Öösel sajab korduvalt ja tugevalt, hommikul on jälle päike. Väikese seltskonna tõttu kokanaati pole ja asjad lihtsalt toimuvad. Toit valmib nii, et igaüks teeb midagi siis kui meelde tuleb. Keegi toob vett, keegi kallab toidu patta, keegi paneb soola jne. Vahel keeb vesi üksi ja kaua, vahel on jälle sebijaid palju paja ümber ja kõik asjad satuvad patta korraga.
Koti pakkimine väga sujuvalt veel ei lähe. On asju, mis lihtsalt ei mahu ja et mitte igal hommikul maadelda, jäetakse mittemahtuv kraam lihtsalt põõsa alla.
Kalle turnib taas üle palgi, seekord küll kiivriga. Atraktsioon on vahva ja et naudingut jaguks, käib ta kohe mitu korda üle palgi, viies iga kord natuke kraami kaasa. Teised käärivad sääred vöö vahele ja sulistavad kitsas, madalas ja aeglase vooluga kohas läbi tormleva jõe. Tõuseme piki Maashei jõe vasakut kallast. Rada, mis kohati on täitsa kõnnitav, lõpeb aga sagedasti järsul jõekaldal. Nii on see siis alates 2012 aastast kui Maashei järv otsustas likvideeruda ja vesi oma teel kaldad kaasa viis. Enne lõunat oleme Maashei järve üleval hoidnud rusuvallil.
Järve enam pole, on mitmes harus voolav jõgi, millest turritavad välja kuivanud puud. Need on vees hästi säilinud. Tekkis ju järv kunagi sama ootamatult kui kaduski – maavärina tulemusel jooksis org kinni ja vesi ujutas orus kasvanud metsa üle. Nüüd saavad puud uuesti kasvama hakata. Kõige mõnusam oleks minna mööda järve põhja, aga jõe harud looklevad ühest kaldast teise. Kohati on vool kiire ja ilmselt ka sügav. Nii oleme sunnitud endisest järvepinnast kõrgemale jääval moreenil turnima, kus raja tuuregi veel näha on.
Üldiselt on rada aga väga niru, valdavalt vaid virtuaalne. Meie lootus, et tegemist on väga käidava kohaga, kus laiad trotuaarid jätkuvalt olemas, ei pea paika. Lihtsalt ei käi inimesed enam mägedes! Meie liikumine on väga vaevaline ja matkaplaan hakkab peas vaikselt korrektuure saama. Hommikust saadik puhub piki orgu alla kõva ja jäine tuul. Isegi nii kõva, et kividel turnides viib see vahel tasakaalust välja. Väheke puuderohkemal kaljunukil hoiame hästi maadligi ja teeme lõuna. Tuleb ennast riidesse ajada. Tuul on endiselt külm ja kõva. Vihm üritab ka sadada, aga tuules on tulemuseks hooti toimuv piserdumine. Olev, kellel tänane päev tundub iseäranis raske, keerab ennast kohe magama.
Ka teised lösutavad peale täiskõhu tunde saabumist. Lisaks on seikasid täis märkmikku kirja saanud, et lõuna ajal jooksevad läbi päkapikud, aga midagi täpsemalt kahjuks ei ole. Ühtegi fotot neist ka ei saanud, seetõttu ei ole siinkohal põhjust neil elukatel pikemalt peatuda. Kuigi tahaks, sest varem ei ole me matkal päkapikke kohanud.
Viimases metsatukas enne liustikukeelt leiame kena laagripaiga. Kalle käib veel edasi vaatamas ja leiab põhjendatud olevat veel läbi kolme oja turnida, viimase kohal pidi olema lausa mitu mädanenud palki, mille kandvõimet võiks katsetada. Ja siis pidi kõige selle ilu lõpuks tuleme veel ilusam ja suurem laagriplats. Läheme siis edasi. Tegelikult saab ojakestest saabastega läbi sulistada, mõnes kohas peab natuke kividel kepslema. Kui seda seljakotiga märgadel kividel ukerdamist nii võib muidugi nimetada. Maila leiab oma tossud veel hommikust piisavalt märjad olema ja ei võta kepslemisest osa. Laagripaik on igati tore ja avar, ka liustikult laskuv värske õhk vaheldub kiiresti. Platsi ühes servas suure mahakukkunud ja pooleldi põlenud seedri juures laiutab möödunud aegade hiilgust meenutav prügimägi, kuhu on sadade kilode kaupa konservikarpe kuhjatud. Oma inetuse rehabiliteerib hunnik sellega, et see on kogu platsi peale ainus tuulevaikne koht. Nii tuleb meilgi oma köök hunniku serva üles seada. Tänase päev otsa kestnud rüselemise tulemusel oleme edasi liikunud ainult 11 kilomeetrit, mida on oluliselt vähem plaanitust.
