Äratus 5.30. Kohalik hommikusöök pole suurem asi, peamiselt sai marmelaadi ja muu seesugusega. Kohv on siiski enam-vähem, valikus on päris mitu varianti. Kuna tualettruumi kraanil on hoiatav silt, et tegemist pole joogiveega, siis ettevaatuse mõttes ostame kaasa pudelivett. Eile oli tõepoolest täha, et vesi tuli nõlvale jäänud sulavee loikudest, mille ümber rahvast hulganisti ringi liikus. Minema saame ikkagi alles 7.30 ja paraku suutsime hommikuse rabistamisega ühe liitrise pudeli vett lauale unustada. Seda oli hiljem kaljudel väga vaja.
Seljakotid võtsime Einariga ainult meie kahekesi ja eilset õhtut meenutades ladusime sinna ka soojad ja vihmakindlad riided. Liigume mööda lumist rada mõõdukas tempos, mitmed grupid mööduvad meist ja muutuvad peagi värvilisteks täppideks. Oleme pikas riides, samas kui osa noori marssis meist mööda lühikeses riides. Praegu on küll palav, ehk läheb kaljudele jõudes jahedamaks. Einar ja Katrin võtavad kõrgemale tõustes tempo veelgi mõõdukamaks. Ferratal kujunevad minu ja Maila puhkepausid järjest pikemateks, kuigi ega Maila ka väga tormakas ei ole.
Peale järjekordset silekaljust seina, millesse poole meetrise vahega astmed olid löödud, ja kust mõned astmed aja jooksul välja olid kukkunud, lõõtsutasime Mailaga ühel kitsal riiulil juba nii kaua, et külm hakkas. Järgmise ferrata alguseni jäi kaks meetrit kõrgust ja neli meetrit kaugust ning seda vahemaad kattis jäine lumi. Eesliikujad olid sellesse küll varbaga paari sentimeetri sügavusi astmeid toginud, aga seljakotiga ei tahtnud sinna turnima minna, sest liug oleks väga pikaks kujunenud. Ja kuna aega oli käes küllaga, siis riputasin koti trossi külge ning panin ennast samuti väheke pikema nöörijupiga kaljus turritava poldi külge, et sellel lumelõigukesel pisut julgem turnida oleks. Nii sai hõlpsasti ülemise ferrata külge köiejupi siduda ja nüüd võis juba üsna rahulikult koti järele tulla. Kuna Einarit ja Katrinit ikka veel ei paistnud, siis kükitasime Mailaga riiulil edasi. Igavusest ajasime paar kivi järgmistele ronijatele kaele, kes siis üles jõudes meid huvitava tõusu eest ilusasti ka tänasid. Lumel vedelevat köiejuppi ei pidanud nad usaldusväärseks, aga kui esimesel vennikesel varvas astmest välja libises ja ta kirka külge rippuma jäi, siis tekkis kiire motivatsioon ennast ferrata karabiiniga köie külge klikkida. Loomulikult ei olnud see jupike köit selleks mõeldud, seetõttu sekkusin otsustavalt ja ajasin veel paar kivi alla. Tõmbasin lahtiselt töllerdava köiejupi läbi tema karabiini ja soovitasin nööri lihtsalt kaks korda ümber käe keerata ja kolm sammu astuda. Kuna midagi paremat ei paistnud, siis kõheldes kuid edukalt võttis ta mu nõu kuulda. Järgmised kaks pikalt ei mõelnud ja olid hopsti ülemisel riiulil. Nii me siis istusime ja võtsime vastu mööduvate gruppide tänuavaldusi. Ülevalt oli tulemas kolm laskujat ja alt hakkasid paistma Einar ja Katrin. Olime moodustamas parajat pusa. Nii suure seltskonna jaoks kogunemisruumi siin polnud ja seetõttu asusime edasi liikuma, et laskujatega üleval kohtuda. Köiejupp jäi Einarile kaasa võtta.
