Öösel ärkan selle peale, et pea arvutab. Püüan uuesti uinuda, sest öö on magamiseks, aga ei saa. Plaan muudkui küpseb. MeelisW ka kõrval niheleb ja sügab ennast. Hommikuks on mõlemas peas sõltumatult tekkinud arusaam, et lõunaahelikule me seekord ei jõua. Vastu telki rabiseb tihedat lumekruupi.
Hommikul saab matkaraamatu peatüki „Ohud mägedes“ tulevaste redaktsioonide tarbeks teadvustatud alapunkti „Luumurrud telgis“ lisamise vajadus. Suurim oht tõsiste traumade tekkeks on kaaslaste riietumisel. Kergesti võidakse ju kukkuda mingist riietumiseks võetud kummalisest poosist tasakaalu kaotades sulle näiteks käe peale. Või siis vupsab krussis käisest kaaslase käsi välja niisuguse hooga, et ei peatu enne mõnda ettesattuvat nina. Need on ainult mõned üksikud, konkreetsel hommikul ettetulnud situatsioonid, mis lõppesid asjaosalistele enam-vähem talutavalt. Aga võimalused ju nendega kaugeltki ei piirdu.
Kui telgist välja koperdan ja öösel settinud plaanist naabertelkkonnale räägin, muutuvad väsinud näod energiast pakatavateks ja kestvad ovatsioonid ei taha vaibuda. Ka vihm mitte. Laagri kokku saamise ja minekule asutamise ajal särab taevas siiski jälle päike. Kui kotti selga hakkan ajama, kostub selja tagant malbe hääl „Kallis, sul on naine kaasas!“. Viskan koti maha tirin naise püsti, tõstan talle koti selga ja lükkan liikuma. Omale tuleb kott juba ilma kõrvalise abita selga. Pürstin hommikuvärskuses kohe ülesmäge, aga Kalle on leidnud taas kord jõkke suunduva raja ja suunab meid allapoole. Käime all ära ja tõuseme siis moreenivallile. Pool tundi peale liikuma hakkamist lõpetab ka keha olukorrale vastupunnimise ja tekib tavaline koti tassimise tunne. Kohati on näha tuure, kuid rada praktiliselt puudub.
Turnime suurte kivide vahel üles alla, klassikaline moreen. Enne lõunat jõuame oruni, mida mööda peaks algama tõus Nizneshavlinski kurule. Kellegi näol ei peegeldu mitte mingit entusiasmi järsu tõusu võtmiseks peale hommikust moreeni. Vastupidi, väljaloetav on ihalus puhkepäeva või siis vähemalt poolpuhkepäeva järele. Kuna hommik oli möödunud suurimas üksmeeles lõunaahelikule mitte minna, siis aega meil ju nüüd on. Vaatame meie kõrvel oleva liustiku ülemist osa piiravat peaahelikku ning sellel asuvat Tamma 2B kuru, mis asub meist peaaegu kilomeetri kõrgemal. Sinna võiks küll vaadet nautima minna! Tehtud-mõeldud, võtame plaani. Ainult Olev on seda meelt, et käige kus tahate, tema puhkab homme. Üldiselt oleme aga väga ühtlaste võimetega grupp, keegi ei jaksa eriti.
Jätan koti teiste juurde moreenivallile ja lähen uurima teed liustikule. Eemalt vaadates tundub kivivall minevat sujuvalt jääväljaks üle. On aga täiesti kindel, et kivide ja jää vahel on pinnavorm, mille ületamine ei pruugi olla teostatav. Alla tagasi minna ka ei taha, kuigi sealt saaks tõepoolest liustiku keelt mööda üles jalutada. Tee liustikuni on suurte kividega moreeniväli, mille alt paistab kohati väga katkine liustik. Ka ilma kotita on see tülikas läbida, kisegi suured kivid liiguvad. Liustikule saab küll. Kohti väga valida pole, aga serv on ühest kohast ikka ilma köieta tõustav. Tagasiteel otsin marsruuti, mida ka kotiga läbida saaks ja laon tuure. Teekond tuleb üsna käänuline. Taas teiste juures olles teen ka lühikese lõuna ja siis hakkame liustikule minema. Nagu oligi arvata, on teekond üllatusi pakkuv. Kivikesed tikuvad jala alt ära minema ja siis hakkab uue tasakaaluasendi leidmisega kiire. MeelisW jääb ühe korra uue poosi võtmisega hiljaks ja tema kivide vahelt kätte saamiseks tuleb tal kõigepealt kott seljast lahti harutada. Mailal ja Olevil läheb sedavõrd paremini, et kivide vahele kukuvad nad kott allapoole ja sedavõrd on maandumine mõnusam. Kalle tegi eile kotiga jõenõlval samasugust graatsiat leppides kotiga niiviisi viiki, et maanduti koos külili. Minul on kukkumisega siiani õnneks läinud.
Jäänõlva all paneme kassid jalga ja hakkame üles tippima. Liustikule jõudes algab kohe tugev tuul ja vihm, mis läheb üle lumesajuks. Liigume mööda lauget lahtist liustikku ülespoole, praktiliselt kuni üleval asuva ovraagini, millest teisel pool algab järsem tõus mööda kinnist liustikku Tamma kuru alla. Siia teeme laagri ladudes jääle kiltkivist platsid ja ehitades kividest köögi. Päevateekonnaks mõõdame sarnaselt eilsega 10 km ja 700 m tõusu. Peale õhtusööki ei ole enam kedagi, kes plaaniks homme Tamma kurule vaadet nautima minna, sest ülehomme kindlasti puhkepäeva ei tule. Puhkepäev meie liikumistempot ei suurenda, vaid heal juhul aitab praeguse tempo säilitamisele kaasa. Ja Tamma kasuks otsustades võib juhtuda, et Aktru ja Kupoli asemel tuleb meil peale Nizneshavlinski kuru ületamist Shavla järve äärest tagasi Oroi kurule pöörata. Söögi ajal hakkab sadama lumekruupi ja vahele vihma. Pole enam väga sandaali ilm ja Kalle on sunnitud taas saapad jalga ajama. Sandaalidel on küll kuuma rauaga sisse pressitud, et „waterproof“, aga tegelikult on sandaalidel suured augud sees ja lumesajus saavad sokid märjaks.
Magamaminekul ei paku kiltkivi Maila küljele piisavat mugavust. Togin kive rusikaga ja väidan, et sai palju parem. Maila proovib uuesti külitada ja ei nõustu minuga, et parem sai. Äsan moe pärast veel paar korda ja soovitan oludega leppida.