Öösel hakkab sadama. Hommik telgis on pikk ja põhjalik, välja saame alles kell 10. Kuni liikuma hakkamiseni on mõnus, aga kohe kui koti selga saame, hakkab sadama ja nii kestab see väikeste vahepausidega kuni õhtuse uinumiseni.
Rada on taas virtuaalne, võsa ja moreen reaalsed, ja märjad. Madal kasevõsa läheb maapinna kõrguse vähenedes üle kõrgeks pajuvõsaks. Võsast läbi trügides kuivatame seda pisut ja poole tunni pärast olema kaltsmärjad. Moreen on peitunud paksema samblakihi alla ja jääb mulje nagu seda polekski. Kahjuks ei ole sammal kividele kinni kasvanud. Märkamatule kivile astudes koorub samblakiht jala all ja olenevalt kivi kaldest järgneb ootamatu libisemine. Seetõttu sooritame regulaarseid kontrollitud langemisi võssa. Maila saavutab oma seitsme korraga kukkumise kunstis suurima vilumuse ja võib kindlalt väita, et püstijäämise üritamine põhjustab suuremaid marrastusi. Paaril korral ta seda üritas ja see lõppes maandumisega sinna samasse kividele, millelt sammal enne jalaga ära sai nühitud. MeelisW nõustub temaga täielikult, sest ka tema püstijäämise üritus lõppes põlvili kividele lendamisega ning sellele järgneva pikema liuga allamäge, mille kestel ta jõudis võtta telekast näidatava jalgpalluri poosi kui see murul liueldes õnnestunud sooritust tähistab. Ka Olevist ja Kallest koosneval naabertelkkonnal on mitmeid võssamaandumise seikasid. Püüdurvõsa on kukkumiseks muidu mõnus küll, aga katsu välja saada kui käed-jalad maha ei ulatu aga seljakott sinu peal lamab! Kui aga seljakoti peale kukkuda, siis aga puudub võimalus jäsemeid püstiajamiseks kuhugi toetada hoopiski. Võid vaid nautida põõsa ümber kogunevate kaaslaste eriilmelisi nägusid kui nad põõsast kõigutama asuvad, et sind maapinnale lähemale tuua. Allamäge kukkudes võid ju olla jäänud pidama mitme meetri kõrgusele. Minul toimib eilne vaktsinatsioon, mis seisnes porfüürist silekaljudele selili viskamisel kui tundsin tasakaalu liivasel pinnal libisemise tõttu kaduvat. Tänane päev õnnestub mööda saata omal jalal.
Vahelduseks pakub teekond ka võimalusi ronida jõeäärsel suurmoreenil, sest jõgi jookseb aeg-ajalt kaljudesse kinni. Ei pea turnima kõrgele märjale nõlvale, vaid saab roomata madalal jõe kohal mööda kaljudelt jõkke varisenud suurtel teravatel kivitükkidel.
Kella kolme ajal jõuame väheke suurema, meie kõrval voolavasse Paremasse Karagemi suubuva jõe äärde, mille ääres on mõned tagasihoidlikud laagrikohad. Otse jõkke sukelduva raja jälg on väga õrn, pigem loomarada ja loodame leida sobivamat paika jõkke astumiseks. Laskun jõe kallast mööda allapoole, kus saab mööda vettekukkunud puud ja paari kivi kasutades üle. Teised tulevad järgi, viskan koti maha ja käin kadunud rada uurimas. See on leitav sama õrnana. Teised panevad ees minema kokkuleppega, et esimeses sobivas kohas peaks lõuna tegema. Hakkan juba kahtlema, et kas eesminejad pole mitte valinud mõnda alternatiivset loomarada, kui Olevi kott metsa vahelt vilksatab. Varsti kohtume ka kotil istuva Kallega. Maila ja MeelisW saavad sisse nii suure ja hea tempo, et peatuvad alles soos, milles senine nõrk rajajälg hajub täielikult. See siis ongi tänane sobivaim koht lõunat teha, kell on viis õhtul. Peale „lõunat“ kõnnime veel tunnikese ja jõuame üsnagi kenale aasale Vasaku ja Parema Karagemi ühinemiskohas. Ühinemine ise jääb natuke eemale ja on kusagil soises võsas. Meid see koht väga ei huvitagi, sest plaanime homme Vasakut Karagemi mööda Tomitsi kurule tõusma hakata ja siit aasalt saab teekonda nurga äralõikamisega pisut lühendada. Olev käib igaks juhuks veel natuke edasi, aga see koha on parim. Kuigi viie tunniga olime suutnud laskuda ainult 400 m ja jõuda hommikusest laagrist seitsme kilomeetri kaugusele, tundub päev lõppevat hästi. Ümberringi on alpiaas väikse sääsetiigiga, vaated on avarad ja vihm lõppenud. Riputame oma ligast varustust puude ja põõsaste külge ja kui sinna enam ei mahu, see tähendab oleks vaja hakata ülespoole ronima, sest alumised oksad on täis, siis veame ka pesunööri välja.
Teeme teed ja meenutame lähiminevikku. Kõige efektseimaid astumisi ja korratakse kohapeal üle, sest ega siis päeval ei olnud ju iga potsatus näha ja põõsast kostev kirumine üksi ei anna ikka õiget aimu. Näitlikustamine ise viib aga uute seikadeni, mille käigus kaaneta seisev teepada saab korralikult kannatada ja Maila kuiv laagritoss märjaks. Põletusest päästab kiire tegutsemine.
Õhtusöögi ettevalmituse ajal ilmub aga taevasse suur must pilv ning toiduvalmistamine on jälle paksus lausvihmas. Kohe siinsamas Vasaku Karagemi oru kohale tekib muljetavaldav vikerkaar. Homme läheme selle alt läbi ja siis on „hüvasti vihm !“ Vähemalt nii me loodame.
Riided on jõudnud natuke taheneda ja need maksab esimeste piiskade langedes kokku korjata, isegi kui need „kuivavad“ puude all. Vähemalt mina arvan nii. MeelisW ei pea selles suunas liigutamist siiski vaeva vääriliseks ja õhtul on nördimus suur ja tuju läheb täitsa ära– riided olevat olnud enne „kuivama“ panekut palju väiksema veesisaldusega. Lohutan, et ehk saab väänamisega kuivamapaneku eelse olukorra taastada. Siis jääb sadu järele ja süüa saame kuivas. Ja siis hakkab jälle tugevalt sadama ja kakaod joome märjas – ühesõnaga harjutus „keebid selga, keebid maha“. Mingil hetkel tundub, et polegi enam vahet, sest alumised riided niiskuvad. Masendav, pole olnud mitte ühtegi sajuta ööpäeva. Olukorra talumiseks on aga olemas aklimatisaator ja kerges vihmas peetav lõkkeõhtu sujub pimedusse, misjärel kestev tugev vihm meid telkidesse sunnib.