Hommikuks on selgeks saanud, miks müüdi Cortinas kõrvatroppe. Kui keegi arvab, et laagrimelus uinumiseks siis ta eksib. Selleks on olemas muid ja palju meeldivamaid ravumeid. Ja pigem on sellisest suminast uinumise juures hoopiski taustamürana kasu. Kõrvatropid nimelt vajalikud aga hoopis selleks, et päev otsa ferratal kostnud karabiinide metalsed klõpsatused vaikses öös kõrvus ei kajaks! Täiesti kohutava ja läbilõikav heli igatahes kui peab terve öö seda taluma. Tõusev päike lõpetab peagi selle piina ja ei lase enam magada. Kuigi ju tegelikult tahaks ja on päevaplaanis ette nähtud ka. Panen päikeseprillid ette ja püüan edasi lebada, aga isegi varahommikune kiirgus kütab telgi nii kuumaks, et magada ei saa. Ronin telgist välja. Mäenõlval asuvas madalas põõsastikus siblib juba kümneid inimesi ja proovib aegajalt kükitades tunnetada, et kas on juba naabrist piisavalt kaugele jõudnud, et siis pikemalt peatuda. Kuna aga olukord oli pidevas muutumises, siis kostub sekka ka kiljatusi üllatusnootidega hääles. Teeme kohvi ja lösutame pikalt karavani varjus. Kui päike üle karavani kuudi ulatub, varjub Einar telki, kuid mitte kauaks. Nii lühike siis ongi see inimese mälu, et juba tunni pärast ei meenu üldse, et miks telgist üldse sai välja tuldud.
Ette on nähtud selline poolik päev, mille lõppeesmärgiks on jõuda Marmolada kämpingusse. Sinnasamasse, kuhu meid püüti suunata juba Arabbas. Homseks on plaanitud mõned päevad tagasi nähtud koobaste külastamine Falzarego kurul, aga siit kurult mingit otsetransporti ei paista sinna minevat ja homme ümberistumistega reisima hakates ei jõuaks kuhugi. Elu nagu mägedes ikka – iga org on omaette isevalitsus ja naabriga kui potentsiaalse vaenlasega oma tegevusi ja asjaajamisi väga ei kooskõlastata. Pigem tundub isegi, et asjad on seatud nii, et sa sinna orgu võimalikult kauaks paigale jääksid. Kaasaja majandusterminoloogias kasutatakse vaenlase asemel muidugi eufemismi „konkurent“. Orus kus asub Marmolada kämping, pidi aga ühendus Falzarego kuruga olema suurepärane. Kuna päev on palav, siis praegu liikumahakkamine kõne alla ei tule. Läheme tõstukijaama ja kohviku juures asuvasse muuseumisse vaatama, seda kuidas kangelaslikud itaallased võitlesid sada aastat tagasi La Gran Querras pahade austerlastega. Ja kuna hea saab pahast peaaegu alati võitu, siis nüüd kuulubki Lõuna Tirool, kus Dolomiidid paiknevad, Itaalia koosseisu. Võit oli absoluutne ja Austria-Ungari nimelist riiki pole enam olemaski mitte. Märke, silte, sambaid, tahvleid, mis sellest kuulsusrikkast ajajärgust teada andsid, olid täis kõik vähegi tähelepanuväärsemad hooned ja kivid. Kohati ületas sildistus isegi omaaegse NSV Liidu aegase Suure Isamaasõja ikonostaasi massiivsuse. Huvitavaim fakt, mis muuseumis selgub on see, et terve Marmolada liustik oli kaevikuid, koopaid ja tulepunkte täis kaevatud ja sõdalasi sulavat sealt praegugi veel välja. Einar ja Katrin muuseumisse ei tule, mürsukestad ei pidavat huvi pakkuma. Selle asemel vaatavad nad tõstukijaama kohale seatud suurest telekast mitmesuguseid kaubanduslikke teadaandeid. No tanke, lennukeid ja muud rasketehnikat tõepoolest ei näidatud, aga lisaks mürsukestadele oli välja pandud ka esinduslik valik vanu mürske ja paar kiivrit, mis nendega puruks olid lastud ning niisuguste eksponaatide pärast tasub muuseumis käia küll. Kui muuseumist välja saame, on tõstukijaama ja kohvikut ümbritsev plats tulvil rahvast täis. Juurdepääsu tõstukile on ummistanud mingi klassiekskursioon ja parkla on täis mootorrattureid, kes ei suuda ära otsustada, kas jääda siia seisma või sõita edasi. Tunneme, et on aeg astuma hakata. Enne äraminekut leiame kohvikust veel kambrikese, kus saab suurte jalajälgede peal nostalgitseda, olles seejuures kindel, et keegi sulle otsa ei torma ja üllatusest kuklasse ei kiljata.
