Öösel ärkan selle peale, et Olev karjub täiest kõrist appi. Hetk kulub aega selguse saabumisele ja järgmise karje ajal määratlen hääle suuna. Enne veel kui jõuan magamiskoti luku tervelt lahti teha, kostub Kalle rahustav hääl. Selge, saavad ise hakkama. Hommikul selgus, et ka MeelisW oli aktsiooni peale ärganud, aga Kalle häält kuuldes samuti hetkega rahunenud. Ainsad, kes päästetöödest osavõtuks end liiga väsinutena tundsid, olid Maila ja Olev ise, kes ei teadnud öistest sündmustest midagi.
Hommik oli viimastele päevadele iseloomulikult kuiv. Pole üldse paha vaheldus päevale. Inimesed liiguvad laagris mõõdukal sammul, ei püüa varjuda aga kuivemat kohta otsida. Flegmaatilisemad ei suuda ilma külma veeta krae vahel siiski reaalsust aduda. Näiteks laseb Maila jõe ääres kaussi pestes lihtsalt sellest lahti, mispeale kauss vooluga kohe allavoolu kandub. Toimuvale reageerides pöördub ta allavoolu hambaid peseva MeelisW poole rahulikus toonis ja tavapäratuid viisakusväljendeid kasutades „Ole hea palun püüa kauss kinni“. Väga napilt jõuab MeelisW reageerida enne kui kausike suure mere poole teele oleks asunud.
Hommikuseks äratuseks oli sada meetrit järsku tõusu otse söögilauast. Teised ajavad end niisama toidukausi tagant püsti ja hakkavad minema, aga MeelisW tegi enne natuke soojendust ka. Pakkinud koti, hüples ta üle jõe ja ragistas teisel kaldal tuulemurrus. Kui tundsime huvi tema tegevuse kaugema eesmärgi vastu, siis tema otsivat sealt rada. Palusime tal naasta ja näitasime taevatrepi otsa kätte 180 kraadi teises suunas. Kuigi esimesed olid juba rajal kui ta jõe tagant kätte saadi, oli ta soojenduse läbinuna järgmise pooltunni püüdmatu.
Varsti algab liustik. Eilsed kitsed teevad selle servas näo nagu ei märkaks meid, aga olen üsna kindel, et nüüd pöörati tagasi vabanenud laagriplatsile. Teekond liustikul on täis omapäraseid meelepetteid ja näilisi anomaaliaid. Mitmes lõigus tundub vesi liustikul olevas käänulises rennis voolavat vastumäge. Et raskusjõud siiski toimib, veendume õige pea kui MeelisW end sama kivi peale toetab, millele Kalle oli oma koti käimiskepi najale püsti seadnud. Koti rihmad olid ka ilusasti laiali venitatud, et oleks peale väikest puhkepausi mugav kott selga võtta. Niisuguses olukorras siis potsataski MeelisW kivile ja loomulikult kukkus Kalle kott seepeale all voolavasse veeloiku, rihmad jätkuvalt õieli. Õnnetuseks oli rihma küljes ka fotokas, mis nüüd koti alla jäänud rihmaga koos voolus vonkles. Kiire reaktsioon päästis tehnikaime kõige hullemast ja peale hoolikat demontaaži ja päikesevanne hakkas aparaat õhtul jälle tööle.
Varasel pealelõunal jõuame liustikul kohani, kust algab tõus Abõl Ojukile. Kirjade järgi on tegemist 1B kuruga, aga nähtav pilt on oluliselt aukartust äratavam. Loetud matkapäevikutes oli muidugi natuke mainitud ka, et olud on seal muutlikud ja tegemist võib olla raskema läbimisega. Istume ja vaatame homsele teekonnale alt üles.
Vaatest saab varsti villand ja asume tegutsema enne kui päike kaob ja lumi kõvastub. Kaldu olevale liustikule on vaja telgiplatsid tekitada ja praegune vesine jäälörts on selleks ometigi parim võimalik kättesaadav materjal. Tasandame aluse ja kobime õhtusöögieelsele unele. Magamise ajal ärkan korduvalt, sest küljealune ragiseb. Ilmselt liigume tagasi allapoole.
Õhtusöök tuleb ümber mängida. Ei sobi ometi kartulilobiga, millest üheainsa ettevaatamatu käeliigutusega võib jälle püreesupp saada, homset tõusu plaanida. Otsime välja makaronid pataga ning kisselli kakao ja stronniga. Ka hommikuse toidukorra vahetame tugevamaks. Samuti täidame pajad, et hommikul ei peaks jääd sulatama. Nutikamad täidavad kohe ka joogipudelid, vähem nutikad lebavad enne natuke magamiskotis ja kui on juba üsna pime, siis soortavad lambi valgel vabaronimise liustikule veel voolavaid ojakesi otsima.