Õhtul Kalle K poolt öeldud ja ilmselt naljana mõeldud plaan, et äratus on kell kuus, päris hästi ei realiseeru. Meie telk magas peaaegu kakskümmend minutit sisse. See eest oli kõigil ärgates nii hea tuju, et see kostis ka tubli kolmkümmend meetrit eemal olnud naabertelki. Rõõmustame peaaegu kelle seitsmeni ja siis jääb mu kõrval ükshaaval vaikseks ja hakkab kostuma nohinat. Ja natukese aja pärast hakkab kostuma norinat. Selge, Meelis W ja Kalle T olid öösel nii väsinud, et jaksasid ainult hingata. Norskamiseks energiat ei jagunud. Nüüd olid nad hommikuks välja puhanud ja püüdsid kogu öö detsibellidega enne ülestõusmist maha saada. Einar sekundeerib, aga pisut tagasihoidlikumalt, täites parasjagu nende kahe hääle vahelise tühimiku. Tulemuseks on ühtlane taustmüra, mis minu uinumiste ei sega. Ärkame ligikaudu tunni või pooleteise pärast selle peale, et keegi trambib meie telgi ümber mööda kaljusid nii et küljealune kiviplaat rappub. Kalle T teeb mitu münhausenlikku liigutust ja saabki enese üles, et asja uurima minna. Naabertelgi rahvas liigub mööda laagrit ringi ja ilmselt käis keegi neist meie telgi taga oleva järsaku servas hommikust liustikuvaatlust tegemas. Ajame ka ennast üles ja proovime mitme tunni jooksul kui aeglaselt on võimalik ennast liigutada.
Ühtlase tempo hoidmine merepinnast kõrgemal on oluline oskus, mis võimaldab säilitada liikumise ajal artikuleeritud kõnet, ka laagris. Ja siin on sobiv koht seda harjutada. Peale ühtteistkümmet saame minema. Või õigemini peaaegu minema, sest kui kotid koos, osutub Jürka matkakepp tarbeesemeks. Tarbeesemed aga on teatavasti sellised asjad, mida tuleb pidevalt uusi osta, et tootev tööstus pankrotti ei läheks. Einar remondib seda universaalvahendiga, see tähendab teibiga ja Jürka saab jälle oma matkakeppi tarbima hakata. Kokku ja lahku lõksutamise lõbu muidugi kepp enam ei paku. Kui moreeninõlvast pikaks veninud rivis alla saame, hakkab oranz telk paistma. Edasi on rada silekaljude vahel ja kuidagi juhtub nii, et rivi tahaotsa jäänutena suundub minu ees liikunud Kalle T mööda tuldud teed silekaljude vahele ja mina tema järele. Taga näen veel vilksamisi Jürkat tulemas. Teised on silmist kadunud ja ilmuvad nähtavale kaugel eemal liustiku serval oleval moreeniharjal kui meie alla Maila ja Liidi juurde jõuame. Kauge kaare läbimine võtab neil veel aega, aga kui nad kohale jõuavad ei ole Jürkat kusagil näha. Kulub veel mitu hetke, enne kui ta meie tuldud raja ja moreenivalli vahelisel alal olevatel silekaljudel nähtavale ilmub. Ta polevat meie ärapööramist tähele pannud ja moreenivallile ka ei viitsinud minna ning turnis seetõttu mööda kaljusid alla.
Kuulame ära naiste muljeid üksindusest, mis polevat olnud sugugi tavapärane. Kogu aeg oli rahvas nende telgi eest mööda saalinud ning nende eluolu ja enesetunde vastu huvi tundnud. Esimese öö olevat sisutanud shveitslaste rahvuspüha puhul õhku lastud ilutulestik, mida meie üleval intensiivseks äikeseks pidasime. Natuke olevat äikest ikka ka olnud. Esimesel päeval nähtud evakuatsiooni põhjustajateks olid olnud kaks hollandlast, kes Duforspitze otsast paar meie rumeenlastega analoogset matkaselli alla olid saatnud. Kuna hollandlased olid olnud kahekesi, siis kolm tundi üritatud hädalistega koostulekust ei olnud midagi välja tulnud. Nii olidki nad neile helikopteri kutsunud.
Meile püütakse ka süüa pakkuda, aga kuna meie hommikusöögist väga palju aega möödas pole, siis saavad marmotid enamuse pudrust endale. Taastame telgist väljatassitavate asjadega oma kottide algse kaalu ja hakkame alla astuma. Hüti juures on Alar sunnitud jälle kõige noorem olema ja suure prügikoti jooksuga õigesse kohta toimetama. Hüti juurest mööda moreenivalli alla viiv rada tundub sellest, mida mööda üles tulime, märksa pikemana ning silekaljudel olevate astmete ja köitega lõik hoopis lühike. Üle liustikupragude vahel olevate harjade on tee juba tuttav. Liustikult ära tulles saavad kassid natuke vara jalast ära ja paar väikest moreeniga kaetud jäänukki tuleb end koos kividega alla libistada. Üles tulime samast kohast aga kassidega, aga selle koha olemasolu rajal oli juba meelest läinud. Edasi on liustikul natuke moreenist rada ja siis jälle ilma moreenita rada. Liustikult ära pääsemiseks oli rajatud väike sild, mis viis silekaljudel oleva kitsa rajakeseni. Silla üks ots on kinnitatud kalju külge, teine ots libiseb mööda liustikku ja selle teraskonstruktsioon on liustiku poolses otsas kaetud saepuruga.
Mööda rada edasi kõndides jõuame varsti järgmise sillakeseni, aga see on juba rajatud mõlemas otsas kaljudele. Teisel pool silda on kaljudele kinnitatud redel, mida mööda üles roninuna jõuame suure marmotiuruni.