Veel mõned siledad seinad ja natuke kaljust harja ja olime lagedal lumeseljandikul. Nüüd sai edasi ainult sulalumes sumbates. Endiselt oli palav ja ilmselgelt olin selle ilma jaoks liiga paksult riides. Nüüd oli esimene sobiv võimalus alumised püksid jalast kätte saada. Kangesti tahaks juua, vesi on aga juba ammu otsas. Söön kahe suupoolega lund, Maila aga hakkab joogipaunas lund sulatades ennast jahutama. Einarit ja Katrinit ei paista ikka veel, kuigi olema juba tubli poolt tundi paigal istunud. Tundub uskumatuna, et nad tagasi otsustasid minna. Varsti hakkab kaljunuka tagant kostma sügavasisulist ähkimist ja nähtavale ilmub Katrin ning temast mõned meetrid tagapool naeratav Einar, kes kohe peale koti seljast viskamist hakkas kaamera eest kõnet pidama. Et vasakul on see ja paremal on too ja et üleval saab kohe rada otsa. Katrin on kõige selle ilu kohta üsna ükskõikse näoga ja on endiselt keskendunud hingamisele. Päike lõõskab ka endiselt. Nagu selgub, tingis nende viibimise puhkeseisakute pikkuse valimise taktika, mille sisuks oli „hakkame liikuma kohe peale neid kes seal eemal tulemas paistavad“. Rahvast oli aga rajal palju.
On päris mõnus kotist kaks paari kasse välja saada ja edasine teekond tippu läheb ilma suurema vaevata. Üleval käin korra ka tipust veidi eemal oleva hüti juures, kuid päris hästi selle funktsioon joogipoolise müügipunktina väljastpoolt ei selgu ja sisseminekuks ei viitsi ma kasse ära võtta. Lähen tipu juures oleva suure raudristi juurde tagasi. Einar ja Katrin on ka juba üleval, teeme pilti – kõrgus 3343 m abs ja asukohaks Punta Penia. Piknikku korraldama ei hakka, sest päike on ära kadunud ja taevas kipub eilse õhtu värve võtma.
Laskume tallatud rada mööda. Kaljudel algab jälle ferrata. Lausa kahju on kasse jälle ära võtta, sest all paistab pikk lumine laskumine. Kassidega mööda kive komberdada ka ei taha. Lepime Einariga kokku, et rohkem neid järgi ei oota ja võimaluse korral korjame majast kõik seljakotid ja läheme Mailaga nendega alla. Kell on nimelt juba palju ja pole väga tahtmist õhtul väsinutena kusagil nurgas konutada. Täis kottidega tõstukinõlvast laskuda pole samuti soovi. Plaan paraku ei õnnestu, sest all jõuame Mailaga eesliikujatele järgi, kes endile ferrata otsas kasse hakkavad jalga sättima. Ootan alguses natuke, aga siis hakkavad ülevalt järgmised juba selga hingama. Trügime mööda lume peale ja sätime Mailaga kassid jalga. Kui minema saame, on selja taga juba viis või kuus inimest ning nende taga Einar ja Katrin. Kasse sellel kambal pole ja oma liikumisega kustutavad nad Einari ja Katrini ees kõik varasemad astmed ja käimiseks vähegi sobivad jäljed. Ja teevad nad oma kustutustööd ihu ja hingega. Ihu osas on ka eemalt vaadates pilt selge, et tarvitatakse taguotsa. Mis neil hinges toimus, see jäigi saladuseks. Einar aga ei hoidnud pärast nende laskumist kirjeldades mitte värve kokku ja tema hingelisest seisundist nõlval saime õhtul väga detailse ülevaate. Alguseosas olevat Einar natuke isegi kaasa elanud nende liuglemisele. Kui aga nõlv enam ise liugu ei pakkunud ja seltskond ennast niisama tagumisel otsal mööda rada allapoole libistas, siis asendus kaastunne teistsuguste tunnetega. Eriti tigedaks ajas vaatepilt tütarlapsest, keda Einari ja Katrini ees jalast tirides allamäge lohistati ja kes oma rõõmu seesuguse tähelepanuavalduse üle valjul häälel kuulutas. Einaril nimelt on kaasas mingid vanad kassid, millele jääb lumi alla tükki ja iga viie sammu tagant heidab Einar ka ise seetõttu selili. Lõpuks leitakse parimaks laskumisviisiks koostöö, kus Katrin lööb puutumata nõlval astmeid ja Einar püüab neis püsti jääda. Katrinil esimest korda mägedes olijana sedakorda siis tõsine õppepäev ja nagu ta ise pärast tunnistas, siis olevat elamused esimese korra kohta olnud „pisut liiast“. Igatahes on kirjanduses ja kaartidel oleva kategoriseerimise alusel selgeks saanud, et kogu grupp kuulub kindlasti tasemele „ekspert hikers“.
