Ärkan vedurite paraadi peale oma peatsis. Teejupp, kus paraad toimub, on lühike. Just hoo üles saanud sõiduk on kohe sunnitud hiiglama kõva kriginaga jälle pidurdama, et siis mootorite möirates vastassuunas startida. Tundub, et kogunenud on kõik selle oru vedurid. Kusagil heliseb korduvalt äratuskell, millele korduvalt ei reageerita. Käin väljas asja uurimas. Raudteel käib tohutu siblimine, muidu on kõik endine. Matterhorn särab nagu kuldmuna ja kõik, kellel tahtmist võivad terve päeva sellele otsa ronida. Poen tagasi telki ja püüan pikutada. Järjekordne vedur kihutab kolinal kukla tagant läbi ja pidurdab siis pika kriiksuga. Elavneb ka liiklus tänaval ja õhus. Depoo tagune ala on veel motoplaanide maandumispaik ja nendest on õhk siin paks. Kui järjekordne helikopter madallennul üle meie telgi pikeerib ja kirikukellad lööma hakkavad, ei pea Kalle T vastu ja kargab üles.
Nüüd on ka kitsed kohal ja püüavad turiste köita oma kellasid vedurite mürast kõvemini kolistades. Kämpinguplast mattub ühtlasse mürafooni tugevusega vähemalt 85 detsibelli. Täna on kämpinguperemees veel tellinud külastajatele üllatusatraktsiooni. Paar suurte sarvedega kitse lastakse raudteed piirava aia tagant laagrisse telkide ja maha laotatud kola vahele ringi tormama ja iga telgiomanik püüab oma telki säästes neid naabri juurde kupatada. Läheb tubli veerand tundi enne kui kitsed teise aiaaugu kaudu raudteele tagasi peletatakse. Zermati raudtee on nimelt mitmeotstarbeline ja kui rongidel juhtub sõidus väike paus tulema, siis karjatatakse sellel kitsesid karjamaale.
Hommikusöögiks ajame eilse õhtu tatra soojaks ja lõigume tomatit juurde. Kohvi enne ei saa kui tatar söödud. Päris tühjaks pada ikkagi ei saa ja nii läheb paar kulbitäit varblastele, kes siin parvena ülbelt ringi tatsavad. Just nimelt tatsavad, sest siis saab kõige paremini mahapudenenud palukesi revideerida. Ümberringi on müra vaiksemaks jäänud ja esimese tassi kohvi joomine tundub kohe päris mõnus. Päike on ka juba nii kõrgel, et on mugav tooli peal lösutada ja ringi vahtida. Teise tassi kohviga aga hakkab igavene trangel. Kui püüan sellest paksu tühjaks saanud jogurti topsi soputada, ei taha see kuidagi tassist välja tulla. Soputan kõvemini ja tulemuseks on kohvipaksuga tass tühjas jogurtitopsis. Nii tühi see loomulikult pole, et tass puhtaks jääks ja nüüd on näppude vahel üks mustavalgekirju käkk, mida tuleb pesema minna. Kuni kohvipurule vee pealevalamiseni läheb kõik nii nagu kohvi tegemisel minema peaks. Suhkru valamisel on aga keegi toppinud pudelisse suure tüki suhkrut, arusaamatu kuidas ja nüüd on takistab see suhkru väljavoolamist. Panen saputamisse natuke jõudu juurde ja tükk tulebki eest ära ja sulpsab tassi. Tema järel ka hulk suhkrut, mis täidab kolmandiku tassist ja sunnib seal olnud kohvi üle ääre lahkuma. Kuni selle hetkeni arvasin, et vann kuhu Arhimedes oma tähtsa avastuse tegemiseks ronis, oli täidetud veega. Nüüd on oluline tassi mitte loksutada ja kohv kiiresti ära juua. Kalle T vaevab end samal ajal oma jogurtitopsis toimuvast arusaamisega. Talle märkamatult oli sinna sukeldunud herilane, kes tekitas topsi põhjas maiustades selle pinnal mulje nagu oleks tops keema läinud. Topsi pind mulises ja jogurtit pritsis kõrge kaarega üle ääre.