Pakime laagri kokku ja asutame endid liikvele. Einar on laisk ja nii valime meie laagriplatsi ja järve vahel olevale teele saamiseks mineku mööda tuttavat turvalist autoteed. Laagriplatsi nurgast paistab minevat õiges suunas võsa vahele ka väike rada, aga selle jätame proovimata. Ja õigesti teeme, sest alt vaadates on näha, et ilma köieta poleks sealt järve äärde saanud. Kui Einar endast pool meetrit lühemat kotti selga visates tuigerdama hakkab nagu vuntside ja kõvakübaraga härrasmees eelmise sajandi klassikalisest komöödiafilmist, venib eile õhtul meie kõrvale parkinud noorpaari tütarlapsel nägu väga pikaks. Varustuse järgi otsustades paistsid olevat sellised tõsised ronijad, aga ilmselt ei olnud nad seni tulnud selle pealegi, et kõik see laga, mis nende ümber vedeles, poole tunniga kottidesse laotakse ja püütakse seljas minema vedada. Kõnnime piki järve kallast mööda asfalttee serva ja peagi jõuame punkti, mida saab ametlikult nimetada Fedaia kuruks ja mis on 3 m kõrgem kui järve teine ots. Tähistame edukat tõusu õllega ja uurime, kas ehk saab siit kuidagi bussiga meile soodsas suunas. Kohvik on mõnus ja kellelgi poleks midagi selle vastu veeta siin bussi oodates paar- kolm tunnikest. Kõrvallauda koguneb parasjagu kamp jalgrattureid, keda ennist teed mööda tõusmas nägime. Paraku peame leppima ainult ühe õllega, sest ei ühtegi sellekohast silti ega suulist pärimust, mis bussidest räägiks ei õnnestu hankida. Ja nii peame oma kotti ise edasi lohistama. Liikumiseks sobib talviste suusatõstukite trass, mis erinevalt serpentiinis laskuvast teest läheb ilusasti otse alla olemata seejuures peaaegu mitte kunagi liiga järsk. Ainus koht kus see järsk on, teeb Katrin liivaga kaetud sileda kivipinna peal mitu matkimatut liigutust, püüab ühel jalal seljakotiga kükkida ja prantsatab siis samasse maha. Kuna aga kivi on pisut kaldu, siis kallutab seljakott ta aegluubis veel külili, napilt jääb ära rullimahakkamine. Nähtavaks tulemuseks kerged marrastused, suurte siniste plekkide nägemiseks pidime ootama õhtuni.
Eemalt paistval serpentiinil laskub samal ajal tuttav halli ja kollasekirju Dolomitbuss, mis oleks meile kindlasti sobinud, kui vaid oleks teadnud. Tegelikult pole muidugi astumisel mööda suusalohisti trassi häda midagi. Tee on niidetud või lammaste poolt puhtaks näsitud ning läheb kindlalt allamäge. Üle meie peade liiguvad tooltõstukid, mis viivad rahvast kõrvalasuvale tipule. Nõrgemad istuvad toolis koos jalgrattaga. Loodukaunis kohas oja kaldal teeme veel hilise lõuna ja enne poolt seitset oleme all teede ristmikul Malga Ciapellas, kust peaks homme buss Falzarego kurule minema. Üles tagasi vaadates mõistame ja tunnetame täie selgusega, kuidas maitses õlu kurul meie kõrvallauda kogunenud jalgratturitele. Uurime Einariga bussiaegu, naised naudivad samal ajal mööda parklat ringi siblivate katoliku nunnade poolt pakutavat eksootilist vaatepilti.
