9.08.2014 Mere äärde

Eelmine päev

Hommikune äratus algab pool kaheksa. Kõik söök, mis ostetud, tuleb ära süüa ja sellega saame peaaegu hakkama. Gaas tuleb ka ära põletada ja seetõttu süütame asjade pakkimise ajaks kaks lõket, millest ühel küpsetan noa otsas sinki. Kõik sujub suurepäraselt seni kuni viimase ampsuga käib nuga vastu ülahuult. Kostub kurjakuulutav „suts“ ja korraks jääb nuga isegi huule külge kinni. Reaktsiooniline liigutus rebib selle küll kohe lahti jättes järele väikese veritseva lõike keset kõrbenud laiku. Singiisu on kohe üle läinud ja kirun asju pakkides vaikselt oma lollust, valus on. Taevas Cortina kohal tõmbub pilve, kostub müristamist. Kui oleme bussi istunud, tehakse taevaluugid täielikult valla ja kõik see, mis tulema pidi, hakkab tulema. Läbi vihmasaju Cortinast välja sõites näeme linna läbi VTO grupi silmade läbi. Vesised vaated jätkuvad kuni tasandik paistma hakkab ja liiklustihedus tunneleid nõuab. Võib vaid ette kujutada, kuidas nägid teed neis mägedes välja sada aastat tagasi. Esimeses tunnelis vajub kogu grupil üheaegselt suu laht, mistõttu silmad kinni vajuvad. Ärkame natuke enne raudteejaama jõudmist.

Bussist välja astudes saame nagu raske, märja kaltsuga üle turja, mis just kuuma vee ämbrist välja on võetud. Õhk on soe, paks, niiske ja diisliving matab hinge. Põgeneme tagasi vaatamata jaamahoonesse, kus vähemalt päike lagipähe ei paista ja paneme kotid maha. Meie broneeritud ööbimispaik peaks jääma mitte kaugemale kui veerand tundi jalutamist, aga peame siiski mõistlikuks ilma kottideta luurel käia kuni esimese kaardil märgitud teeotsa leidmiseni. Teisele poole raudteed saame tunnelist ja positsioneerime endid seal hosteli suhtes üsna kiiresti. Kui tagasi jõuame, on särk juba märjaks saanud. Vinname kotid selga ja läbime sama marsruudi kottidega. Asjad on vahel lihtsamad kui me arvame, aga seljakotiga luurelkäimisest on minul ainult väsitavad mälestused. Hostelisse jõudes oleme kaltsmärjad. Sissemöllimine läheb kiiresti ja suuremate tõrgeteta. Vaid kaardimakse ei taha toimida ja vastuvõtulaua tütarlaps jääb küsivalt otsa vaadates sularaha ootama. Seda meil kahjuks niipalju pole ja nii manan ette süüdimatu ilme ning uurin, et kas terminal parandatakse varsti ära. Seepeale on tütarlaps lahkesti nõus uuesti makset proovima ja nüüd sujub kõik kenasti. Lisaks saame skeemi, millel hosteli asukoht supermarketi ja bussipeatuste suhtes ning Mestrest Veneetsiasse väljuvate ja tagasitulevate busside numbrid. Samuti saame Veneetsia kaardi koos soovitavate liikumissuundadega ja soovitatavate vaatamisväärsuste allajoonisega.

Tuba on soe, kohe väga soe. Püüan konditsioneeri sisse lülitada, aga ei ulatu. Lohistan laua alt välja tooli, mille põhi osutub õlgedest kunstkäsitööks. Sellele küll astuda ei julge. Otsin seljakotist noa ja nüüd ulatun masina nuppe surkima. Selle peale hakkavadki tiivakesed mulle lehvitama ja masin külma õhku tuppa puhuma. Esimene julge saadetakse duši alla ja teised hakkavad sööma. Ka dušš töötab. Veeprotseduuridega lõpetanud, märkab Maila tagasi tulles välisuksel silti, mis keelab toas söömise. Selle jaoks olevat ühisruum ja rõdu. Einar käib neid kohti isegi korra vaatamas, aga tagasituleku ajaks on meie tuba juba niipalju jahedam, et jääb nii nagu on. Anname sööki käideldes endast parima, et tuba võimalikult vähe reostada. Isegi Einar saab sellega rahuldaval tasemel hakkama, pritsides enamuse tomatit endale suhu ning neelab kurkusattunud tomatiseemnete tõttu piinama hakkavat köha trotsides kõik ka kenasti alla. Natuke peame siiski koristama, sest enne sildi lugemist tundsime endid üsna vabalt. Kui kõht täis ja selg puhas, võtame ette põhjaliku puhkuse. Kella kuueks saame jalad jälle alla ja plaan on minna Veneetsiasse. Kuna vein on juba eilsest õhtust saadik otsas, siis trepist alla minnes seame asjad pakilisuse alusel järjekorda. Tegelikult vajame muidugi midagi hamba alla ka. Õnnetuseks oleme Mailaga õhtuseks Veneetsiaks valmistudes oma fliisid seljakotti toppinud ja isegi nende tassimine poeni ajab koledal kombel higistama. Vihmakeebid jäid napilt maha. Kõnnime hästi ettevaatlike sammudega ja ainult sellel tänavapoolel, kus päike ei paista. Einar ja Katrin saavad poeskäigust nii kurnatud, et Veneetsiasse läheme Mailaga kahekesi.