Jõuame Mailaga alla hüti juurde, Einar ja Katrin on paraku veel üsna täpid. Inimesi korvidesse laadijas tunnen ära vennikese, kes eileõhtuses vihmasajus õnnetuna tõstukikorvis rippus. Uurin, millal tõstuk välja lülitatakse, meil vaja öömaja eest arve maksta ja kotid välja tirida ja hinnanguliselt võtab see kümme minutit. Vastuseks saame, et tõstuk pannakse kohe seisma ja kümne minuti pärast on kindlasti juba liiga hilja. Kui hilja siis hilja, tegutseme rahulikult. Maksame arve ja kuulame hütis baarimehe heietust sellest, millist vaeva oli ta näinud meie kottide allatassimisel ja üleüldse ei saavat ta aru, mida me kaasas veame. Tema kogu maine varandus kaalub kindlasti vähem kui meie kotid. Soovitame siiski tal järele kontrollida ja kurdame oma kurba saatust, et nüüd peame nende kottidega veel täna õhtul jalgsi alla hakkama minema. Veame kõik neli kotti välja rõdule, et need suures söögiruumis rahvast ei takistaks. Baarimees tuleb meid välja saatma ja sattub tõstukimehega vestlusse, mille vahetust sisust me midagi küll ei taipa. Tõstukid on seisma pandud aga värava juures on trobikond meiesuguseid, kes kõik jalavaeva vähendamise lootust heietavad. Mõne hetke pärast teatab baarimees, et saame ikka tõstukiga alla ja soovib meile kena „puhkust“ ise näpuga kottidele näidates. Võtame Mailaga kumbki oma koti selga ja hakkame Einari ja Katrini kotti järel lohistades värava poole liikuma. Tõstuk pannakse käima ja tropp värava ees hakkab vähenema. Just siis ilmuvad välja ka Einar ja Katrin koos oma hobikelgutajatega ning nii saame kõik koos alla.
Istume juba tuttava muuseumi ette pinkidele maha ja peame aru. Katrin heidab laua peale pikali, Einar kügeleb niisama. Üle tee paistab väike kohvik, mis tundub palju mõnusam koht. Viskame Mailaga kotid selga ja jalutame üle tee, meie eeskuju aga ei ole nakkav. Võtame õlut, kokat ja torti ning ajame saapad jalast. Päris mõnus on. Katrin üle tee laua peal ei liiguta endiselt midagi. Kui sokkides teise õlle järele lähen, lontsivad ka meie sõbrad üle tee. Kotid jäävad siiski sinna kus nad on. Istume puhkame. Õhtu edenedes hakkab tekkima motivatsioon midagi püsivamat leida. Eile õhtul ülevalt alla vaadates paistis natuke eemal suur plats, kus seisid karavanid. Vähesel määral oli ka väiksemaid autosid ja mõned telgid. Sinnapoole siis hakkamegi astuma, ehk on siingi ööbimine „possible“.
Kahjuks läheb tee tuntavalt ülesmäge. Platsi kõrval oleva refudzo peal on itaaliakeelne kiri, mis räägib midagi karavanidest. Meil autot kaasas pole ja nii marsime joonelt edasi ja hõivame võimalikult suure vaba ala. See pole üldse keeruline, piisab kui seljakotid tühjaks valada ja natuke aega esmaselt vajalikke asju otsida ja siis mõtteid kogudes mattidel lebada. Autosid tuleb üha juurde ja nii oleme kerge piinlikkustundega sunnitud endid koomale tõmbama. Täiesti ilma kellegi poolt käskimata, sest meie vastu mingit administratiivset huvi ei tunta. Muid huvilisi on ümberringi küllaga, aga ka nemad on tsiviliseeritud inimesed ja püüavad kahe minutiga tekkinud ekstensiivset segadust varjatult või vargsi üle õla pilke heites uudistada. Meie nii delikaatsed pole ja vaatame üsna selge huviga, kuidas nõlvale parkinud väiksema sõiduauto pakiruumist tuuakse esile hulk torusid, millest moodustatakse antenn. Seejärel ilmub välja telekas, mis kaob kõrvale kerkinud telgi uksest sisse ning peale kaabli antenni külge kruttimist sukeldub telki ka montöör ise. Rohkem me teda sellel õhtul ei näinud. Kui hämarduma hakkab, läheme Einariga allapoole vett otsima. Naised hakkavad telki püstitama. Üles tulles olime näinud tee alt läbi voolamas oja, mille truubil oli mitmes keeles hoiatav silt selle kohta, et tegemist ei ole joogiveega. Kavatseme seda silti just eirama hakata kui üks alt ülespoole liikuv meiesugune peale sattub ja soovitab minna natuke edasi. Seal kohviku juures, kus varem istusime, olevat just selline veevõtukoht, mida me vajavat. Ja ongi selline ilusa kivikuju külge installeeritud kraan, mis annab ühele poole vette ja kui vett pole vaja anda, siis töötab purskkaevuna. Ennist me vee vastu huvi ei tundnud ja selletõttu kuju tõelist olemust ka ei märganud.