Nunnade matkaeesmärk, milleks oli sõita tõstukiga üles Punta Roccale paavst Johannes Paulus II poolt õnnistatud Neitsi Maarja kuju juurde jääb täna siiski saavutamata, sest kell on juba liiga palju. Nii peavad pühad õed üritama homme uut tõusu. Buss meile sobivas suunas küll läheb, aga mitte päris Falzaregole vaid Caprilesse, mis on asula järgmises orus. Seal tuleb ümber istuda, aga millal edasi saab, seda täpselt teada ei saa. Üldiselt tundub olevat nii, et igalt poolt saab infot küsides alati sinna kuhu vaja minna on. Mitu ümberistumist seejuures teha tuleb ja millal need võimalikuks osutuvad, reeglina keegi välja öelda ei suuda. Mis siis ikka, läheme kämpinguplatsi otsima. Siseneme platsile tagumisest küljest mööda väikest jalgrada. Tegemist on kämpinguala kõrvalise nurgaga, kuhu peasissekäigust on autoga tülikas tulla. Keset suurt heinamaad seisab üksik laud pinkidega, sinna endid paigale seamegi. Peamajas möllime endid sisse. See käib ka siin väga ametlikult nagu Dolomiti kämpingus. Koopiad passidest ja mingite blankettide täitmine. Lisaks esitatakse igasuguseid asjassepuutumatuid küsimusi nagu kus meie auto on ka kas me vajame elektrit. Väidetavalt oleme esimesed eestlase selles kämpingus. Mida muidugi ei tahaks uskuda, äärmisel juhul olime esimesed selle tütarlapse jaoks. Positiivne on sissekirjutamise protseduuri juures see, et tegevus toimub baar-kaupluse kõrvalruumis ja samal ajal kui koopiamasin tulesid vilgutab ja administraator arvutit klõbistab, saame endid varustatud mõõduka koguse õlle ja veiniga. Jällegi on ette nähtud pesemine ja ka meid Einariga sunnitakse seda tegema. Lõppkokkuvõtteks selgub, et Einar oligi kõige mustem. Kui teised said veerandtunniga hakkama, siis Einar oli kadunud üle poole tunni. Ilmselt oli möödunud aastast ikka veel järel mida maha küürida. Peale selle jõid naised selle aja jooksul kogu veini ära ja nii tuli veel kord peamajja tagasi kõndida. Teeme süüa ja naudime õhtu ilu ja defineerime möödunud päeva „ilusaks matkapäevaks“. Hariva etteaste sooritavad äsja autoga saabunud, kes meist pisut eemal laagrisse jäädes kougivad telgivaiade sisselöömiseks autost välja suure haamri. Jälle üks kohustuslik grupivarustuse artikkel järgmiseks matkaks seeläbi juures. Vähemalt tänaõhtuse seisuga oleme jõudnud kindlale veendumusele, et kui poleks olnud VTO (Vind/Tammemäe/Ojalill) grupi kahe aasta tagust ilmakogemust, oleks meie kotid riiete arvelt nii palju kergemad, et oleks võinud igaüks endale haamri kaasaskandmist lubada. Et õhtu üksluiseks ei kisuks ja päevasele füüsilisel koormusele ka vaimne lisaks saaks, tudeerivad Maila ja Katrin peale õhtusööki itaaliakeelsete menüüdega pesu- ja kuivatusmasinat. Vahepeal kui mõistus otsa saab, siis käivad veini lonksamas ja seejärel uuesti masina kallale, sest pesu vajavat hädasti pesemist. Isegi saapad tassitakse selle sagimise käigus kuhugi, kus neil pidavat soojem ja kuivem saama. Eks hommikul näis, kas kõik see laialikantu uuesti kokku ka suudetakse koguda.