Kanalitel sagib hulgaliselt gondleid klientideks reeglina hiina perekond või siis kaks paksu ameeriklast. Seikleme mööda kitsaid tänavaid, kus käib vilgas kauplemine. Iga natukese vahemaa tagant on ennast paigale seadnud Namiibia neegrite kotimaffia. Igal vennikesel paar-kolmkümmend erineva G tähega käekotti jalge ees ja lootus neid kellelegi pähe määrida silmis säramas. Pimenedes jäävad ühest sellisest kauplemisühikust näha ainult silmavalged ning aegajalt juhuslikust valgusekiirest tekkiv mõne ridikülikaunistuse helk. Lausa suurepärased tingimused tõeliselt kasumliku äri ajamiseks. Tegemist on siiski väga tagasihoidlike tegelastega võrreldes selle seltskonnaga, keda hiljem müügitööl kohtame. Pisut enne päris pimedat jõuame Püha Marcuse väljakule, millelt avanevad merele tõelised lõunamaa vaated. Kõnnime lihtsalt ühe tänavaotsa juurest teise juurde ja vaatame, mis paistab. Liigume tagasi väljakule, kus restoranide ees asuvad orkestrid on vaheldumisi alustanud mängimist. Tegevus on alguses isegi natuke koordineeritud, mis tähendab, et kui üks lõpetab, siis teine alustab. Õhtu edenedes aga saab soov kliente lauluga peibutada ratsionaalsusest võitu ja kõik solistid asuvad kõlaval häälel oma asja ajama. Peab tunnistama, et ka selline etteaste ei ole halb kuulata. Välja on ilmunud india-pakistani maffia, kes püüab vastutulevatele tütarlastele lilli kinkida, „lihtsalt niisama, kingituseks“. Loobume kingitustest niisama järje- ja sihikindlalt kui seda on kingituse pakkujad. Sama grupeering tegeleb pulga otsast mingite värviliste vurride reklaamiks taevasse lennutamisega. Need on tegelikult öötaevas päris efektsed vaadata. Vahel juhtub reklaamijatel oma asjandusega ka äpardusi. Taevasse lendav vurri võtab pulga küljes kinni olema pidanud ja mittehelkiva kummi kaasa, mis pimedas ja rahvasummas muidugi kadunuks jääb. Siis läheb kogu kaunidus lihtsalt prügikasti ja võetakse välja uus. Sellest, et neid kumme ikka üsna palju lendu läheb, annab tunnistust kasvõi see, et üks mulle kraevahele sajab. Kõnnime ümber platsi orkestri juurest orkestri juurde tõrjudes roosipakkujaid ja naudime ilusat muusikat.

