Hommikul ronib MeelisW telgist välja saapad käte otsa aetud. Väljas kivi otsas priimust käivitav Olev juhib sellel tähelepanu ja püüab suunata saapaid jalga panema. Ei pidavat saama, on MeelisW vastus, sest jalad olevat väsinud.
On soe ja päikesepaisteline hommik. Vägisi tuleb meelde kogenud novokuznetski matkaja, kellega kohtusime seitse aastat tagasi Altais Mensu platool. Selleks ajaks kui meie endid telgist välja ajasime, olid nemad juba Delonest üles jõudnud. Meie tervituse peale vastas mees, et „razve utro mozet bõt dobrõm, vetcher dobrõi“. Matk seitse aastat hiljem, küll natuke kaugemal tookordsest kohtumispaigast, tõestab veenvalt, et Altais on just hommik see, mida tasub oodata.
Kell pool üksteist saame minema ja kohe on sada meetrit otsetõusu, mis võetakse sellise tempoga, et Olevil ununevad käimiskepid laskumisasendisse. Eilne laskumine on vaja tagasi võtta! Hoog on nii suur, et jõe kaldal vaikselt tõusmise asemel pürstitakse üle ribi, mis tähendab vähemalt neljakümne meetrist lisatõusu ja sellele järgnevat laskumist. Kaarti ei vaata keegi. Natuke saab teekond selle võrra muidugi lühem ka, aga MeelisW võtab ebavajalik tõus porisema. Lohutan teda, et pikk tõus Kupoli kurule väsitaks jalad muidu liiga ära, aga nüüd on tal võimalik vahepealsel laskumisel jalga lõdvestada. MeelisW püüabki jala hästi lõdvaks lasta, mis tähendab aga korduvat koperdamist. Laskume ribilt kanjoni ülaosas asuvale soisele märgalale, mis analoogselt eile teisel kaldal nähtule on lehmade poolt segi tallatud seedetrakti jääkidega. Siit siis pärineski kristallselge vesi meie laagri ojas. Koht inspireerib äriidee Milka pildiga pudelil, milles sisaldub puhas ja kirgas mäestikujõe vesi. Turundusideena töötaks tavalisest pudelivees kolm korda kõrgem hind, mis suunaks meid otse jõukate klientide turusegmenti. Ei ole mõtet toota odavaid asju, nagu räägivad majandusgurud. Koos teoks tegemata sauna leiliveega saaksime hakata rääkima juba tooteseeriast.
Soost kulgeme taas väga soliidse tempoga ülesmäge. Mingit ekstra kvaliteetset rada ees pole, aga miski ei takista liikumist ka. Enne ülemise kanjoni algust on väga korralik järsk tõus mööda rusu. Üleval pääseme veele ligi ja teeme lõuna. Oma ootamatuseks avastame peatuspaigast natuke veel kõrgemal lume piiril lehmakoogi, lehmad siiski lendavad.
Teel lõunale avastab Maila, et osadel kiviplaatidel on neljakandilised augud sees, nagu oleks keegi jääkuubikuid teinud. Edasisel teel selgub, kive on kasutatud märksa kõrgema sulamistemperatuuriga materjalist kuubikute valimistamiseks. Lõuna ajal on meil peas valmis plaan tõusta Kupoli kurule, teha seal laager ja nautida vaateid. Ilm on ju ilus. Ja siis homme alla Aktru alpilaagrisse, kus saame ilma seljakottideta teha lõdvestava tõusu Aktru liustikule.
Peale lõunat hakkab sadama, samas päike paistab. Ei saa enam aru mida peaks selga panema. Tõuseme Kupoli idaküljel oleva künka otsa mööda lauget moreeni. Piltide peal on tipu ümbruses lumi, aga nähtavus on vilets ja seetõttu peame küngast tipuks. Vahepeal on kogu kõrgemale jääv nõlv pilves, kusagilt kostub müristamist. Jõuvarude jooksev analüüs näitab, et jaksame kõndida üle Kupoli tipu alla ja kurule polegi vaja minna. Idapoolse künka otsast laskub Aktru poole järsk kaljusein ja avanevad tõeliselt suurepärased vaated. Kahju vaid, et ilm selline vahelduva madala pilvisusega on. Künka otsast on tee tippu mööda lamedat ja laia harja näha, kuigi sellel teekonnal kaob tipp korduvalt pilvedesse. Kui üles jõuame, on nähtavus nullilähedane, kaugemale kui kolmkümmend meetrit ei näe. Kuidas teisele poole alla saada, pole samuti näha. Puhub külm tuul. Kupoli tipp 3527 m ise on selline lai ja lage platoo, millel kiviplaadid serva peal püsti nagu noad.
