Plaan on minna kell pool kümme väljuvale rongile. Jälle on vist reisiärevus kõigile naha vahele pugenud, sest ollakse varakult üleval. Kui meie telgist välja saame, on naabritel juba telk maas. Paneme kartulipudru käima ja seekord ka tee samal ajal teise priimusega. Gaasiballoonide tühjakspõletamiseks valime aga teise taktika. Laseme kartulipudru piima kiirelt keema ja pistame siis visisevale priimusele hauduma. Eelsoojendatud kohvivesi läheb nüüd juba kiiresti käima. Linnutoit ja müsli koos piimaga tulevad lõunaks kaasa. Terveid gaasiballoone jääb üle paar tükki, poolikud vähemalt kuus. Neile saab kiri „free gas“ peale maalitud ja lähevad seejärel prügikastide ette ritta. Eks purgil olev kiri jätab ka väikese tõlgendamisvabaduse, aga ehk leiab keegi mõne purgi sobivat ka õhtut sisustavaks teekeetmiseks. Kiiret küll pole, aga laager saab kiiresti ja pikalt mõtlemata kokku. Vahel on mõtlemata jätmisest muidugi ka kasu, aga mitte iga kord. Nüüd juhtubki nii, et telkimisõigust näitav puidust number, mis telgi küljes rippus, on koos telgiga Kalle T koti külge seotud. Idamaade mustkunsti nippe, mis võimaldaks selle sealt ilma telki lahti rullimata me keegi kahjuks ei valda ja nii laotatakse telk uuesti platsile laiali ja kobatakse läbi. Ja siis telk jälle vups koti külge tagasi.
Kuna kola on ka kuue peale jagatuna nii palju, et lisaks seljakotile on kõigil pambud kummagi käe otsas, siis oleme jällegi vaatamisväärsed. Liigume Mailaga ees ja kui ümber nurga keerates pilgu taha heidame, pole taga enam kedagi. Kuna niiviisi oma kodinatega keset tänavat parkida on niru, siis lohistame endid raudteejaama ära. Jõuame piletidki ära osta ja õige perrooni asukoha selgeks teha kui teised järele jõuavad. Kui uurisime, milles asi oli olnud, avaldas Kalle T kõigepealt kämpingupidajale au ja kiitust. Telkimisplatsil oli kogu aeg selline segane sagimine. Telkidel olid küll numbrid küljes ja nende üle arvet pidada tundus reaalne. Tundus aga olevat võimatu hoida ülevaadet platsil resideeruva rahva arvukusest ja pigem tundus kogu süsteem seisvat üleval usaldusel. Aga tänase hommiku vahejuhtum näitas, et mingi nipiga on vanal ülevaade olemas. Nimelt oli Kalle K eile käinud telkimise eest raha maksmas, aga oli maksnud ainult enda eest. Vana oli selle ära jaganud, et tegelikult oli ööbijaid kolm ja võttis nüüd mehed rajalt maha.
Reis Genfi läks suuremate viperusteta. Mahtusime kogu oma padajanniga ühte vagunisse ära ja saime ka Vispis ilma trügimata ümber istutud. Nüüd rahulikult istudes tundus Zermatti Vispi ühendav org olevat äravahetamiseni sarnane Gruusias Zjugdidist Mestiasse viiva oruga ja tõenäoliselt nägid mõlemad orud sada aastat tagasi üsna ühesugused välja.