Edasi on näha lai rada kuni Gornegratini viiva raudtee jaamani. Liustiku hingus jalge alt kaob ja kohe hakkab palav. Riietume ja teeme pilti. Vaade viimasel nädalal käidud maastikule on võimas. Nautlemine veab aga rivi jälle väga pikaks ja jätab meid Mailaga kaugele taha. Esimestes puhkepeatustes kogunetakse küll kokku, aga siis minnakse jälle tõusvas tempos liikuma. Püüan natuke tempot hoida, aga selleks tuleb kümne kiire käigusammu kohta veel kaks jooksusammu teha. No ei näe ma sellel tormamisel mitte mingit põhjust. Isegi kui ei ole tahtmist Riffelsee järve ääres laagrisse jääda ja õhtuste mägede asemel vaadata mõõduka tasu eest kämpinguplatsilt Zermati vagunidepoo seina, on seda võimalik teha rahulikult kõndides ja ringi vaadates. Kell pole veel kuuski ja rongid käivad hilisõhtuni. Varsti kaob enamus grupist meie vaateväljast. Ainult Kalle K püsib veel silmapiiril, üritades kõigest väest rivi eesotsas liikuvate Einari Liidiga sammu pidada. Varsti näeme kaugelt Gornegrati poolt tulemas rongi ja Kalle T ilmumist mäeharjale kätega vehkima. Seisatame korraks ja vehime tervituseks vastu. Isegi ilma kottideta oleks ebareaalne selle rongi peale jõuda.
Astume rahulikult edasi ülespoole. Rotenbodeni raudteejaama seina ääres pakib Kalle K oma kotti, ülejäänud on ära sõitnud. Paneme ka kotid maha ja natuke midagi pikemat selga. Tabloo perroonile viivate väravate kohal näitab, et järgmine rong alla läheb viiekümne minuti pärast.
Jaamahoone seina äärest avastan tuttavad matkakepid, millele suur must K täht peale kirjutatud. Krutin need väikeseks kokku ja panen Maila seljakotti. Eks õhtul vaatame, mille vastu omanik neid vahetada raatsib. Üks nikerdatud peaga matkakepp jääb veel sinna vedelema. Seejärel läheme ümbrusega tutvuma. Ligikaudu 100 m madalamal on näha Riffelssee järv, aga selle ääres jääbki käimata. Siis oleks pidanud juba varem meid üles juhtinud raja asemel järve poole viiva raja valima. Vähemalt kaugelt vaadates oleks seal olnud kena telkimine. Ronime jaama taga oleva kaljurünka otsa, vaated on võimsad. Kui kell hakkab seitse saama, tirime kotid väravateni, aga perroonile pääsemiseks on vaja magnetribaga pilet pista väraval olevasse lugejasse. Ootame rongi saabumist värava taga ja vaatame mis saab. Rongi saabudes avab konduktor meile värava ja võtab hoone seina äärest kaasa selle nikerdatud peaga kepi. Ka rongi aknast avanevad vaated on suurepärased, ilma kotita võiks raudtee kõrval olevatel radadel matkata küll. Kui esimesel päeval nähtud raudteesillale jõuame, pannakse selle kõrval kosk jälle tööle.
All laagris selgub ka tormamise põhjus. Mingil hetkel olla avastatud, et kell kuus läheb Rotenbodenist rong ja siis on veel võimalik Coopi poodi õlut ostma jõuda. See avastus olevat summutanud kõik muud mõtted ja sulgenud kõik meeled ning muutnud kogu vaimse energia tooreks füüsiliseks jõuks. Nüüd lebasid kõik kuus laagriplatsil, kõht loojuva päikse poole püsti ja rüüpasid õlut. Panime oma kotid maha ja meie ette lohistati kilekott õllega. Meelis W toob telgist ettesirutatud kätel Mailale kui mitteõllejoojale pudeli veini. Möödaminev tütarlaps aga tunneb end peibutatuna ja poeb maia näoga talle külje alla meelalt prantsusekeelseid lühilauseid kuuldavale tuues. Liidi kurja pilku märgates tütarlaps taltub ja läheb oma teed. Lisaks oli õhtusöögi juurde võetud värsket saia ja tomateid. Tuleb tunnistada, et see kõik maitseb tõesti hästi. Kalle T teeb ääri-veeri juttu ja uurib, kas meil üleval raudteejaama juures midagi huvitavat silma ei jäänud. Kirjeldame värve kokku hoidmata avanenud vaateid, aga see ei paista olevat see mille järgi küsiti. Viimaks tuleb suunavatele küsimustele vastates välja öelda, et on jah Maila kotis. Kalle T oli keppide mahajäämise juba rongis avastanud ja all jaamas sellest personalile teada andnud. Need olid lubanud konduktorile edasi öelda ja see pidi kepid järgmise rongiga alla tooma. See siis oligi ilmselt see põhjus, miks meie rongi konduktor jaama seina äärest nikerdatud peaga jalutuskepi kaasa rabas.
Kas kepi omanik sellest nüüd õnnelikumaks sai, jääbki meie jaoks teadmata. Ka pesemas käimine üle pika aja oli päris mõnus. Ainult seepi tuli kaua otsida. Leidmisel oli selle asukoht muidugi loogiline, sest see oli saanud teiste tähtsate asjade nagu dokumentide, raha ja telefoni juurde turvalisse paika.
Veeprotseduurid peale pikka päeva mõjuvad inimestele erinevalt. Enamus meist vajub telki pikali ja jääb magama. Kõik telgini ei jõuagi. Meelis W, Liidi ja Einar aga leiavad eneses jälle uue füüsilise energia ja lähevad vastu ööd külapeale jalutama.