Nii sinist taevast pole ammu nähtud! Rõõmu on siiski vaid üürikeseks, sest päike kaob pea kohal kõrguva kalju taha ja väljub sealt rohkem kui tunni pärast. Ja siis on ta juba väga soe. Kuivatame terveid asju ja liimime katkisi. Lebotame keskpäevani ja enne teele asumist turgutame endid hommikust säästetud batoonikesega. Selline hommikusöögi komplektsus on end igati õigustanud.
Laskumine on järsk, rada läheb otse alla. Eile oleksime seda teed kindlasti selg ees ja kirkakihvaga haakides läbinud. Veel praegugi on mõni koht üllatusi pakkuv, aga jalad on puhanud ja rada siiski enam-vähem kuiv. Tee viib otse järve randa. Seljakotid langevad, saapad jäävad poolele teele ja viimased riided lendavad kaldale juba vees olles. Ilm on leitsak, vesi kindlasti üle kümne kraadi, pinnal muidugi.
Kalle hilisemad täppismõõdistused kinnitavad tundmusi, pinna temperatuur on tervelt +13, põhjakihis +8. Teeme mõnusa lebamise lõuna. Eemal on järve ääres näha veel mitmeid telkijaid. Täis kõhuga tiksume vaikselt edasi ja kohtume peagi paari matkaseltskonnaga, kes kergelt radiaalilt naasevad.
Shavla ülemise järve ääres läheme üle jõe, sest seal tundub olevat rada. Natuke aega ongi, siis rada kaob, aga käimisel pole väga viga. Massiliselt on burundukke, levib spetsiifiline hais ja kostub vilistamist. Nii jõuame järve esimese astme otsa. Teise astme kallas on kaldne moreeniväli, mis lõpeb tõusuga ribile. Kas ja kuidas sealt alla saab, pole teada. Kahes tasandis paikneva järve vahel voolavast ojast aga üle, teisel kaldal nähtava rajani ei pääse. Kivid on liiga suured, üksteisest liiga kaugel ja kohin nende vahel liiga suur. MeelisW ja Olev käivad luurel, teised korjavad muru- ka karulauku. Seejärel kõmbime kõik tagasi järve väljavoolule, kus jõeke madal, lai ja rahulik.
Sealt saame meile vajalikule kaldale, kus rada kulgeb saunasuuruste kivide vahel. Sobilik piirkond igat masti boulderingi harrastajatele, meil on paraku kaasas täislastis seljakotid. Seal me siis roomame, ühest kivist üles, teisest alla. Vastik maastik! Kohati on varasemad liikumisjäljed, täitsa näha, mingit kasu neist kividel olevatest kriimustustest muidugi pole. On kirjeldamatult vabastav kui viimaks järvekese lõppu jõuame ja kotid maha viskame, Maila tegelikult lausa virutab selle vastu maad. Ja napilt läheb, et kott korraliku jalahoopi tema käest rihmade vahele ei saa. Nii tüdinud on ta viimasest rajalõigust. On ka põhjust, sest korra libisedes tuli tal suurmoreeni kogeda kõhuga ka vahetult, mispeale seljakott omakorda võmmu kuklasse andis. Pea ees kivide vahele vette sukeldumisest päästis vaid haakimine randmega ja nüüd oli see tulivalus. Õnnitleme teda esimese suurmoreeni läbimise puhul, lootes nägu väheke rõõmsamaks muuta. Samal ajal ilmuvad ribil nähtavale ilma seljakottideta turistid, kes kergel sammul mööda järve teist kallast liiguvad. Järeldame, et teiselt kaldalt oleks saanud siiski kergema vaevaga, kuigi suurvee ajal ojakest tänase kombel ilmselt ei ületa. Alumise astme veepind on täna tavalisest ühe meetri madalam, ülemise astme oma aga kolme meetri võrra tavalisest allpool. Olevi geps näitab järvedest möödumisel aga meie kummalist trajektoori, mille ainsaks pähetulevaks põhjenduseks saab möödunut arvestades olla vajadus õhtusöögiks sibulaid korjata. Pealegi poleks see tavaturisti marsruut järve teisel kaldal olnud meile lihtsalt kohane. Meie jälg näitab ehk edaspidi teed teistele tõelistele matkajatele!
Peale moreeni järgneb lirtsuv soo ja esimese kuivema platsi peal tekib mul tahtmine paigale jääda, sest hakkab hämarduma. Olevi geps näitab aga peatseid laagrikohti. Läheme veel paarsada meetrid metsa sisse ja seal on tõepoolest väga kena olemine kujundatud. Istumispalgid, terasest restid jms laagripaigale vajalik inventar on paigaldatud. Ajame kitsed minema ja hakkame end sisse seadma. Kõik elukad ei paista aga sugugi seda nägu olevat, et nii jääbki. Emased koos noorematega ronivad küll vaikselt kõrgemale, aga suur isane teeb asja teisel poole, jõe äärde. Peagi ilmub ta nähtavale meie selja taga, teeb tiiru nõlvale ja kui ülejäänud on kaugemale jõudnud, hakkab üsna sihikindla näoga meie poole laskuma. Toomaks kitse illusioonide vallast reaalsusse käratan kurjalt ning kokkupõrge jääb ära. Säilitades siiski soliidse ja rahuliku kõnnaku, kaob sokk puude vahele.
Teeme algatuseks korraliku tee. Seniks kui teised puhkavad, rassib Kalle mingite juurikatega, et ikka lõkkematerjal tekiks. Teise tee ajal hakkab moreen ununema ja MeelisW laseb oma parmupillil helid valla. Õhtu edenedes tuleb veel mitu lustakat viisikest. Matka keskpaika tähistav kontsert lõpeb etteheitega kaaskondsetele, kes on enda mõnusasti lõkke äärde seadnud ning ei plaanigi tantsima minna.
Loojang on suurepärane värvide mäng, käime seda Mailaga veel metsast välja lagedale vaatamas. Esimene klassikaline „Altai loojang“, kus kuu loojub koos päikesega. Õhtu jätkub loojangu väärilise lõkkega tähtede valgel ning pisut üle vedeldatud kartulipudruga, mis kulinaarses kategoorias liigitub püreesupiks. Igatahes joome selle suuremat targutamata ära. Järgneb veel paar pala MeelisW esituses ja kava lõpus saame kirja panna järjekordse, mitte kunagi teostamisele jõudva idee „Koomaklubi parmupilli õpik“. Kui vihma tibutama hakkab, läheb õhkkond minoorsemaks. Kalle ja Olev on üsna veendunud, et raskele seljakotimatkale nad enam ei satu. Lootust annab siiski Kalle tunnistus, et tegelikult oli tal see tunne juba neli aastat tagasi Gruusias, aga praeguseks on veendumus tugevnenud. Meie MeelisW-ga nii resoluutsed pole, kuigi tunne on, et edaspidi tuleb hakata zabroskat viima ja hobusemeestele raha maksma. Ja järgmisel aastal võiks ette võtta midagi pisut kergemat.