Öö ja sellele järgnenud hommik oli väga mõnus. Õhtul tarbitud veini õige mineraalne koostis ja sellega kooskõlas olev õhurõhk andsid suurepärase väljapuhanud enesetunde. Ärkame telgi tagant kostva kellukeste helina peale. Kas tõesti on keegi leidnud sobivaks telkide vahel kitsesid karjatada? Telgist kostva liikumise peale kellukeste helin valjeneb ja hakkab kiirel tempol, kuid sihitult asukohta muutma. Seejuures kostub ka haukumine. Tuleb minna asja uurima. Kitsekarjaga siiski tegu pole. Kogu lärmi tekitab väike kulinaid täis riputatud mägikääbuskits, kes tormab mööda platsi ringi, kõht rohus lohisemas ja haugub koera kombel. Täpseks liigiliseks määramiseks liigub ta siiski liiga kiiresti ning kaob peagi suurte karavaniautode alla. Kell on seitse, täpselt paras aeg hakata oma eile laiali veetud asju kokku korjama. Tuuakse ära puhas pesu ja kuivad saapad, tehakse teed ja kohvi ning uudistatakse õhtul likku pandud ja nüüd ootamatult mahukaks paisunud Liidilt saadud imepäraseid lihahelbeid. Kuivana maitsesid need päris hästi ja ka pundununa pole suurt viga kuigi matemaatika ütleb, et kui väike asi maitseb hästi, siis sama asi poole suuremana peaks maitsema poole kehvemini, sest maitset andev substants hajub kogu suurenenud geomeetria ulatuses. Oleme hämmastunud.
Teekond Caprilesse on elamus omaette. Tee on tõeliselt kitsas ja lookleb majade vahel Ilmselgelt on planeerijad ja teedeinsenerid siin Leonardot ignoreerides kunagi kõvasti mööda pannud ja ei ole kuulda võtnud, et hobuvanker ei jää alatiseks inimkonna liiklusvahendiks. Sajanditetagused arhitektid on oma tööd väga palju paremini mõistnud teha, sest enamus endisi taluhooneid on sobinud hotellideks või muu nimetusega majutusasutusteks kohandada. Kaasaegse bussi juht näeb aga korralikult asfalteeritud vankriteel kurja vaeva, et majade lahtiolevaid aknaid mitte küljest ära sõita. Mingit märgatavat kuja teeäärsetel küladel samuti ei ole. Enne kurvi üks küla lõpeb ja kurvi taga algab kohe järgmine. Turistidele on küll mõeldud, seda peab tunnistama. Suure bussi akende tõttu ei jää ükski mulje liiga nõrgaks. Caprilest bussi Falzarego kurule ei lähe. Parim võimalus sobivas suunas liikuda, on vastumeelsust vaos hoides istuda Arabbasse viivale bussile ja sõita sellega jälle Livinallongosse. Seejuures sõidame Falzarego kurule viivast teeotsast mööda, aga kurule on sealt kuussada meetrit tõusu. Livinallongoga on kogemus positiivne ja loodame sealt jällegi transporti leida. Tuttavalt hotelliesiselt platsilt kõmbime samuti tuttava kohvikuni, kust saame ilma pikalt ootamata tuttava bussi peale. Natuke rohkem kui poole tunni pärast oleme juba Falzarego kurul.
Poiss on eelmisest korrast õppinud ja mitte ei püüagi käsi kottide külge ajada ja võtab need taskust välja alles raha lugemiseks. Selgitame igaks juhuks Cortinase minevate busside sõiduplaani ning asutame endid sõjakäikudesse. Maila saab ostetud ka suure tüki ahaati ja ametüsti, mille kaasavedamist Marmoladale ta ennist oli ihalenud, kuid mis õnnestus mul mõned päevad tagasi siiski ennatlikuks ostuks kuulutada. Nagu oleks kott veel liiga kerge olnud, et esimesel matkapäeval peaks sinna hakkama kive sisse ostma.