Ilmselt on maailmas sadu selliseid ligipääsmatu oru lõpus asuvaid karjakasvatajate külasid, kuhu kunagi korralikku teed ei hakka viima. Zermatt aga on oma asukoha Matterhorni jalamil suutnud suurepäraselt realiseerida, vähemalt tänapäeva mõistes ja kunagist elulaadi markeerib ainult kaks korda päevas läbi asula aetav kitsekari. On muidugi ka Zermati ümbruses veel üksikuid loomapidajaid, kelle nutikust väikesemõõdulise ja nõlvadel heinategemiseks sobiva tehnika väljatöötamisel võis ainult imetleda, aga üldiselt koosnes hoonestus ikkagi vaid hotellidest. Kogu raudtee ulatuses alla Vispini on näha nõlvadel lumetõkkeid, mis peaksid lund nõlvadel paigal hoidma ja laviinide tekkimise tõenäosust vähendama. Sama oli näha juba ka Zermatis. Vispi ja Lausanne vahel on org lai ja iga vähegi tasasem ruutmeeter on millegi kasvatamiseks ära kasutatud. Majad on säetud peamiselt küngastele. Viinamarjad muidugi kasvavad igal pool olenemata oru kaldest. Lausannist edasi on juba permanentne linn. Temperatuur raudteejaama sissepääsul rippunud termomeetril näitas pluss kolmkümmend. Konditsioneeritud rongis oli olemine igatahes meeldiv ning rong sisenes lennujaama ja raudteejaama ühisesse hoonesse nii, et see temperatuur jäigi meil tunnetamata.
Genfis suundusime joonelt oma tuttavasse prantsuse tsooni ja seadsime endid sisse. Jürka eeskujul pakkisime ja kaalusime Mailaga oma kotid kohe parajaks ja läksime jaama ringi vaatama. Tagasi tulles oli kogu ruum meie linnaekskursantide poolt laiali laotatud kolaga kaetud, nagu oleks toimumas mingi suurem läbiotsimine ja Meelis W uudistas parajasti oma suveniirkivi. Vahetasime taaskohtumise puhul olid soojad ja tervistavad käepigistused ning sobramine jätkus. Üldiselt tundus linnõhk inimestele tervise tagasi olevat toonud, ainult Einari nägu narmendas veel veidi. Varsti hüpitas ka Einar pihus meie hoole ja armastusega valminud meenet ning tänas kõiki, kes valmistamisele kaasa aidanud olid. Vaatasime kogu seda segadust pisut ükskõiksel ilmel ja püüdsime samas ka natuke osavõtlikud olla.
Tasapisi hakkas pakkimise tulemus ilmnema ning põrandale oli kogunenud juba hulganisti prügi, milles leidus ka üks gaasiballoon. Jätsime nad segadust klaarima ning läksime Kalle T ning Mailaga tsheckinni tegema. Selleks tuli sisestada masinasse oma e-pileti number. Meie väljatrükitud lehtedel oli igasugu numbreid ja Kalle T püüdis neid järgemööda masinasse toksida, aga iga kord oli tulemus negatiivne. Rahvas teiste masinate tagant aga hakkas juba letiäärseid ummistama, kus kotte ära anda sai. Jätsime Kalle T masinaga võitlema ning kõndisime Mailaga hädiseid nägusid ette manades leti juurde, kus aidati kõiki saamatuid. Rahvast seal polnud, sest kes see ikka tahab tunnistada, et ta saamatu on ja masinale alla jääb. Meil ei olnud selle ülestunnistuse tegemine raske ja viie minuti pärast olime seljakottidest vabad ja lennule registreeritud. Kummalisel kombel oli seljakott kaks ja pool kilo raskem kui proovikaalumisel ja härra leti taga hakkas näpuga lubatud kaalu eeskirjast järge ajama ja raha küsima. Pakkusin, et võiksime kaaluda seljakoti ära ilma selle plastmassist kastita, mille sisse ta lasi seljakoti panna. Kaks kilo kadus nagu nipsti. Siis tegin ettepaneku, et võin veel kotist ühe dressipluusi endale selga panna, aga see polnud enam vajalik. Selleks ajaks oli ka