Öösel on kõva vihm. Esimene surveproov uuele Huski telgile möödus edukalt, aga öösel hommikut väga ei oota. Hommikul on aga jälle päike väljas ja elu ilus. Helbepuder+liha+piimapulber teeb selle kõik veel paremaks. Korraliku lihaga on 250g helbeid viie peale maa ja ilm ning ei hakka üldse halb. Juurdekäivad batooni jäävad lõunaks või siis lõunaooteks, eks näis kuidas kujuneb. Seekord oleme püüdnud menüü komplekteerida nii, et personaalne otsustus võimaldab kõik hommikusöögid väikeste ampsude kaupa lõunani venitada.
Nagu alati esimestel matkapäevadel, on koti pakkimine raske. Võtab hingeldama ja ajab närvi. Kõigil esimese korraga ei õnnestugi kõigil. Kui osa asju vedeleb ikka metsa all, kuid kott rohkem ei mahuta, pillun selle uuesti tühjaks. Ka MeelisW maadleb oma kotiga, püüdes täis kotil ümbert kinni võttes seda pigistada ja siis kõhuli peale heites asju pigistamisel tekkinud tühikutesse ümber paigutuma sundida. Tegevuse eesmärgiks on tekitada koti ülemisse otsa ruumi pajale. Kalle on koti kokku saanud ja midagi tema hooleks usaldatut metsa all ei vedele. Kõik kotti mitte mahtunud kodinad on värviliste paeltega koti külge seotud ja nüüd üritab ta sellega koos püsti tõusta. Selleks on kott sätitud mättale tasakaalu asendisse ja matkaja püüab rihmade vahele pugeda. See õnnestub, aga püüe koos kotiga tõusta, jääb poolikuks. Poolkükis olles selgub, et töllerdav koti rihm on jäänud matkaja jala alla ja on ilmselgelt võimatu tõsta jalga üles sellel hetkel kui tõusmine on pooleli, kuigi terane aju mõistab probleemi olemust ja sunnib keha katsetama. Eks see vorm niiviisi tasapisi tuleb.
Ühe keskmise pikkusega vahepeatuse pärast oleme Oroi kuru all. Päris kurule pole meil vaja, enne pöörame Maashei oru poole. Väike tõus on sinnapoolegi, aga päris kuru kõrgust kirja ei saa. Tõusu viimastel meetritel kohtame ATV-del offroadi seltskonda, oma kümme masinat kindlasti. Seltskond jääb seisma, et tunnustada meid aplausiga masohhistlikku matkamisstiili harrastamise eest. Kohalikud on haruteele üles seadnud värvilised plakatid, mis reklaamivad märapiima ja karamellkomme. Kaubanduskeskus ise asub väikeses seedrisalus. Müüjaid küll näha ei ole, aga aimame nende lähedust.
Enne kui tee taas allamäge hakkab minema, teeme peatuse, et nautida mänsakute räuskamist ja vaadet vihmapilvedesse mattuvale orule. Taamal on siiski näha ka esimest lumist tippu, aga selleni on veel maad. Laskumisel hakkab kõrguse vähenemine end tunda andma. Kalle lööb laulu lahti, mis tähendab, et hapnikku hakkab üle jääma. Teha pole aga midagi, tee viib allamäge ja hapnikku muudkui lisandub. Liigume mööda laia sõidujälge, mis lookleb mööda kasevõsast lagendikku. On palav, päike kütab. Laka all loksuv vesi manab meeltesse merelained ning küljetaskutes mahedalt mulksuvad bensiinipudelid viivad mõtted külmale õllele. Seljakott, milles on köied, kassid ja jääpuurid, rõhub aga õlgu. Kaart liustikku ei näita, oleme ilmselgelt eksinud tasandikule.
Enne kui alpiaas suuna veel järsemalt allapoole võtab, teeme peatuse. Pargime otse teele rööbaste vahele. Kohe kui endid maha toetame, ilmub võsast välja vähemalt kahekümnepealine grupp lõõtsutavaid turiste, kes meist üle komberdavad. Laskume. Kaardil näidatud pinnavorm, mida oleme harjunud jõeks pidama, ei ole seda siin mitte. Ka järgmises samasuguses kohas ei ole vett. See kõik võtab jõuetuks, kuigi olemuselt on tegemist laskumisega. Alt kostab müha, mis meenutab rongi. Järjekordses peatuses lebame lihtsalt tee peal lootuses restoranvagunist midagi joodavat hankida. Täiesti mõistetamatu on, kuidas lihtsast puhkusest pea allamäge lebades võib kramp tekkida. Niutsuma võtab! Ilmselt on tegemist harjumatu asendiga. Lohistame endid mööda värskeid ATV jälgi mööda edasi kaardil märgitud zimniku juurde, ikka allamäge. Lootus vett leida kustub lintidega puu juures, kus kunagi oli allikas.
