Ärkame kell seitse, aga ukerdamine ja koperdamine võtab aega ligikaudu kolm tundi enne kui vastu tahtmist liikuma saame. Tõuseme kauge kaarega mööda moreenivalli nii kõrgele kui võimalik ja seejärel mööda lund veel nii kõrgele kui võimalik. Ja siis algab jama peale! Nõlv koosneb tasakaalus olevatest kivitükkidest ja iga astumine vallandab laviini.
Mitte üksi kivi, millele astud, ei pea! Liigume küll koos, aga ka viiekilone kivi annab jalale peale 20 m läbimist korraliku matsu. Korra kaalume tõusu otse vasakule kaljude alla, aga seal läheb järsuks ja pudist pole ka seal pääsu. Lisaks alt äravajumisele tekib ülevalt pähe pudisemise oht. Kusagilt need tükikeses ju peavad tulema. Korra kaalume lahtise nõlva ületamist ja teisele poole lumekeele peale minekut, aga see on ilma kassideta tõusuks liiga järsk. Ja loomulikult on kõigil eranditult pakitud kassid kuhugi alla, sest mitte miski ei ennustanud nende vajaminekut 1A kurul. Selle nõlva peal siin aga kotti lahti ei paki. Jätkame kangelaslikult traaversit üleval paremal paistva suurema kivini, et seal siis võtta juba teistpidi traavers kurule. Kalle ronib ees nagu lumehelbeke, teistel on tagasivajumine kirumavõttev. Maila lohutamiseks kategoriseerib MeelisW Tomitsi ümber, nüüdsest on see 1A*.
Kurul teeme kerge eine halvaa, pähklite ja muu hea ja paremaga. Igatsevalt vaatab MeelisW lõuna pool orgu kõrguvale Lõuna-Tsuiski ahelikule, aga järgmisel aastal me sinna veel ei lähe.
Edasi ronime mööda harja kõrgemale, et siis sobival hetkel võtta suund Ehrenburgi kurule. Vaated on kenad, päikest küll pole, aga pilved on kõrgel. Harja mööda liikumine on mõnus, jalgealune peab. Päris harjale kahjuks ei malda ronida, sest nõlv tundub mööda samakõrgusjoont käidav ja liigne tõus välditav. Paarisaja meetri pärast muutub kogu nõlv jälle lahtiseks. Meie eeliseks on see, et võime enesele lubada kerget laskumist. Kas üleval harjal oleks olnud parem, jääbki teadmata, sest viitkümmend meetrit mööda lahtist kivi üles vaatama minna ei soovi keegi.
Natuke annavad pidet rohelise samblaga kaetud suuremad kivid, mida varem nii halvustavalt limakivideks olime nimetanud. Nüüd on need parimad, mida võib jalge alla tahta! Ka Maila liigub käpakil mööda nõlva tänu neile päris kiiresti ja peab teiste, kahel jalal liikujatega võrdväärselt sammu. Tegelikult on olukord, kus kerge laskumine voolaval moreenil on energeetiliselt sobivaim paratamatus, meile ju sobiv. Saame teha veel väikese kahekümnemeetrise tõusu Ehrenburgi kurule ning kirja panna kaks kurutõusu päevas. Tagasivaates on kaljud punased mõlemalt poolt ja pakuvad ümbruse hallidele kivimassiividele kontrasti. Tegelikult on kuru selline suur, lai ja lame, pigem platood meenutav sadul. Peidame endid kuru harja taha tuulevarju ja teeme lõuna. Terav vajadus hakkab tekkima 3D skaneerija ja sellega seotud lõiketera järgi, sest juustutükkide kuju hakkab seljakotis toimuva pideva muljumise tõttu muutuma jagajatele hoomamatuks.
Allaminekuks käime vaatamas lähimat kuluaari, aga see on väga järsk ja ilmselgelt vale koht laskumiseks. Natuke eemal on oluliselt laiem ja laugem laskumine, mis viib meid nelisada meetrit allapoole rohelistele aasadele, kus asub soo. Kõrgematel aasadel on massiliselt hobuseid karjatatud ning murukamar ohtrate väljaheidetega pehmeks pudruks trambitud. Marsime edasi madalamale, kus kaardil on näidatud väikesed järved. Soo jätkub, aga leidub juba kohti, kuhu saab koti maha panna.