Natuke enne keskööd hakkame bussijaama poole tagasi liikuma. Meile vastu rühivad tikk-kontsadel korpulentsed daamid ja lohistavad eneste järel raskeid sumadane. Tänavad on ööst hoolimata inimestest tulvil ning kaasliiklejad ei põika nende ülesande lihtsustamiseks mitte viisakalt kõrvale, vaid kulgevad omas tempos valitud eesmärgi suunas, milleks enamjaolt on samasugune sihitu lonkimine nagu meilgi. Rattad kolksuvad mööda munakivisillutist veeredes või siis kriiksatavad kivide vahele kinni kiiludes. Veneetsias on hulgaliselt kalleid hotelle, milles ööbimine on kindlasti enamusele neist rühkijates auasjaks. Ilmselgeid raskusi valmistab aga taustateadmise puudumine, et neisse hotellidesse ei saa lennujaamast taksoga treppi sõita, vaid tuleb ise kohale orienteeruda. Ka see oskus ei paista selle seltskonna tugevaim külg olevat, sest paariga neist kohtume me tagasi jalutades korduvalt. Need kohtumised võib muidugi ka meie orienteerumisoskuse arvele panna, kuid erinevalt neist ei olegi meie eesmärk liikuda väga sihikindlalt. Samuti ei pea me kaasa lohistama halvasti veerevat kohvrit. Kõik muidugi ei lohista, osa püüavad ka tagant lükata olemata selles siiski teistsuguse stiili viljelejatest edukamad. Ette sattuvad sillakesed on neile ränduritele lausa nutma panevad. Kuna sildade alt peab gondliga läbi mahtuma, siis on sillale ja sillalt maha võimalik saada ainult trepist. Pange tähele, trepist, mille kõrval puudub eskalaator. Kui mingit pampu peab poolpimedas võõras linnas mööda treppe üles alla vedama, teadmata millal see õudus lõppeda võiks, siis ajab ikka nutma küll. Tõele au andes tuleb siiski öelda, et kõik tikkkontsadel kulgejad ei ole korpulentsed, vaid igati saledad daamid. Mis muidugi ei aita nende olukorrale kuidagi kaasa, sest kohvrid on neil täpselt sama suured ning seetõttu näevad nad igasugu takistuste juures veel suuremat vaeva. Mitmel puhul kujuneb olukord suisa ohtlikuks, kuid seda naljakamaks kui trepist üles nügitud sumadan ähvardab tagasi alla libisedes nääpsukeses prouast üle rulluda ja vette kukkuda. Ei ole see puhkamine mägedes mitte see kõige väsitavam puhkamise viis.

Tibutab kerget vihma, kuid suurem osa sellest aurustub kuumaks köetud õhus maapinnale jõudmata. See mis alla jõuab, on tänuväärselt jahutav. Homme on seljakott fliiside arvel päris kindlasti kergem. Oma jalutuskäigul avastame seaduspära, et õlle hind alaneb võrdeliselt kauguse suurenemisega Püha Markuse väljakust viiskümmend senti saja meetri kohta. Väljakul sooviti kolmandiku liitri eest viis euri, paar tänavat edasi anti kaks kolmandikku liitrit kahe ja poole euri eest. Odavamalt saab vaid supermarketist, mille avastame kahjuks alles homme. Bussijaamas seisev buss on rahvast juba täis tuubitud, aga aastakümnetega seljaajusse kulutatud ühistranspordi kogemus paneb lausa reflektoorselt küünarnukid liikuma ja mahume peale küll. Kohe seejärel sulgevad bussi uksed, aga mitte midagi rohkemat ei sünni. Regulaarselt kostub vaid selline vaikne plõks-plõks. Temperatuur bussis hakkab tõusma sekunditega ja paari minuti pärast on kõik see rahvas läbi märg. Nagu asjast aru saame, siis buss ei käivitu ja uksed ka ei avane. Varsti hakkab ülemisest käsipuust kinni hoidvat kätt mööda alla nirisema higi ja kondensaadi segust moodustunud vedelik ning tilgub käe all istuvale turistile krae vahele. Altkulmu heidetud tigeda pilgu peale olen sunnitud vabandama, aga kehavedeliku eritumist see ei peata ja raskusjõud teeb jätkuvalt oma tööd. Bussijuht helistab vahetpidamata kuhugi ja on muutunud kõigi vestluspartnerite suhtes emotsionaalseks. Viimaks satub mees helistama õigele numbrile. Buss käivitub saadud juhistest ja salongi, kui seda enam nii võib nimetada, täidab „hurraaaa“. Loeme peatusi ja loodame, et bussijuht mõnda ekstrapeatust ei tee. Maha peame minema kolmandas peatuses ja mingit muud orientiiri meil pole, sest bussi aknad on endiselt udused. Bussist väljudes keerame endid kaks korda ringi ja siis oleme jälle kohas, mis tuttav ette tuleb. Tänava lõpus paistab neoonlilla valgustusega purskkaev, mille juurest natuke maad vasakule minnes oleme omas kodus. Hostelis lebavad Einar ja Katrin selili voodis ja magavad. Poole veini on otsa saanud ja suur osa toidust samuti. Aitame nende alustatu vaikselt lõpule viia, mispeale tuleb väga hea uni.

Järgmine päev