Teed jooma koguneme prügihunnikule, vaatame põlenud kändu ja ravime konte. Õhk +7, vesi +3, tuul vähemalt 20 m/s, sajab vihma ja lume segu, on 29. juuli. Kalle jaoks on köök esteetilisest aspektist ebasobiv ja ta püüab seda paranda. Selleks songib ta hunniku saapaninaga laiali ja sätib siis ennast korrastatud platsile istuma. Nii pidi olema viisakam. Võsast ilmub välja kohalik turist, kes üksi näljalaagrit pidi tegema. Tuli, sobras karbihunnikus ja leidnud panni meisterdamiseks sobiliku algmaterjali, läks tagasi. Ilm olevat juba kolmandat päeva tuksis. Sajab lund, vihma, lumekruupi ja muid nullilähedases temperatuuris tekkida võivad sademeid. Kui oleksime saabunud Novosibirskist otse, siis oleksime nüüdseks juba kolmandat päeva laagris vedelenud. Seega, ei maksa sündmustest ette rutata.
Olev kobib kohe peale sööki telki homset päeva ootama. Ka Kalle lubab järgmisele taolisel matkale tulla ainult eksoskeletiga, kuid peab magamise asemel paremaks asuda lõkkeõhtut korraldama. Materjali on eelmisest seltskonnast maha jäänud ja suurt vaeva tule üles saamiseks ei pea nägema. Õhtul jääb tuul vaiksemaks, kohati veel käivad iilid üle ja aegajalt keerutab nii et ajab lõkke suitsu, mis muidu ainult Kallet jälitab, ühtlaselt platsile laiali. Kaua ta istuda ei malda ka. Kripeldab, et viisakusest peaks ikka puid juurde tooma. Võtabki mees sae, läheb metsa ja murrab seal osa saest ära. Tegelikult saab puid ka ilma saeta kätte, ning sooja annab see tegevus siis ka rohkem kui niisama lõkke ääres istumine. Nii siis ongi, et lõke põleb, aga seltskond sagib metsas ringi ja korjab puid. On soe ja suits ei tiku ka silma.
Kui pimedaks hakkab minema, läheb MeelisW-l samasugune trall lahti nagu hommikusel kotipakkimisel. Koti sisu kallatakse paar korda ühtlase kihina telgi ette laiali, suuremad kotid kakutakse lahti, pisemad katsutakse niisama läbi. Kadunud on pealamp, mida MeelisW viimati nägi hommikuse kotipakkimise ajal. Siis oli lamp olnud põõsa all, seda mäletab ta täpselt. Pole parata, tuleb taas leppida olukorraga. MeelisW ise kaotust väga üle ei ela ja lohutab end tõdemusega, et tegelikult ei olegi ta sellel matkal eriti palju asju ära kaotanud. Juhin tema tähelepanu asjaolule, et täna on alles kolmas päev ka, mispeale kodinad vaikselt nohisedes seljakotti tagasi lähevad. Elu telgis ei ole veel päriselt paika loksunud. Asjad tekivad ja kaovad, ja kaovad isegi siis kui need peale leidmist kindla koha peale eest ära panna. Täna kaovad näiteks ära minu särk ja MeelisW püksid. Asju on muidugi laiali palju ja lisaks vedeleb üle kõige kaks magamiskotti. Püüan peale särgi leidmist ühte kotti sisse pugeda, aga MeelisW kamandab välja tagasi ja otsib magamiskoti põhjalikult läbi. Püksid ilmuvad lagedale hoopis tema enda magamiskotist.