Marmolada poolt on taevas siniseks tõmbunud ja see sina kandub üha tugevneva tuulega meie poole. Naised panevad endid pikkadesse riietesse. Meil Einariga on palav ja seetõttu varustame endid vaid dressipluuside ja vihmakeepidega. Kiivrite, lampide ja natukese söögiga muidugi ka. Kotid räägime tõstukijaama hoiule. Hoiatuseks instrueeritakse meid, et kui tagasitulek peaks jääma peale kella viite, siis tõstetakse meie asjad lihtsalt ukse taha. Lubame õigel ajal tagasi olla, aga meie lubadus ei lähe kassa neiule korda, polevat väga tema asi muretseda. Aga asjata on ta nii üleolev. Pole ta ju proovinud neid kotte lohistada, veel vähem tõsta. Seega jätame kotid üsna julgelt ooteruumi taha nurka.
Kohe kui tõstukisse astume, algab ülitugev sadu. Ülal avanevad vaated vastavad täielikult VTO grupi poolt pildistatutele – ümberringi on suurel kiirusel vastu nägu ja paljaid jalgu lendav lörts ja näha pole mitte midagi. Ajame keebid selga ja kõnnime käikudesse viiva raja algusesse. See laskub halli nähtamatusesse. Meie lootus sadu käikudes mööda saata on seetõttu tühja täis. Kui udust ilmuvad välja paar punast kiivrit koos suvises spordiriietuses kandjatega, kes annavad teada, et käigu sissepääsuni on tubli pool kilomeetrit turnimist, pöörame tagasi ja proovime natuke lahtises tehnikakuuris kügeleda. Raja alguses oli küll näha tross, aga rada oli väga järsk, kitsas ja libe ning näha polnud rohkem kui mõned meerid. Õige kähku hakkab vihiseva tuule käes aga külm ja nii spurdime mõnesaja meetri kaugusel asuva Lagazuoi refudzosse. Kohvikuruumi sisse me enam ei mahu, aga esikus on võrreldes lahtise garaažiga ka päris mõnus olla. Tunneme endid väga hästi seltskonda sobituvat, sest esik on samuti meiesuguseid vettinud vennikesi täis. Kui vihm otsa saab, asume teele. Laskuv rada on päris põnev ka siis kui nähtavus olemas on ja arvestada tuleb vaid väga libedate kividega. Oli tark tegu sinna enne mitte ronida, sest tasakaalukaotus tooks kaasa pika liu koos mitmete hüpetega ning kindla maandumise nirvaanasse. Liigume läbi austerlaste kaeviku ja jõuame itaallaste käigu sissepääsuni. Üks noorte grupp koos paari täiskasvanuga siseneb meie ees. Käik laskub üsna jõudsalt. Selle seina on kinnitatud tross ja astmed on kaasajastud puitprussidega. Kohati tilgub laest vett, millest järeldame, et sada aastat tagasi oli see ilmselt üks kivist liutoru. Juba käiku sisenedes saan heleda laksu vastu kiivrit, mis peas tekitab tumeda kumina. Kui kumin hajuma hakkab siis saan allpool teise veel nii et valgust jätkub käikudesse selle ajani kui päike jälle pähe paistma hakkab. Vahepeal laieneb käik väikesteks koobasteks, mis avanevad orgu ning mille kaudu sai hea ilma korral vaenlase pihta tulistada ja varustust üles vedida.
