Öösel ärkan Einari norskamise peale. Tegemist ei mitte tavalise norskamisega, vaid eripärasega. Tegelikult on eripärasusi küll mitu, kuid ainsaks häirivaks on selle toimingu valjus. Togin teda paar korda, aga iga kolme minuti tagant üle teiste küünitades on üsna väsitav magada. Otsin pea alt mingi suurema riideeseme ja katan sellega norskaja näo. Mõju avaldub koheselt. Einar hakkab peaga kahele poole vehklema, turtsatab ja see ajab juba hingamisrütmi sassi. Saabub vaikus. Jõuan peaaegu magama jääda kui lörin teises telginurgas uuesti peale hakkab. Koban norskaja suunas ja püüan leida riideeset, mida siis uuesti kasutusele võtta, aga ei leia. Asenduseks togin siis teda niisama tasakesi ribidesse ja kui see ei aita, siis tirin peatsist uue riidetüki. See tundub kuidagi olevat takerdunud, mistõttu tõmban natuke kõvemini ja saangi kätte. Kohe seejärel hüppab pooleldi istukile Maila ja rabab asja minu käest ära, topib enda pea alla ja heidab tagasi pikali. Ilmselt oli tegemist Maila pea alla takerdunud esemega. Kummalisel kombel jääb Einar selle peale vait ja saan uuesti magama jääda.
Ärkan näljatundest 9.30 ja teen algust eilsete ravioolide ülessoojendamisega. Valan piima paja põhjas olevale leemele juurde ja lasen paja kõike hoolikalt ühe käega segades ja teisega vorsti lõigates keema. Teised lebavad ja ei näita söögi vastu üles mingit huvi. Kui vorstid keeva piima sisse valan läheb kogu kupatus hetkega hapuks ja tuleb ära visata. Ropendan teistele natuke aega äratuseks ja lähen teenindusmajja pada pesema. Vulgaarustest on abi olnud. Mailas ja Katrinis on vahepeal endid telgist välja vedanud ja nüüd valmib kartulipuder tomatisalati ja jogurtiga kuuel käel. Einarile ei paku huvi ei puder ega vulgaarsused, tema püüab ööst välja puhata. On suurepärane ilm ja mõnus miljöö. Paraku ei suuda inimesed isegi sellises idüllis olla õnnelikud. Ikka kostub kusagilt laste nuttu ja lapsed teadagi nutavad vaid siis kui täiskasvanud neid kiusavad ja ei lase neil rahus omi asju ajada.
Tänane plaan näeb ette jõudmist Son Forcia refudzosse. See on lihtne. Tuleb lihtsalt pakkida seljakott, minna bussipeatusse ja sõita Cortinasse. Cortinas tuleb ümber istuda Rio Geresse viivale bussile ning Rio Geres asuva ristorante juurest saab juba tõstukiga refudzo juurde. Natuke, nii ligikaudu kolmsada meetrit tuleb viimasest jaamast kahjuks kõndida ka. Telgi saame ebavajalike asjadega alla püsti jätta. See läheb küll natuke maksma, aga on väga mugav lahendus ja nii jääb kuni matka lõpuni. Ainult registratsioonis tuli oma taaslahkumisest või taassaabumisest iga kord teada anda. Mõne tunni pärast külitame juba refudzo teisel korrusel ja joome veini. On juba lõuna ja aeg midagi ka põske pista. Otsin välja guljašipurgi. Einar lebab röötsakil põrandal pikali. Kui purk ringiga temani jõuab, topib Katrin talle lusikaga liha suhu, Einar vaevalt viitsib lõugu liigutada ja neelatada. Täielik metamorfoos. Einar jääb magama, meie läheme välja vaateid nautima. All orus paistab tehisjärv, mis on kujundatud ahhaadina. Järve vesi on tumeroheline ja seda ümbritseb hele kiviviirg. Kaldaäärne veealune osa on kaetud tumedate kividega ning järve ühte serva on kõrgemalt juhitud toruga vesi, mis vee all järve suubudes tekitab ringikujulise valgena tunduva väreluse. Voolamine on pulseerima pandud ja seetõttu vaheldub värelus sileda veepinnaga. Pilt meenutab kaleidoskoopi, mida kannatab vaadata rohkem kui tunni. Tubli teine tund kulub kohaliku peni tegevuse silmitsemisele.
Tegemist on väga omapärase kortsus ja salkus elukaga, kes tundub olevat valmistatud pruunist kunstnahast ja meenutab oma olekult elektronkoera Ressit. See kahtlus kaob, kui peni asub isukalt kaasmatkajate poolt pakutud friikartuleid sööma aga saia ära pelgab. Vaevalt peremees teda niisuguseks programmeerinud on, ju ikka omaenese tarkusest on ta selle valiku teinud. Kahtlus sigineb aga taas kui märkame, et koera uksele lähenedes uks iseenesest avaneb ja nii iga kord kui elukas otsustab heaks maja ja õueterrassi vahet saalida. Ja jälle osutub peni täiesti tavaliseks, sest nutikas peremees on koera jaoks sobivale kohale paigaldanud seinale liikumisanduri.
Kella viie ajal läheme tagasi tuppa ja lõpetame kõik Einari unenäod mida iganes ta siis seal ka ei näinud. On jälle söögiaeg ja sedakorda laseme allkorrusel endile serveerida. Õhtul kolame Mailaga veel väljas ja teeme pilte. Loojangul hakkab puhuma kõva ja külm tuul ja peame paremaks tuppa tagasi minna. Maila arvates on tuppa tekkinud lebra ning sellest lahti saamiseks kamandatakse kõik pessu. No palju võib, eile ju sai end küllalt hõõrutud.