Õhtusöögiks on plaanitud makaronid guljašiga. Kuna oleme Einariga raskest veevõtutõusust väsinud, siis leiame igati õigustatud olevat nüüd puhata. Veevõtukoht asus ikkagi tubli 25-30 m madalamal kui meie laagriplats. Et toodud vesi siiski soojaks läheks, püüab Einar õpetada Katrinit priimust süütama. Tavaline verbaalne pöördumine stiilis „palun pane priimus põlema, tegemist on tavalise gaasipliidiga“ ei aita. Togin jalaga lähimat käimiskeppi Einarile lähemale, et ehk ulatab ta sellega stimuleerima. Päris käeulatusse see Einarile siiski ei satu ja ennast liigutada ta lihtsalt ei viitsi. Soovitan siis motiveerida ikkagi verbaalselt. Isegi pöördumise, mis peaks minu meelest niisuguses olukorras küll iga naise liikuma panema, ütlen talle ette. Kui Einar on nii umbes viis või kuus korda järjest magusamaks muutuval toonil Katrini poole pöördunud ja korranud „Sa oleks ideaalne naine kui sa oskaksid gaasipriimust süüdata“ mingit leeki ei tekita, panen ise vee tulele. Tipurebasele valatakse nüüd korralik klõmakas stronni . Teised leiavad samasuguse saamiseks põhjenduse, et nemad olevat ka Marmolada tipus käinud esimest korda. Kuniks vesi soojeneb, on tõusva inspiratsioonilaine harjal aega arutada selle üle, kuidas peaks välja nägema tipurebase ristimine. Parimaks kuulutame Einariga riituse, mille käigus rebane köie kõikide karavanide alt läbi lohistab. Varsti saab söök valmis siis jagatakse juba teed stronniga. Mingit üldist korraldust küll siin kusagil paista ei ole. Saabuva öö varjus sagib rahvas eesmärgipäraselt nõlvadel olevas madalas võsas, püüdes naabriga sobivat distantsi hoida. Ümberringi süüdatakse käepärastest materjalidest lõkked. Meile lähima karavani seltskond on ukse ette välja toonud grillpanni ja naudib liha põlemise ilu. Kadedad nad pole, mingit katet ette ei tõmmata ja nii saavad ka kõik ümberkaudsed lõket nautida. Kui tulekeeled juba karavani ennast ähvardama hakkavad, siis summutatakse leek vahetevahel kaanega ja plats täitub kõrbelõhnalise tossuga. Kohe varsti saab tuli jälle hoo üles ja platsil läheb valgemaks. Meist paar autolaiust eemal vabaneb autokoht ja ennast just ära parkinud matkaauto seltskond leiab selle olevat parema kui nende oma. Auto akendele on aga õnnetuseks just jõutud hõbekiled ette lasta. Kilede mahavõtmisega ei hakka juht end vaevama, vaid kuulab läbi küljeakna juhendamist. Koostöö on paaril hästi sisse töötatud ja masin jääb enne nõlva täpselt pidama. Pidu kogub hoogu. Noored lällavad, lapsed nutavad ja ennast matkatoolidel sisse seadnud vanamehed arutavad järjest emotsionaalsemalt olukorda maailmas. Kusagil on juba kuulda rahvalikke laule, mida saadab mitut liiki muusikainstrumentide kõla.
Kui sumin ja jõmin juba ühtlase müratausta moodustavad ja üksikud kilked ning karjatused enam kõrva ei kriibi, siis ronime ära telki. Kuna päevane veekaotus ei ole veel tasa tehtud, siis otsustame joogipõie Einari telgi lae all rippuvale riiulile visata ja vooliku alla rippu jätta. Öösel hea imeda.