Koobastest avanesid kõrvalkäigud eluruumidesse, milles oli tõetruult kujutatud sõjaaegset eluolu. Tundub üsna absurdne mõelda, et sadade meeste sõjategevus kummalgi poolel seisnes aastate kaupa maa all teineteise jalgealuse õõnestamises, mis kulmineerus poole mäe õhkamisega, mida siis õhkija poole kuninglik kõrgus oma kohalolekuga spetsiaalselt õnnistama sõitis. Kui mägi katki läks, sai ka sõda selles paigas läbi. Korraga jõuame seinale, kust edasi läheb vaid ilma igasuguse julgestustrossita kitsas rada. Käin mõnikümmend meetrit vaatamas, aga edasi minema see rada küll ei kutsu. Kuna laskutud oli juba üksjagu, siis korraks võttis isegi nõutuks. Kas tõesti on eesminejad kõik siitkaudu läinud. Läheme siiski pisut tagasi, kus õnneks selgub, et olin õigest kurvist mööda kihutanud. Ka see suund pakub peagi võimaluse turnida järsul lahtiste ja libedate kividega nõlval, kus julgestuseks pandud tross ja selle tugipostid tuules lipendasid pakkudes libisemise korral võimalust pikaks pendliks. Viimaks saame kindlale rajale. Teeme kiire söömise ja kella neljaks oleme all. Buss Cortinasse väljub nii nagu seinalehel kirja oli pandud. Linna sisse sõites näeme ära ka kohaliku linnaliikluse keskse bussijaama, mis asub lähiliinide jaamast natuke madalamal otse kiriku kõrval. Seame pakid ja naised vaateakna ette rivvi ja läheme Einariga Cooperatiivasse õhtusöögiks valmistuma. Valikusse satuvad mitut sorti ravioolid, kneedlid, tomat, sai, juust ja midagi ka janu kustutamiseks. Jõuame täpselt pooleseitsmesele bussile, mis edaspidi saabki meie peamiseks kämpingusse sõitmise ajaks. Bussis kirjeldavad Maila ja Katrin oma kogemusi vaateaknal, kus nende vastu elavat huvi tunti ja kotihunnikult silmi saamata abi pakuti. Möllime endid taas kämpingusse sisse, nüüd siis selle matka jaoks lõplikult. Meie endine hea koht on hõivatud ja nii otsime uut. Vähemaga kui betoonpingiga plats me ei lepi. Einari märg telk on kotis mingil seletamatul kombel nii rämeda kassikuse lõhna külge võtnud, et naaberkaravani kass turja küüru tõmbab ja sisisema hakkab ning teiselt poolt naabrite peni urisema kipub.
Püüame telki kuivatada, sättides saapad kaarte alla, et õhk alt läbi käiks ja tarvitame lõhna mõju tuimestamiseks vanakest segamini kohaliku õlle ja veiniga. Seejärel kattub metsaalune nelja seljakoti sisuga ning sellega paneme oma karavanide ees toolidel veini libistavad itaalia pensionärid meid ärevalt piidlema. Eilne põhjalik pesu ei puudutanud naiste pead ja nüüd hakkasid moodustuma lokid. Mitte keemilised, aga sedakorda bioloogilised. Need aga ei pidavat enam moes olema ja mõlemad läksid endid kaasajastama jättes meid Einariga kneedleid keetma. Lugesime kneedli keetmise õpetuse mitu korda läbi ja tegime täpselt nii nagu aru saime. Panime puljongikuubiku vette, lisasime kneedlid ja asusime keetma. Keeta tuli seni kuni kneedlid pinnale kerkivad. Pinnale ei kerkinud aga mitte midagi muud kui vee aur. Kõik muu ollus lahustus keedunõus ühtlaselt laiali. Tegemist oli ilmselgelt ebakvaliteetsete toodetega ja plaanisime neid lausa poodi tagasi viia. Peale kurnamist kõlbas see segu tomatiga koos tegelikult süüa küll.
Peale kõige hea ja parema manustamist seadis Einar ennast telgi ette rätsepistesse ja pidas tänulikele kaasmatkajatele loengu itaalia filoloogiast keskendudes erilise entusiasmiga liitsõnad moodustamise reeglitele. Suuremat tähelepanu ta ei pälvinud, aga segada ta sellest ennast ka ei lasknud. Ainult korra, kui kostus selgitus Marmolada, Lada, Fiati ja marmori kombineerimise tulemustest autotööstuses, pälvis ta kolmeminutilise aplausi. Ülejäänud ajast oli tema süvenemine teemasse kadestamisväärne, sest ainus väline ärritus, millele ta oma jutuvada vahele reageeris, olid sõna „vein“. Pikalt istumine väsitas aga ära ja varsti jätkas loengut lebav Einar. Veinile reageerimine aga läks seeläbi lõbusamaks. Viies veinikruusi Einari kõhu kohale ühe meetri kõrgusele ja sosistades „vein“ liikus Einar kokku nagu liigendnuga ja püüdis kruusi haarata nii käte kui jalgadega. Et asi ohtlikuks ei muutuks, siis veini me sinna iga kord enam ei pannud, kuid kogu protsesse pakkus sellevõrra rohkem rõõmu. Inspiratsiooni saame sellest tegevusest aga niipalju, et õhtul paigaldame telgi lakke joogipõiest valmistatud veiniautomaadi.