Peale sööki lonkisime tõstukijaama ja sõitsime ühe jaamavahe edasi Furisse, kust jalutasime oma päevamatka sihiks olnud Gletschergartenisse. Furi jaama juures saame näha mägedes toimuva ehitustegevuse aluseid. Sinna on rajatud betoonisõlm, millest siis helikopterid konteinereid üles mäkke veavad. Kõik toimub väga sujuvalt. Tühja konteineri vahetamine täis konteineri vastu kestab alla minuti ning ühe kopteri ring Trockener Stegi jaama juures nähtud ehituseni ja tagasi kestab alla kümne minuti. Gletschergartenist ootasime kõike muud kui seda mida näidati. Alguses oli see paik lihtsalt siltidega rada, millel olev jutt ja pildid rääkisid liustiku kujunemisest ja ainus huvitav fakt oli, et Matterhorn ei ole mitte kohalik asi, vaid selle on varaürgaegne turismiagentuur Aafrikast kohale tarinud.
Olin üsna pettunud. Kalle T arvas põhjuse olevat selles, et olin tulnud kõndima tossudega, mis muidugi oli täiesti õige otsus, aga tossudega kõndides ei pidavat midagi põnevamat näidatamagi. Aga paari rajakurvi pärast ikka näidati. Enne pidin aga rajal pilte tehes selg ees järsust võsaga kaetud nõlvast peaaegu alla tagurdama. Ja näidati meile seda, kuidas näeb välja liustiku pind kui liustiku kaevu on sattunud kivi, mis pole sealt välja pääsenud ja on oma asukohas kaljusse augu uhmerdanud. Eriti omapärane on pilt siis kui auke on kõrvuti mitu. Väga hariv vaatepilt igatahes. Leian sealtsamast serpentiinkalju seest ühe ukse, millel olev silt väidab ukse taga sifooni asuvat. Kangesti tahaks pilgu peale heita, aga sisse kahjuks ei pääse. See eest leiame paar väga ilusat kivi, millest linnatuurile läinud kaaslastele suveniirid valmistada. Neil pole seal asfaldi ja klaasi keskel kive ju kusagilt võtta.
Tagasi külas olles võtame peatänavalt eineks värskelt küpsetatud praevorsti sinepiga ning kõnnime seda närides laagrisse, omal suu poolde kõrva sinepine. Enne veel põikame läbi raudteejaamast, et homse rongi väljumisajad ja piletiostmise võimalused selgeks teha. Meie telgi kõrval vedeleb Alari seljakott, ise on ta kuhugi kadunud.
Seljakott on tõesti üks soojemaid riideesemeid. Eile ostetud õlled olid päev otsa telgis seljakoti all maas olnud. Nad küll pärlendasid nüüd higist, aga temperatuur oli neil selline, nagu öö neid jätnud oli, ehk siis selline kaheksakraadine. Peseme suveniirikivid korralikult tolmust puhtaks ja paneme telgi taha kuivama. Siis istume ja hakkame puhkama. Varsti ilmub värskelt pestud Alar ja pajatab muljeid eilsest tõusust. Kaheksa tundi kestnud tõusuga päris tippu siiski ei jõutud. Kolmsada meetrit madalama olevat aeg otsa saanud ja Solvegi hütti ei tahtnud nad tagasiteel ööbima jääda. Laskumisele oli kulunud tund vähem kui tõusule ja tagasi Hörnli hüti juures oldi kell kaheksa õhtul. Olevat paras rüselemine olnud. Rahvast on palju, lisaks ise liikuma aetavatele kividele ajavad neid sulle kaela ka teised ja mitu korda õnnestus neil mõne väiksemaga pihtagi saada. Üks suurem kivi oli ka napilt köie alt läbi mahtunud ilma tõsisemaid tagajärgi kaasa toomata. Täna olevat ta kahe tunniga Hörnli hütist Coopi jooksnud, Kalle K ja Jürka olid ette võtnud rahulikuma liikumise. Peale muljetamist kihutab Alar linna ja meie hakkame suveniire kujundama. Kujundamine ise osutub vägagi keeruliseks, sest suveniir peab ju meenutama ka aastate pärast kohta, kus sa käisid. Mõtlemisele kulub veel paar seljakotialaust õlut ära ja siis lastakse pliiatsitel käia. Suures tuhinas pole meeles isegi mitte pilte teha ja see meenub alles siis kui suveniirid kaaskondsete kottidesse korralikult ära on pakitud. Lahti harutada neid kotte küll enam ei viitsi. Loodetavasti avaneb võimalus pildistada siis kui suveniir on leidnud oma koha kaminasimsil.