Alar masina juurde jõudnud ning tema oskus paberil peenikest kirja lugeda aitas numbri kohe üles leida. Ka teised said siis juba masinaga asjad aetud. Läbisime Kalle T ja Alariga väravad ning püüdsime ekraane hoolikalt üle vaadates selgeks saada oma lennu väljumise väravat. Kiri ekraanil ütles, et see tehakse teatavaks kahe minuti pärast. Vahtisime pingsalt, kuidas arvuti ridu keris ja ootasime oma numbri ilmumist. Selle asemel tuli aga kiri, et värava number teatatakse kümne minuti pärast. See kaotas meie huvi teleka vastu ja lonkisime niisama ringi. Vahepeal helistas Kalle K ja uuris, kus me olema. Talle olevat meenunud peale seljakoti äraandmist käsipagasis olevad oad, mida ta nüüd pidi enne turvaväravate läbimist ära sööma. Soovisime head isu ja julgustasime jätkama, sest lennu väravgi pole veel teada. Kui arvuti viimaks oma saladuses hoitud numbri välja hõikas, läksime värava asukohta selgitama. Peagi saabus sinna ka Einar, kellelt uurisime suveniiride saatust. Need olla saanud vaikselt Alari kotti ja Tallinnas plaanivad õiged omanikud oma vara tagasi nõuda. Et noor mees, las tassib. Natuke on veel kohaliku raha münte üle ja püüame seda Kalle T ettepanekul pudeli õlle jaoks klappida. Kogun mündid kokku ja käin lähimas putkas ära. Seal tahetakse pudeli õlle eest peaaegu kuus franki saada. Nii palju neid münte nüüd ka järel pole, isegi mitme peale mitte. Sama palju maksab õlu ka teistes putkades. Jagan mündi uuesti laiali, jäägu siis juba niisama järgi. Kuna lennukini on veel aega, kuulan Einari heietusi möödunud päevade raskest ja seiklusrikkast elust.
Peale Zermatist lahkumist võeti jälle suund vana armsa Täschi peale. Kuna aklimatisaator oli otsa saanud, siis kiirustati edasi St Nicklausi poole, et enne poe sulgemist kohal olla. See jälle osutus nii väikeseks kohakeseks, et seal poodi polnudki ning õhtuse õlle tarvis tuli puhkamise asemel rongidega võidu allamäge traavida, et enne poe sulgemist järgmisesse asulasse kohale jõuda. Tehes suuremad ja väiksemaid peatusi, saabuti reede õhtuks hubasesse Genfi lennujaama oma tuttavasse nurka. Tuba oli Matterhornilt allavoolanud veest hõõrutud elektri abil kenasti soojaks köetud, tualettruumist sai nii sooja kui külma vett ning laes säras Shveitsi elektrisüsteemiga ühendatud lamp. Tõsi, selle sisse- ja välja lülitamine ei olnud enam niisama lihtne kui tulles ja öö tuli veeta korralikult valgustatud ruumis. Politsei valve all möödus öö muidugi oodatult turvaliselt. Hommikul topiti jaama hoiukapid seljakottidest vabanemiseks musta pesu täis ja mindi kolmekümne soojakraadiga üles köetud linna kondama ja bosoneid otsima. Ühega oligi kaubale saadud ja ühispilt tehtud. Olevat selline sõbralik tegelane olnud ja lubanud ka Higgsi meie poolt tervitada. Tagasi tulles oli niiske pesu kuivades kapi kuju võtnud, ning nüüd tuli ränka vaeva näha, et see sealt uuesti kätte saada. Märjaks teha ei tihatud, sest see oleks koti kaalule halvasti mõjunud. Peale pesu kapist kättesaamist oli see seljakotti juba oluliselt väiksema pingutusega läinud. Ja siis me juba kohtusimegi ja seejuures varem kui oleksime Tallinnas lennukile mineku kogemuse alusel julgenud loota.
Peagi oleme Münchenis. Kohe kodune tunne tuleb peale. Maksab kodune raha ja hinnad on ka mõistetavad, isegi lennujaama kohta. Siin läheb inimeste lennukile laadimine väga kiiresti.
