ahmivad kahe peoga marju suhu. Ilmselt on tamp taga olnud ja pole olnud mahti süüagi. Vaadates seda missugune näeb välja nende laskumisrada, tekib veendumus, et ainuüksi nende käimisest ootab meid ees lai ja kõva põhjaga rada, kust võsa on kahe meetri laiuselt eemaldatud. Mingil hetkel avastame, et vee kogus, mis võsast läbi trügides meiega kaasa kandub, on suurenenud. Tähendab, vene grupp laskus mingit teist haru mööda. Samas on raja põhi mätaste vahel korralik ja pole põhjust arvata, et meie kuidagi valesti oleksime läinud. Pigem on nii, et venelased ise ei leidnud üleval rada ja sattusid sellele alles poolel nõlval. Ilma rajata oleks liikumine ikka väga vaevaline, aga kahjuks on tegemist on kaduva pinnavormiga. Juba praegu kaarduvad puud raja kohale ning märg lehise oks käib läts ja läts vastu nägu, nagu saaks põrandalapiga. Riided ja neist alla nõrguva vee tõttu ka saapad on läbi vettinud. See pisku, mis asjad eile kuivasid, tegi nende hommikuse selgapaneku vaid pisut meeldivamaks. Praegu on kõik jälle endine, siiski on soe ja ei saja.
Rada lõpeb meie jaoks rusuvoolul, edasi läheme mõni teine kord. Rusuvool on keskmise kiviga ja mitte väga järsk ning see tundub paremapoolse oru poole tõusmiseks väga sobiv teekond. Metsast väljumise ainus kadu on Olevi seljakoti kollane kate, mis rajatähisena kuhugi oksa külge sõlmus. Kui rusu ülemises otsas madalate kaljurüngasteni jõuame, pöörame natukeseks taas piki orgu. Arvame endid isegi liikuvat rajal, kuigi selle ettekujutamine nõuab väga suurt vaimset pingutust. Jõuame järgmise rusuvoolu jäljeni ja tõuseme. Kui vaade avardub, siis selgub, et natuke tuleb tagasi laskuda, aga saime nurga ära lõigata ja liikumine on rusul märgatavalt parem kui mööda samakõrgusjoont rajata võpsikus tõustes. Edasi on madal kasevõsa, kus on aimata varemkäinute jälgi. Kui kotid lõunaks maha paneme, hakkab tugevalt sadama. Söögiks on kuivpajuk, mida oleme nüüdseks juba õppinud looduse poolt pakutavaga niisutama.
Pealelõunane teekond on natuke erinev eilsest päevast. Madalad püüniskased haaravad jalgadest ja sunnivad pikali heitma, kuid võsa on madal ja ei paku tuge ja nii tuleb end kindlasti kukutada seljakotile, et mitte maanduda kasevõssa peidetud limakividele. Kohati on teekond samblane aga erinevalt eilsest ei ole sambla all kivid vaid puhas õhk. Kivid tulevad vastu alles siis kui jalg põlvini sisse vajub. Iseäranis võtab selline „reetlik sammal“ tuju ära MeelisW-l. Just kuivanud kasevõsa on jälle märg, pilvede tõttu puudub igasugune nähtavus, mis aitaks meenutada, et oleme mägimatkal. „Kuradi mägimatk või asi! Mägesid pole näha, põlvini soos, olgu see viimane kord!“ on tema kokkuvõte toimuvast. Tegelikult pole maastikul häda midagi, aga vahelduvad vihmahood ruineerivad vaimu muidugi.
Kasevõsast kõrgema paljanduvatelt kividelt leiab õnnelik Kalle sambliku, millest ta seni oli vaid tähtsate IT visionääride ettekannetes kuulnud. Tegemist on elusorganismiga, mis kasvab kõigile arvutikasutajatele ülemaailmselt tuntud emotikoni kolmemõõtmelises vormis. Niisugune on siis tsivilisatsiooni hälli Altai panus ülemaailmsesse internetivõrku. Õhtuks oleme teinud kaheksa tunniga 800 meetrit tõusu ja jõudnud 11 km kaugusele oma hommikusest laagripaigast. Võrreldes eilsega on edenemine olnud igati korralik. Laagerdame otse kuru all. Homne tõus tundub olevat lihtsalt tagajalgade töö otse üles. Kaljud, mis orgu piiravad on tõeliselt omapärased, koosnedes erinevatest punase varjundiga kivimitest.
Laagriplatsil algab taas tugev vihm, mispeale MeelisW koti maha viskab ja kõrvaloleva kivi otsas vihmakeebi üle pea tõmmanuna nördinult kössitama hakkab. Päev on kurnanud ta füüsise ja vaimu, teised panevad telke üles.
Alles tass teed peale saju lõppu toob MeelisW sealt kivi otsast alla, et ühiselt osaleda väga tähtsas tehnoloogilises arutelus. Kusagil on Mailal õnnestunud oma uhiuued koorikpüksid põlve pealt puruks rebida. Parandusvõimalusi uurides avastame pükste kannapoolses alaääres konksud, millega peaks teoreetiliselt olema võimalik püksisääri eest saapanööride külge haakida. Miks need tahapoole on õmmeldud, ei oska me välja mõelda. Nüüd ongi MeelisW kord särada. Ta soovitab püksid õigetpidi jalga panna ja siis välja mõelda selgitus, miks põlveõndlas on pükstel pikk rebend, mispeale abivalmis seltskond kamandatakse rahvalikku kõnepruuki kasutades pükstest eemale. Tegeletagu parem söögi tegemisega.
Kuni tänase õhtuni olin jõudnud vähemalt paar korda kiruda, et täiskomplekti kuivi riideid olin kaasa vedanud. Kuni eilse õhtuni oli ikka õnnestunud riided magamamineku ajaks seljas ära kuivatada. Täna oli igati sobiv kõik kaasasolevad riided selga ajada (lühikesed püksid välja arvatud, sest need olid kadunud ja ilmuvad välja kahe päeva pärast) ja ikka oli kergelt kõhe. Ka vahetusjalatsid on ka kindlasti vajalikud, saab natukesekski kuivad sokid jalga. Kalle sandaalid avavad aga eneses veel ühe, seni varjatud tahu. Nimelt on täna õhtusel 2800+ meetri kõrgusel asuval kivisel laagriplatsil ka korralik tuul. Läbi sandaaliaukude varvaste vahelt läbi vilisev tuul lubab sokke kuivatada neid jalast võtmata. Kerged hüplevad liigutused jalalt jalale aitavad veel õhu liikumisele kaasa. Peale õhtusööki hakkab jälle sadama, RAISK!