Ööbimispaika siin pole, silmapiirini levivate sibulamätaste vahel lirtsub vesi. Tuleb minna edasi teisel pool järvesid asuvale moreenivallile, kust liustik on taandunud juba väga ammu. Sealt avaneb vaade Dželo orule, mis paraku asub meist kakssada meetrit allpool. Ilma orgu läbimata aga ei saa mitte kuidagi teiselt pool Kupolile tõusma hakata. Samakõrgusjoont mööda liustiku alt läbi käimine ei tulnud kauguse tõttu kõne allagi. Liiati paiknes meie homne teekond orus, mille alumine osa oli kanjon ning valel pool kanjonit hommikut alustada ei ole mõistlik plaan. Seega tuleb laskuda.
Nõlval õnnestub mul teha ühel jalal pikk liug väetisehunnikul, kuid püsti jääda. Tagant tulijad hindavad liu pikkuseks vähemalt poolteist meetrit. Rõõm allajõudmisest tekitab korraks väikese kaose õhtu jätkamises, aga peale väikest mõtete kogumist tundub kõigi jaoks olema hea plaan jõest juba täna üle ära minna. Hommikul on ehk jões vett vähem, aga kui seda ülevalt kaela tuleb, siis pole tingimused paremad. Ühes sängis voolav jõgi paistab väljakutseid pakkuv, aga natuke allavoolu leiame kohad, kus saab väiksemate harude kaupa jõest läbi jalutada.
Vahepeal on seejuures kõige targemaks marsruudi valikuks mööda jõge jalutamine, et sobivalt laiade ja madalate kohtadeni jõuda. Kokkuvõtteks pole see sulistamine mitte midagi erilist ja kogu ettevalmistus saabaste asemel tossude jalgapaneku ja pikkade pükste äravõtmise näol on ebavajalik. Kalle, nähes esimeste edusamme, jalutabki niisama läbi ja uhkeldab õhtul laagris kuivade sandaalidega rõhutades taas ja korduvalt sellel olevat kirja „waterpruuf“.
Päris Dželo äärde ei me ei jää, vaid kõnnime natuke edasi selge veega külgharu äärde. Laagripaik on väga mõnus alpiaas ja sinna saab kõik oma asjad laiali laotada. Natuke muidugi peab vaatama, et päris kookide otsa ei pilluks. Kari, mis siit üle on käinud, luurab teisel pool Dželo jõge. Olev teab vana karjakuna rääkida, et nemad meid tegelikult ei näe. Kui näeks, oleks õhtu ja öö kindlasti sisustatud karjatamisega, sest päris kindlasti sooviks see kamp oma keelega meie telkidest aimu saada. Pesen, tegelikult õigemini ainult loputan ära oma tossud ja sokid, mis jões käimisest nagunii märjad, aga pean sellest hoolimata taluma õhtu otsa esteedi närust epiteeti. Ka tänane päev ei ole üldse kehvade killast. Oleme jõudnud 2800 pealt üle kahe 3100+ kuru 2500 peale. Tomitsi kurul tulid mõned üksikud lumeebemed, kuid üldiselt on päev olnud helge ja päikesepaisteline.
Õhtusöögiks on pajatäis kartuliputru ohtra murulauguga, mida Maila ülevalt järvede äärest kaasa oli korjanud. Ja loomulikult kakao stronniga. Päikeseloojangul näidatakse isegi arvestatavas kvaliteedis „altai kardinaid“. Aga enne veel kui kogu see ilu sünnib, elame üle mitu kriitilist hetke. Mõlemad priimused käivituvad nagu tavaliselt, mis tähendab seda, et Olevi oma lööb lõõmama ja Einari oma visiseb turvaliselt. Korraga hakkab ka Olevi priimus Einari omale sarnast häält tegema ja kustub ära. Käima enam ei lähe ja remontida seda enne jahtumist ei saa. Püüame radiaatoriga pudrupaja Olevi priimuselt ümber paigutada, aga siledapõhjalise potiga sõbraks saanud priimuse ülemine rõngas hakkab loperdama ja pott jääb väga ausõna peale sinna püsima. Ka see priimus on kuum ja remontimine tavavahenditega ei õnnestu. Jäävad üle ebatraditsioonilised meetodid. Togin rõngast natuke panni varrega ja kõik saab korda. Toit valmib enne kui Olev oma priimusele uuesti tule alla saab. Õhtu lõpeb nagu tavaliselt, hakkab sadama. Telkide ümber levivad kuivanud hunnikud hakkavad taas oma tavapärast odööri eritama, mis seguneb telkidest tulevaga ja täidab oru eksootilise hõnguga.