Politseinik ja politseiauto
Seejärel minnakse shokolaadiringile. Poodide arhitektuur on siin omapärane. Kui mujal püütakse ehitada korruseid maa peale, siis siin leidub harva mõni pood, millel poleks korrust maa all. Mõnel on neid lausa kaks. Lisaks on peatänavale lahti löödud kohaliku toidu festival, kus talunikud oma kaupa pakuvad. Peatänav on ehitud kantonite lippude ja vappidega ning vaatepilt on uskumatult värvikirev. Laadalt võib osta erinevalt valmistatud liha, juustu, moosi, veini, õlut ning isegi kangemat napsu. Isegi juustutegu võib kohapeal jälgida. Ettevõtmise põhisündmused on kahjuks kavandatud homsele päevale ja need jäävad meil nägemata.
Õhtuks on ka Kalle K ja Jürka tagasi. Nende muljetele Matterhornist oli täna plaaniväliselt lisandunud muljed sellest samast rajast Zmuti orgu, mida meiegi olime käinud. Lihtsalt oli kuidagi juhtunud nii, et Schwarzeest olid nad sattunud vale rajaotsa peale ja teed küsides kinnitati neile, et see rada viib Zermatti küll. Viiski, aga sisustas terve päeva. Oru tahaotsa muidugi ei kõnnitud, vaid pöörati Stafeli pubi juurest ära alla orgu. Nii sattus Jürka sellel matkal juba kolmandat korda suurepärast kaarpaisu vaatama. Ja iga kord oli uus vaade, sest vee tase veehoidlas oli ju teistsugune. Raja ülemine osa kadakatesse mattunud kividega oli loomulikult suurepärane olnud.
Hakkame õhtusööki valmistama. Ja ikka harjumuspäraselt ühe pajaga, teine pada läheb meelest üles panna. Kaks lisapada tulevad muidugi poole spagetikeetmise peale meelde, aga kuna plaan on gaasiballoonide pärad ära kasutada, siis võtab teevee keemaminek erakordselt kaua aega. Kiiret muidugi pole ja kõrval hakati etendust ka näitama. Kämpingupidaja oli just käinud oma ringreisil sildita, see tähendab maksmata telke avastamas ja platsi kaugemas nurgas tekkis tal sõnelemine jaapanlastega, mis meieni ära kostis. Igaks juhuks käis kämpingupidaja siis veel natuke mööda laagrit ringi ja pomises öeldud argumendid ning soovitava tulemuse korduvalt üle. Suur telk, mis meie kõrval seisis, pidi täna õhtul maha võetama ja sellega tuli alustada kohe. Varsti ilmuski üks jaapanlane selle juurde ja hakkas vaiu lahti võtma ning seejärel maha kukkunud telki väntsutama. Täpselt nagu Einar liivaaugus telgiga kaljule ronides, vol2. Varsti ilmub ka teine jaapanlane, käes väike kott, milles see telk enne ülespanekut ilmselt oli. Kokkurullitult on telk vähemalt kolm korda suurem kui see kott ning vähemalt sellisel kujul ei mahu ta auto pakiruumigi. Mõlemad jaapanlased ronivad selle otsa, aga telk on korralikult kokku rullitud ja peab väga hästi õhku. Üks jaapanlastest libiseb selle otsast koguni maha nagu suurel pallil istudes võib juhtuda. Kõik see toimub viie meetri kaugusel meie telgist ja ajab kohutaval kombel naerma. Kange tahtmine on kirkaga appi minna. Vennikesed on aga visad ning poole tunni pärast on telk sinna imepisikesse kotti aetud. Idamaa mustkunst otse meie silme all ja ilma, et sellest aru oleksime saanud. Etenduse lõpuks on meie priimuse balloon ilmselt tükk aega tagasi gaasist tühjaks saanud, sest teevesi on juba jõudnud uuesti oma algse temperatuurini jahtuda. Kalle K ei viitsi tee valmimist ära oodata ja läheb linna peale. Hakkame Jürkaga uuesti aktiivselt teed keetma, mis seisneb tühjaks saavate balloonide regulaarses vahetamises. Vesi ei taha aga kuidagi oma keemistemperatuurini soojeneda. Priimuse leek on tühja ballooni puhul ju selline nõrguke ja suur pada jõuab sama palju sooja külgedelt ära anda kui alt juurde tuleb. Oleme sunnitud klaasriided uuesti välja otsima ja lõpuks paneme tee ikka peaaegu täis ballooniga keema. Selleks ajaks on ka Kalle K tagasi on nüüd teest väga huvitatud. Väljas on üsna hämaraks läinud ja jälle on näha, kuidas jaaniussikesed hakkavad mööda Matterhorni siblima. Läheme Mailaga enne magamaminekut veel linna peal kõndima. Peale tunnist jalutuskäiku põrkame kokku Jürkaga, kes samuti on tulnud linna und otsima.