6.09.2012

Eelmine päev

Hommikul on Einar jälle esimesena jalul ja serveerib kõigile kakaod. Tarvitan selle ja ka Maila oma ära ning leban kuni kohvi serveerimiseni. Hommikusöök on suurepärane, eilne Coopis käik on andnud meile hulga materjali, millest salatit teha. Klaarime ära telkimise arve ja teavitame kämpingu korraldajat, et edaspidi jääb paigale ainult üks telk, kellelt tal tuleb hakata tasu nõudma. Matterhornile minejad asuvad kotte pakkima ja meie toitu sorteerima ning selgitama, mida juurde on vaja osta.

Kalle K, Jürka ja Alar Matterhornile asutamas

Teeme nimekirja ja käime Kalle T ja Mailaga poes. Tagasi tulles kohtame ülesminejaid ja saadame nad välklampide plõksumise saatel teele. Ise läheme oma pakkimist lõpetama. Õnnetunne minema saamisest on tõeliselt suur ja võtab mind lausa silmist pimedaks. Mahajääjaid paneb see muretsema, sest kui kolme meetri kauguselt ei suuda silm kaaslast maastikust eristada, võib olla tegemist tõsiselt ohtliku tervisehäirega, mida tulevat apteegis veel järgi oleva koduse õllega ravima hakata.

Kui kotid pakitud, on ka vihm jälle lahti. Ronisime tagasi kappi, aga Vindid olid endid seal juba mugavalt sisse seadnud ja Meelis W oli juba esimest uinakutki proovimas. Õigluse huvides ajasime ta üles. Kui vihm järgi jääb, hakkame uuesti minema ja uuesti hakkab kõvasti sadama. Kell on pool kaks ja nüüd tuleb nui neljaks minema saada, et vältida neljanda ööpäeva täitumist ja viienda saabumist depoo ja peldiku vahel, ümbritsetuna looduskaunitest paikadest. Haige kaaskond tuleb meid kuni turistiinfo punktini saatma. Plaanime enne vihmasajus Zermati teise otsa kõmpimist uurida, kas tõstuk meie sihiks olevasse Trockener Stegi ikka töötab. Kalle K on vahepeal saatnud sõnumi, et Scwarzseest Trockener Stegi ei saa. Infopunkti teabest lähtuvalt siirdume edasi, tõstuk töötab. Kaaskond meid füüsiliselt kaugemale ei saada ja pöörab tagasi. Zermatist lähevad Furi jaama ainult väikesed gondlid, ning neisse hoo pealt sissehüppamine koos suure seljakotiga paneb lamamisest nüristunud keha koordinatsiooni proovile. Saame peale ja ka gondel jääb terveks. Furis istume ümber suurema trammi peale, kus on peale meie veel mõned üksikud naised koerte ja lastega. Trammi katus koliseb algul tugevas vihmasaju,s aga kõrgemale jõudes jääb kolin vaiksemaks. Vihm on asendunud lumega, vaid mõni üksik hoog toob kolisevaid raheteri.

Meelis ja Kalle T

Trockener Stegi jaam on peaaegu inimtühi. Vaid üks giid on leidnud endale grupi, kellele 3000 m kõrgusel enese köide panekut õpetada. Aga ka nemad lõpetavad varsti, sest kell saab ilmselt Breithornile minekut kavatsenute jaoks liiga palju ja nad lähevad alla tagasi. Olud on tõesti nirud. Plaan jaama taha järvede äärde telkima minna ei ole praegu üldse hea plaan. Uurime giidilt, kuhu tema soovitaks telki panna, soovitab kohe välja viiva ukse ette tuulekotta, kus veel seinad ümber ja katus peal. Mõistlik mõte igatahes. Giidi ilmaprognoos homseks on vähemalt ülihea. Igaks juhuks uurime veel jaama operaatorilt, mis tema asjast arvab. Tema soovitab meil välja üldse mitte minna ja magada sealsamas ooteruumis ja annab veel prügikoti enese järgi koristamiseks kaasa. Jätame koti kasutamata ja käime selle asemel tualettruumis. Seame endid ooteruumi akna alla sisse ja vaatame, kuidas hoone konstruktsioonide vahelt tugeva tuule tõttu vihm sisse pressib. Vähemalt midagi uut vaatamiseks. Käime veel uurimas, kas ehk kusagil on mõni koht lahti, kus saaks valge linaga laua taga õlut juua. Meil õnnestub saada ainult mõned purgiõlled, mille ärajoomiseks palutakse meil ise sobiv koht leida. Läheme oma asjade juurde ooteruumi tagasi. Saabuvad veel üks itaallane ja üks tsehhi paar, kõigil plaan homme Breithornile minna. Itaallane plaanib sajus kindlasti edasi kõndida, et natuke kõrgemal olevasse Gandegg hütti öömajale minna. Tsehhid otsustavad meie plaanist kuuldes paigale jääda ja endid hästi tunda. Istume, joome oma õlut ja vaatame väljas toimuvat. On väga turvaline, meieni jõuavad vaid üksikud pritsmed. Matterhorni tagant hakkab paistma sinist taevast ja poole tunni jooksul on sadu läbi ja taevas selge.

Kalle T ja Meelis

Kogu jaama personal on vahepeal lahkunud. Kõik uksed käivad liikumisanduri käsu peale kinni ja lahti, loodame, et see jääb ka ööseks niiviisi. Paneme selga kõik soojad riided ja läheme õue vaateid nautima. Igaks juhuks küll võtame kaasa ka telefonid kui uksed tagasi tulles enam ei peaks avanema. Matterhorni poolt puhuv tuul on endiselt ülikõva, näeme kuidas pilved teisel pool jaama asuvasse Zermati orgu puhutakse. Ka Zermati oru lööb see tuul lagedaks. Jaama Matterhorni poolse külje seintel ja akendel olev vesi puhutakse alt üles ja piserdatakse rõdul laiali. Vihma sajab sõna otseses mõttes alt üles. Varsti tuul vaibub ja alla puhutud pilved hakkavad tasapisi tagasi ujuma. Varsti on kogu Zermatt paksu vati sees. Meieni pilved siiski ei tõuse, vaid hajuvad ära külgorgudesse. Üleval valitseb täielik tuulevaikus. Matterhorni ümber on üksikud pilveräbalad, mida mägi kõvasti enese küljes hoiab ja mis neist läbi kumava loojuva päikese mõjul värve vahetavad. Allapäikest jäävad tipud on täiesti kirkad nagu varahommikul. Läheme sisse tagasi, et hakata süüa tegema. Tsehhid on vahepeal sees kokanud, meie paneme oma priimuse igaks juhuks õue. Tee joomise ajaks otsin välja ka halbadeks ilmadeks ja muudeks hädaolukorraks hoitud vanakese. Hakkab tasapisi hämarduma ja tsehhid võtavad oma nurgas vaikselt laulu üles. Ütlemata mõnus õhtu! Pimedas läheme välja tähti vaatama. On täpselt samasugune hetk kui lennukis enne Genfis maabumist, kus üks kuu paistis ülevalt ja teine alt. Praegu tundub alt paistva tähistaevana Zermatt. Seame end magama kummimattidele, mis on jäikade suusasaabastega käimise teedele maha pandud. On palju pehmem kui palja betooni peal. Äratuse plaanime kella kuueks, sest kell seitse stardib kirjade järgi alt esimene tõstuk ja tahame sellega edasi minna.

Järgmine päev