Hommikune äratus on karm. MeelisW ronib telgist välja ja ukse avanedes hakkab vesi mulle pähe tilkuma. Jõudes välja, püüab ta asja parandada. Selleks suleb ta ukse ja raputab telgi kuivaks, mispeale kogu telgi laes olev kondekas paduvihmana alla sajab. Telgis ei ole ma varem veel nii märjaks saanud. Riided ja magamiskotid muutuvad samuti ligasteks ning ega nad enne kotti panekut õieti ära ei kuivagi.
Kohe kui kotid selga saame, hakkab lumekruupi sadama. Vahelduvalt tuleb kuni lõunani ka tihedat vihma ja laia lörtsi. Tõus on kõigil raske, eilne poolpuhkepäev on osutunud siiski kurnavaks. Peale lõunat hakkab sadama tihedat lörtsi, kerge jahedus kraevahel tõstab füüsilist võimekust ja seeläbi ka tempot. Teekond kulgeb mööda ligamärgasid samblakive ja kiviplaate, mis omakorda veel teiste omasuguste peal libisevad. Kiviväljad ulatuvad silmapiirini, mis ilma tõttu, tõsi küll, on mõnevõrra piiratud.
Nizneshavlinski kuru all oleva järvekese äärde jõuame varajasel õhtupoolikul täielikult puuduvates ilmastikutingimustes, tõusu 600 m. Tõeline matkailm! Oleme teel juba kuuendat päeva ületamata ühtegi kuru ja kogemata ühtegi sajuta päeva. Järgmise kümne päevaga näeb ülejäänud matka plaan ette viie kuru ületamist. Ambitsioonikas, kas pole? Teeme teed ja kössitame kottide otsas. Kottide lahtivõtmiseks ja telkide püstitamiseks on ilm täiesti sobimatu. Arutame olukorda. Olevile iseenesest plaan Shavla järve ääres paar radiaali teha ja siis ära koju minna, meeldib. Mulle veel mitte eriti. Püüame ikka homme üle kuru minna ja järve äärde jõuda, siis arutame plaani uuesti. Igatahes peab MeelisW oma Suunto kellassepa juurde viima. Seade näitab muutumatult kõrget õhurõhku kuigi sajab. Täiesti sobimatu seade ilma prognoosimiseks.
Kui sadu hõreneb, hakkame kividest tuulemüüridega piiratud telgipesadesse kirkadega kuivenduskraave kraapima, et sulav lörts oma teekonnal järve mitte meie küljealust ei läbiks. Kõrgemalt pealevalguva vee telkide vahelt läbi juhtimiseks kaevame suurema kanali. Telgiplatsid on korraliku tuulemüüriga ümbritsetud ja killustikuga tasandatud. Ukse ette rajame veel plaatidest sillutise. Tegevus võtab hingeldama ja enne telgi ülespanekut teeme veel ühe tee, seekord aklimatisaatoriga. Seeläbi vabaneb platspudel ning saame stronni klaaspudelis oleva stronni lõpuks ümber valada. Klaaspudeli viime homme kurule. Kuniks lund sajab otsime välja piimapulbri ning tuhksuhkru ja laseme sellel materjalil lumehelvestega segunedes jäätiseks muutuda. Maitseb hästi!
Peale ettevalmistusi homseks päevaks möödub kõik senine kole ja välja tuleb päike. Selle asemel, et magama minna, nagu plaan teejoomise ajal oli, tormab seltskond mööda orgu laiali pilte tegema. Käin ka ühe ringi. Siis hakkab jälle vihma sadama ja kobime ära telki, süüa teha on veel vara. Hoolimata melioratsioonitöödest küljealune siiski lirtsub. Väga suure hooga külge pöörata ei tohi, muidu pritsib kaaslase märjaks, või mis veel hullem, määrid tema uhke varustuse poriseks. Kui väljas enam ei krabise, ärkame jälle üles, sest kõht hakkab tühjaks minema. Väljas on silmapiir avardunud, kisub lausa selgeks. Järveke meie kõrval on hakanud jäässe tõmbuma. Söök kukub välja sellele matkale iseloomulik, see tähendab suurepärane. Õhtul hakkab taas lund sadama, kuru pole näha. Eks näis, mis homme saab.