Väga omapärane vaatepilt. Varsti pilv hajub ja avanevad vaated Tsuiski lõunaahelikule, samuti Kurai stepile. Ainult Aktru org on jätkuvalt pilves. Laskuv jäljerida on näha ja idapoolselt künkalt avanenud sein meid sellel suunal ees kindlasti ootamas pole. Pilvedest ilmub nähtavale saatemänsak, kes ilmselt harjumuspäraselt loodab midagi maitsvat. Tegelikult on isegi hea, et otse üle lume tippu ei tulnud, saime vaate kõrvalorgu ka ära näha. Ilmselt oli ka tõus mööda lauget kivist nõlva mõnusam. Ja otse loomulikult – mööda lund tulles oleksid leidmata jäänud need kaunilt kuubikujulised mäetükikesed, mis veel kuid peale matka lõppu elevust pakkusid ja uurimisainet andsid. Kohapeal igatahes tituleerime täringud meteoriiditükikesteks, sest vaieldamatult on tegemist metalliga.
Laskume mööda lund ja järgime igaks juhuks jäljerida. Aktru orus on siniseks tõmbunud ja nüüd liigub see mass meile vastu. Tormame allapoole vähemalt samas tempos kui hommikul tõusu alustamise. Kui lumelt maha saame, teeme peatuse. Sisselülitatud mobiilid hakkavad piiksuma ja sõnumeid vastu võtma. Glatsioloogide hütt on juba näha ja pilv ununeb. Hakatakse sõnumeid toksima ja Olev peab heaks mõtteks ka üks kõne võtta. Juhin tähelepanu taas pilvele ja jätkame laskumist, aga sadu saab meid juba nõlval kätte. Esimeses sobilikus laagrikohas nõlva all ajame keebid selga. Kruusmoreen on selline kergelt lainjas ja vajaks natuke tasandamist, aga vesi on kohe kõrval olemas. Sellise ilmaga pole mõtet kauneid paiku allapoole otsima minna, kuigi on teada, et kusagil eespool on olemas Zeljonaja Gostinnitsa nimeline telkimiseks sobiv paik. Päeva tõus on olnud 1000 m ja laskumist otsa 500 m, oleme jõudnud 3000 peale. Aitab küll tänaseks.
MeelisW käib siiski hüti juures asja uurimas ja kuna sadu on tugev, siis poeme sinna varjule, mõtteid koguma. Võtan saapad jalast ja kobin taha lavatsile pikutama, MeelisW järgneb eeskujule. Maila kügeleb niisama lavatsi serva peal ja teised piiluvad lootusrikkalt ukse vahelt välja ja kommenteerivad pilvede liikumist. Olud on kitsad, aga häda pärast mahuksime muidugi kõik siia lavatsile ööbima. Pudelites on vett ja mõte teest lisandiga, mis kõrgusekaotusega harjuda lubaks, parandab olustikku, kuigi köögi lahtipakkimine suurendab vedelevate asjade hulka üle optimaalse. Osa asju hakkavad maha kukkuma ja lavatsi alla pudenenutena võivad need jäädagi omaniku teadmata siia.
Tee valmib, vihm jääb järgi ja õhtu hakkab selgeks kiskuma. Telkidele leiame kohad kohe hüti kõrval, kuigi vee järel tuleb käia mitmesaja meetri taha. Siiski on see hea koht juhuks kui hommikul peaks ilm niru olema, saab söögi varju all ära teha. Pealegi kamba peale kujuneks tonnkilomeetreid kordades rohkem kui oma seljakotid oja äärde tagasi tassiksime. Seega, lihtne energeetiline arvestus, mis kergesti võib vahel mugavaimana tunduva lahenduse varju jääda. Kaugemal tekitab päikeseloojang pisut tuhmid ja sinised kardinad.
Muidu kauniks kujunenud õhtut tumestab aklimatisaatori lõppemine, kuid kuna matkaplaan näeb ette alates homsest Aktru alpilaagri hüvede nautimist, siis põhjust suuremaks muretsemiseks pole. Kui telki poeme, algab tavaline keskmise intensiivsusega vihm.