Öösel on tugev äike, aga väga palju sademeid meie kohal ei tule. Hommikuks on telgiümbruse kinnitallatud jääsodist ja sadanud veest saanud kaldne liuväli, millel püsimine ilma kassideta on ütlemata raske. Eriti hommikul unise peaga ja pimedas. Eilne vaade kurutõusule ei luba meil magada kauem kui kella neljani, sest võib tulla väga pikk päev ja ei tahaks mitte, et see pimedas lõpeks. Pigem alaku pimedas. Kella poole viieks teeb juba kogu grupp telkide ümber libisevaid liikumisi. Korduvalt tekib oht, et kokkamisel alt kaduvad jalad äsavad padade pihta ja siis on ilmselt kiirjooks allamäge, enne kui pajad jääl libisedes liiga suure hoo sisse saavad. Hommikusöögiks on tatrahelbe supp, sest eile õhtul võetud pajatäis vett on kõik keema läinud. Meenutades paari päeva tagust kartulipüreesupi juhtumit, tuleb tõdeda, et kokanaadi puudumine ei ole päris probleemivaba – üks toob vee, teine paneb keema, kolmas puistab helbed sisse arvates, et eelmine on täpse veekoguse välja mõõtnud. Keegi ei keeda ju lihtsalt niisama vett, ütleb tema loogiline arutluskäik kui ta väikse nutsaku helbeid nelja liitri keeva vee sisse valab. Edasi jääb üle ainult maitsestada…..
Pusserdamine võtab aega. See matk pole veel vööd peale saanud ja minul läheb kolm korda, enne kui tulemusega rahule jään. Viimane kord toimub korrektuur juba jalas kassidega, mis lisavad küll stabiilsust jääl, kuid terava raua korduv haakumine tekstiiliga muudab lihtsalt ebastabiilsuse iseloomu.
Öine vihm on hoidnud lume suhteliselt pehme ning astmete löömine varvastele talumatut valu ei põhjusta. Juba esimene mineja suudab teha piisava trepi nii et järgmistel on vaid astumise vaev. Nagu tavaliselt, on tõus kaugelt vaadates tõsisem kui tegelikkus, kuid keskosas kisub lumenõlv ikka juba järsuks. Liigume väliskurvi kividele, kus teekond on pisut laugem. Kivipudi on aga lahtine, kohati on kivide alla veel jää. Üldiselt on lund palju, kirjelduste fotodel on olukord palju kivisem. Kõrgemal on nõlv kaetud jääkoorikuga, mis on kaetud kerge lumega ja millest turritavad välja teravad moreenitükid. Matkakotiga tõusuks muutub nõlv ebameeldivaks ja Maila teatab, et tema siit küll üles ei saa. Ees tormav Kalle ukerdab selle jama keskel nii, et alt paha vaadata. Palume tal tungivalt kuhugi ennast paika sättida, et saaks köie panna. Ronime ülejäänud seltskonnaga kaljude alla ja valmistume köie väljavedamiseks. Seni kuni köit otsime ja kotte julgestame, jõuab Kalle olusid trotsides ikkagi ennast õnnelikult üles kaljudesse kinni ronida.
MeelisW-ga läheb esimese köiega ees minema, mina pärast teisega järgi. Jaama jõudmise ajaks on Kalle ka kaljudelt alla saanud ja lõõtsutab kivi otsas, pressides läbi hammaste „emotsionaalne ronimine“. Ulatan oma köie talle ja Kalle jookseb selle kurule lahti, kott jääb siiski jaama puhanumat kandjat ootama. Korra pakun, et viin talle koti kohe järgi, aga MeelisW on juba alla tagasi jõudnud ja Maila hakkab kotiga üles tulema. Jään jaama toimimist jälgima, Kalle ronib sellel ajal ise oma kotile järgi ja tassib selle üles. Kui Maila ja Olev on kurule jõudnud ja MeelisW alumise köie küljest ülemise külge haakub, ronin ka alla oma koti järgi. Kotiga tõus võtab ikka hapniku kinni, kuigi köied on nõlval laiali ja varustus vöös. Korjan alumist köit pikalt ja rahulikult kokku, et õhk läbi käima hakkaks. Teine köietäis on täpselt sama hapnikuvaene, seltskond lõbustab ennast kurult avaneva vaatepildiga.
Kuru on lumine sadul, tuurikiri on olemas. Jätame endast märgi maha ja teeme kurupilti. See näeb välja nii, et võtame ennast võimalikult uhkes poosis rivvi ning mina vajutan kottidele toetatud aparaadi nupule. Seejärel tõttan oma kohale rivis ja kõik jäävad oma parimal ilmel plõksatust ootama. Kui pool minutit läbi saab ja näod hakkavad ära vajuma, mõistan, et midagi läks valesti. Loomulikult olin aparaadil vajutanud filmimise nuppu ning kõik see pool minutit sai ilusasti salvestatud. Väga lustlik videolõik kukkus välja! Paar pilti saame ikka samuti tehtud.