Pagasi mahalaadimine Tallinnas võttis jälle parasjagu niipalju aega, et pakilindi juures ootamine läks igavaks. Kogu lennukitäis rahvast oli selle ümber kogunenud ja vahtis pingsalt augu poole, kust pidi kotte välja tulema hakkama. Kõik lindi äärde ei mahtunud ja nii seisime Alari, Kalle K, Einari, Maila ning Einarile vastu tulnud Katriniga pisut eemal. Sarnaselt teelesaatmisega oli Katrin meil vastas kohas, kuhu vaid lennujaamas kohalikud pääsevad. Einar hakkas aja viiteks ääriveeri uurima meenete saatust, aga Alar tegi ainult imestunud nägu. Siis lõpuks läks suu laiale naerule ja tuli tunnistus, et meened on Tallinnas. Nende olemasolu oma käsipagasis oli ta avastanud juba ammu. Kivid olevat olnud nii lohakalt pakitud, et juba Genfis koti mahapanekule järgnenud kolks oli pannud teda asja lähemalt uurima. Aga meened pidid olema kindlas kohas ära pakitud. Kõrval seisnud Kalle K katsus oma käsipagasit ja see tegi mahapanekul kolksu. Igaks juhuks proovis ta veel ja iga kord järgnes samasugune heli. Nüüd oli ta dilemma ees, kas hakata kotis sobrama, mis võis lõppeda ootamatu leiuga või jätta asi sinnapaika ja lubades enesele võimaluse meene olemasolu eitada. Kalle K tegi kõhklevalt koti lahti ja tõmbas luku siis tagasi kinni. Siis tegi uuesti koti luku lahti ja sobras selle põhjas. Rahuloleva näoga tõmbas ta lukud uuesti kinni. Julgus kokku võetud ja tulemus ka sobiv. Lõpuks käis valju signaal, mis märkis lindi liikumahakkamist. Lindil midagi kogukat veel näha polnud, ainult paar pisikest asja, mida silm täpselt ei seletanud. Äkki hakkas Liidi Meelist (W) togima ning algul poolsosinal ja pärast juba häälekalt korrutama „Näe, meie kivid tulevad, näe meie kivid tulevad“. Meelis W püüdis algul kõrvale vaadata ja siis lindi äärest põgeneda, aga taga seisjad ei võimaldanud seda. Nii tuli lindilt aplausi saatel korjata kõigepealt üks tükk serpentiniiti ja siis ka teine, mis kummardusega Einarile üle anti. Mõlemal suurte tähtedega „ TÄSCH 2012“ peale maalitud. Millal Alar kivid lindile sokutas, ei märganud keegi. Kogu vahejuhtum pööras lindilt pikisilmi oma pakkide saabumist oodanud reisijate pilgud kividele ja nendega toimuvale ning meenete taasüleandmisel tekkis pealtvaatajate hulgas isegi väike rüselus, et koos meenete ja nende saajatega ühisele pildile mahtuda.
Eks selline asjade korraldus tekitas meiski veidikest hämmeldust ja elevust aga tseremoonia oli Alari poolt igatahes suurepäraselt ja soliidselt korraldatud. Pakitsoonist väljaspool ootasid meid vastu tulnud fänklubi soojad käepigistused ja patsutused ning grupipilt. Press meie saabumise vastu mingil põhjusel huvi ei tundnud ja nii jäi pressikonverents toimumata.
Eriti Meelis W tundis end sellisest lugupidamatusest häirituna. Olevilt saadud piletid näpus, suundusime Kalle K, Jürka ja Mailaga uksest välja, et minna bussipeatusse. Õhk oli paks, külm ja niiske. Oli kohe raske hingata. Lennujaama ees olevast trepist laskusime sõidutee tasapinnale ilma tugiköit välja vedamata. All kohtusime veel laisematega, kes olid laskumiseks kasutanud lifti. Põhjenduseks toodi ilma erivarustuseta kaaskond, kellega ei julgetud kergest vihmast märgadele treppidele minna.
Buss tuli täpselt õigel ajal. Peale meie oli selles veel kaks reisijat. Kuigi buss oli tühi, oli tunne, et ruumi pole ja on kitsas istuda. Und ka ei tulnud, oli selline poolunes virelemine. Mingil hetkel lülitati ka küte sisse ja siis läks hingamine eriti raskeks. Paks õhk muutus soojaks ja tolmuseks ning ajas köhima. Nii kügelesid ka teised. Pääsemine tuli alles Maarjamõisa haigla ees kui Kalle K ja Mailaga kotid selga viskasime ja astuma hakkasime. Jürkal jäi veel kümme minutit bussijaamani kannatada.
Kirja pandud 2012. aasta septembris seisundis, mida ümbritsenud inimesed hindasid akontaktseks ja sisemised isikud transtsedentseks.