Aeg-ajalt võib olla praegugi, aga lihtsalt oleme tulnud valel ajal. Ilmselt on vesi kaugel, otsustame teel lebanud 2D jänest vaadates, kellel diagnoosime kuivamise. Vahelduseks võtame ette tõusu metsa kasvanud moreenivallile ja teeme kuiva lõuna. Täiesti kuiva, sest vesi vuliseb sügaval all. Eelnevast lebamisest krampi tõmbunud õlg on valus ja takistab mõistlikul moel kellegi kotile laotatud toiduainete järele küünitamist. Õlg jahtub ja edasiliikumise alustamisel on kotiga opereerimiseks vaja juba kahe kaasvõitleja abi. Asi kisub nutuseks, sest allamäge minnes oleks väga hädasti vaja keppidele toetuda, aga õlg ei võta mingit koormust vastu. Turnime jätkuvalt mööda metsast moreeninõlva allamäge Maashei jõe äärde, kuhu on kaardil märgitud rada. Isegi siis kui rada mööda jõe kallast tõusma hakkab, on sellel ilmselgelt kergem liikuda kui mööda metsa turnides.
Kohe peale rajale jõudmist on päris kena laagripaik, millelt põgeneb 3D jänes. Vesi, tähendab, on lähedal. Kell on aga vähe ja vaja oleks edasi minna, sest ambitsioonikas matkaplaan vajab täitmist. Või vähemalt selle täitmise üritamist. Kalle ja Olev jääksid hea meelega õhtule, meie MeelisW-ga veename neid edasi minema, sest asukoht gepsus näitab mahajäämust kehtivast matkaplaanist. Rapsame siis kotid uuesti selga, kuid Olev teeb seda kuidagi nii õnnetult, et seljakoti vöö pandla üks ots puruneb. Õnneks saab karabiinist ja nöörist teha aseaine, mis töötab laitmatult kuni matka lõpuni. Üldiselt hakkavad kotid juba ise selga tulema kui samal ajal mitte paelte peal tammuda. Hakkab sadama. Pool tundi hiljem jõuame Karakabaki jõe äärde, mis oli jagunenud kaheks haruks. Jõe ääres on silt, mis juhatab sauna ja näha on uue majakese kerkimine. Esimesest jõeharust kalpsame kergesti läbi, aga teine on tõsisem. Jääme saarele ööbima. Tee kosutab keha ja vaimu ning peagi näeme, kuidas Kalle turnib mööda märga palki üle järgmise haru, mille veepind asub tema jalgealusest 3 m allpoole, kiivrita peast aga peaaegu viis meetrit allpool. Teisel pool pidi olema suurepärane sinikate koht. Vee kraadimine kinnitab meie eilset hüpoteesi, et allapoole voolav vesi kaotab energiat ja jahtub. Siin on vee temperatuur juba 7 kraadi, Nizneshavlinski kuru all olev järv peaks seega olema ujutav.
Teejoomiseks vaibunud vihm jätkab poolelijäänud kohast ja oleme sunnitud köögi suure kuuse alla kolima. Peale sööki ravime õlga, selga, kätt ja jalga. Kalle on kahe seljakoti otsa püsti roninud ja deklameerib raviluuletust:
Ah, mis nukralt kivirannas
vedeleb üks ravikinnas.
Seal kus kehv ja raske levi,
ei seal keegi leske ravi.
Kinnas sonkis, lõvi rappis,
aga seal see ravi lõppes.
Konstateerin ravituisus,
lõvi läind ja tuvi raisus.
Uus laar teed levitab metsa alla lõhna nagu oleksime polikliinikus. Mailal valutab kõhunahk, aga seda me parandada ei oska. Selle asemel ravime ilma ja ilm paranebki. Taas on pea kohal selge taevas ja varsti hakkab sadama. Aegsasti enne pimedat katsetab Kalle oma lampi. Mine tea, mis see päeval kotis loksudes pähe on võtnud. Lamp töötab tõrgeteta. Täna on ikka kõik hoopis teisiti, võtab Kalle vihma eest telki pugedes päeva kokku.