Allaminekuks peame ka vähemalt ühe köie panema. Teise vajadus selgub nõlval. Paneme mahajäetava köiejupi suure kivi ümber, Kalle mõõdab oma köie keskelt pooleks ja viskab alla. Ei ulatu otsad järsust moreenist allapoole. Aga kui ka ulatuks, poleks sellest kasu, sest köis ununes aasast läbi panna. Aasa saaks muidugi lahti muukida…. Ühesõnaga, päris mitu head põhjust, miks köis uuesti üles lapata. Kalle toimetab väga kiiresti ning varsti lendab köis uuesti allapoole viies enesega kaasa ka MeelisW kirka, mis kuru servale lumme oli torgatud. Püüan haakimise hetkel veel päästa, mis päästa annab, aga tulemuseks on astumine MeelisW seljakoti võrktaskusse. Kass jääb sinna kinni ja tasakaalu otsides käib teise kassi esihammas läbi Kalle seljakoti küljes olevast telgikotist. Telk jääb siiski terveks, aga kirka lendab laias kaares ja kaob tükk maad allpool lumme. „Näe, sinu kirka on seal all lumes“, juhin kirkaomaniku tähelepanu katkiselt küljetaskult kõrvale. „Miks ta seal on?“, uurib MeelisW, kes jalalt jalale tatsudes on meid laskuma kiirustanud, põnevusest väriseva häälega ja unustab samal hetkel oma ekskrementidest põhjustatud vaevused. Köis väga kaugele ei rullu ja jääb umbes viis meetrit allpool kirkat pusasse. Kolmanda katse suudame ühistööna ära hoida. Teised juhivad Kalle tähelepanu köielt kõrvale ja mina laskun samal ajal kiirelt paarisköitega ja vean need laiali. Kui kirkani jõuan, on Kalle taas tähelepanu köitele kontsentreerinud ja soovitab kirka kohe alla kaasa võtta. Et muidu äkki ununeb. Pakun, et äkki läheb MeelisW-l instrumenti laskumisel siiski tarvis. Kirkaomanik ise ka protesteerib, mitusada meetrit siiski laskuda ju veel. Ühe köiepikkusega saab ilusasti lumele välja, aga edasi on vaid kolmes taktis minek. Niivõrd, kuivõrd sula lumi seda võimaldab muidugi.
Otse minekuks on nõlv natuke järsk ja iial ei tea, kas vajud alla astudes lumme kümme või viiskümmend sentimeetrit. Kui peaks juhtuma, et vajud viiskümmend, siis on pea ees lummekukkumine garanteeritud, ning jääb vaid loota, et lumi pea all on vähemalt sama pehme kui jala all, sest murdosa sekundit peale seda kui pea lund puutub, saabub ju kuklasse seljakott. Oleks äärmiselt ebameeldiv kui lumi pea all juhtuks kõva olema. Niisiis, laskume ikka selg ees. Päike kütab hullumoodi juba nõlval, all on aga nagu katlas.
Kui kõik on alla jõudnud, paneme end köide, kuigi Kallel on selline tunne, et pole väga vaja. Kohe selgub aga, et on vaja, isegi väga! Kui kinniselt liustikult peaaegu maha saame, algab ala, kus jääd katab ligikaudu kümne-viieteistkümne sentimeetri paksune veega küllastunud lume kiht. Kõnnime nagu soos. Meie liikumine aga paneb kogu selle soo liikuma ja vallandub lobjakalaviin, mis suurema kalde puhul võiks ka jalad alt viia. Väga omapärane ja ootamatu vaatepilt on see igatahes. Kui lörtsilained on meist mööda rullinud, vabanevad kehad pingest, ning kurul esinenud vaevused annavad veel intensiivsemalt tunda. Suuremaid kive on selles kohas, kuhu kotid maha oleme visanud aga halastamatult vähe…. Naasnuna õhkab Kalle suurt kergendust tundes „matka kulminatsioon on nüüd läbi“.
Liustikult saame alla ilma erimeetmeteta, natuke järsem jääkeel on käidav otse alla. Sealt satume tõeliselt suurepärase mustriga porfüürist silekaljudele, nüüd saab kassid jalast. Kahjuks on nii, et mida allapoole, seda raskemaks muutub kott. Liustikualusel moreenilagendikul voolavad ojakesed tekitavad aga grupis kaose. Valikuid on mitmeid, üks kõnnib ühel pool oja, teine teiselpool, kolmas hoopis neljanda oja kaldal. Aga ojakesed lähevad allavoolu tavaliselt märkamatult suuremaks. Mingil hetkel avaneb perspektiiv, kus õigele poole all jõeks koondunud vetemöllu saamiseks tundub mulle kõige mõistlikum natuke üles tagasi minna, et jõe vasakule kaldale saada. Hõikan ka Maila kaasa, ülejäänud jätkavad kaugel ees sirge seljaga laskumist ning hääl nendeni ei kosta. Eks siis näe kuidas saab, ikka on hea kui karjapoiss juhtub teiselpool jõge olema ja köie kivi külge seob. Selleks siiski vajadust pole, võetakse lihtsalt oma pikad jalad kõhu alt välja ja astutakse kaks korda. Kohas, kus natuke ilmunud rada kasevõssa sumbub, oleme taas koos. Laskume mööda kanjoni serva, mille põhjas on ojakestest moodustunud soliidne jõgi. Kohati muutub org jälle laiemaks, vahepeal tekib uuesti kanjon. Mailal õnnestub kasevõsasse takerdumise ja kukkumise vältimiseks nii enesesse süüvida, et kanjon jääbki nägemata. Lisaks saavad tema tähelepanu sibulad, mida meil õhtusöögiks saab meil olema kaks peotäit. Kui õhtul eripärasest pinnavormist räägitakse, ei suuda ta end päevateekonnas üldse positsioneerida. Varsti maandame end Abõl Ojuki järvest kõrgemale jääval moreeniplatsikesel, mis sobib igati meie loomulike vajadustega.
Kella kuueks on tänane 13 kilomeetrine teekond otsa saanud. Kui öine äike eilsesse päeva arvata, siis täna ei sadanud!