Kell kuus hakkame kohe elavalt liigutama. Kalle T kuhugi kindlasse taskusse hoiule pandud telefon kukub selle käigus aga põrandale ja telefoni ekraan muutub väga popilt ja noortepäraselt praguliseks. Tegemist pole aga mitte mingi disaini pähe müüdava näilisusega, vaid telefon ongi nüüd päriselt selline. Undo puhver kahjuks päris elus ei tööta. Hakkame süüa tegema ja ka tsehhid kolivad seekord meie eeskujul välja. Õieti teevad, sest saabunud jaamapersonal ei oleks pruukinud neid mõista. Kell pool seitse vallutavad jaama plaanivälise reisiga suusatrenni saabunud koolilapsed, kes jooksujalu oma kola järele vedades kohe järgmise trammiga üles sõidavad. Ja kohe tuleb veel üks trammitäis, kes samuti kohe edasi saadetakse. Hakkame endid kiiremini liigutama kui ajakava ette näeb ja jätame tee tegemise ära. Kui püüame pileteid osta, siis sama vana, kes meile eile jaamas ööbimist soovitas, ei suuda kuidagi oma piletiprinterit tööle saada. Ilmselt ei ole see ammu töötanud, sest kui palju neid Trockener Stegist piletiostjaid ikka käib. Mees väidab, et on õhtuni siin ja maksku me aga rahulikult raha ära. Üleval mingit kontrolli polevat ja jaamas laseb ta meid siis niisama väravatest läbi. Ega midagi, tuleb nii teha ja saame kolmanda, servani suusatajaid täis trammiga üles. Ka eile vihmasajus lahkunud itaallane on kuivana tagasi. Üleval on mäe sisse uuristatud tunnel, mille ühte otsa saabub tramm ja teises otsas algavad suusarajad ning tee Breithornile. Kui kassid alla ja vööd peale saame, on esimesed ronijad juba poole nõlva peal üleval. Ilmselt nad teadsid suusatajate trammidest. Ühe koti natukese riiete ja toiduga võtame kaasa, ülejäänud kaks kotti jätame tunnelisse seina äärde. Kes neid suuri sajaliitrilisi kotte ikka ära varastada viitsib, kõik teised käivad siin kuni kolmekümneliitriliste paunadega.
Üleval platool on väga kõva tuul, õnneks küll tagant. Isegi väikese pinnatuisu võtab üles. Tipus on siis elu veel tuulisem. Astume rahulikus tempos. Kohati on nõlvale tallatud rada käimisel pigem takistuseks. Pehme lumi on segi trambitud ja ei paku jalale pidamist. Kõrgemale uue jälje astumine läheb palju kergema vaevaga. Kui poolel nõlval oleme, hakkavad esimesed ülevalt juba alla tulema. Ruumi on ja hädasid ei teki. Rahvast on ikka palju ja tuleb alt üha juurde. Vahepeal jääb tuul vaiksemaks, kuid tipuharjal puhub jälle väga tugevalt. Parem on harja järsemast küljest eemale hoida. Õnneks on lumi pehme ja pakub jalale piisavalt pidamist. Teeme kiirelt mõned pidulikud pildid ja hakkame alla tagasi liikuma, piknikku selle tuulega ei pea. Allaminekul on tõusvat rahvast juba mitmes rivis üksteise kohal, ilmselt on kõik see mees kolm päeva seda hetke oodanud. Meist tormab mööda mägigiid, kellel klient 3 m pikkuse oheliku otsas järel. Haagime end talle sappa ja kasutame tema natuke oskuslikumat teevalikut tõusvate köiskondade vahel ära ning oleme peagi nõlvast all. Astume vaikselt mööda tasast rada tagasi jaama juurde ja teeme veel pilte. Jaamas pakime oma kotid uuesti kolmeks laiali ja läheme uurima, kuidas Jäämaailma muuseumisse pileteid saaks. Neid müüakse söökla kassast. Jäämaailm ise on kalju sisse õõnestatud, mitmest käigust koosnev koobas, mille seinad on jääga kaetud ja kuhu on värvilised tulukesed kujude ja pragude valgustamiseks üles seatud. Väga vahva asi igatahes. Hea, et meil üleval käimise riided seljas, on.
Alt saabuvad turistid on plätades ja põlvpükstes. Meil oma jopede ja fliisidega on jääkoopas seetõttu ainult mõõdukalt jahe. Üles Klein Matterhorni tippu viivatele redelitele kahjuks ei pääse, ilmselt tugeva tuule tõttu. Püüame jääkoopast välja tulles natuke päikese käes soojeneda, kuid tugev tuul puhub päikse soojuse minema. Paljasjalgsed turistid püsivad seejuures kangelaslikult rõdul ja naudivad ilma ja vaadet. Hakkame koos hommikul trenni tulnud suusatajatega alla tagasi liikuma. Need on koridori teises otsa juba suure tropi moodustanud ja kaks esimest trammi lähevad alla ilma meieta. Samas voorib iga uue trammiga üles uusi suvises riietuses paljasjalgseid jääkoopa uudistajaid.
Kolmanda trammiga saame ka meie minema. All läheme teisele poole väravaputkat oma tuttavat meest otsima, sest üldise massiga väravate suunas liikuda pole mõtet. Läbi me sealt nagunii ilma piletita ei pääseks. Meest aga pole oma putkas. Seisatame nõutult, kuni tuleb järgmine montöör ja uurib, milles asi. Kuulnud, et me oleme raha ära maksnud, aga piletit tehnilistel põhjustel ei saanud, juhatatakse meid liigseid küsimusi esitamata väravatest läbi. Meie ööbimisruum on järjekordse lastelaagri poolt üle võetud ja neile korraldatakse seal lõunasööki. Otsime endale ka lõuna pidamiseks pingikese ja püüame mitte poisikestele ette jääda. Ainult seljakotid joostakse kirkade otsa komistades paar korda ümber, muidu läheb kõik hästi. Peale lõunat liigume Matterhorn glacier traili mööda oma eilseks ööbimispaigaks planeeritud järvede äärest läbi. Lähimad järved on sellised pigem tööstusmaastikus asuvad lumetootmisvee võtmise kohad.
Kaugemal on ka ilusamaid. Kohe läheb aga palavaks ja peame suveriiete selgapanekuks peatuse tegema. Ega tõesti ei sobi niiviisi palituga ringi tatsata kui teised sandaalige kõnnivad. Einari, Meelise ja Liidiga on küll kokku lepitud, et nad tulevad homme Trockener Stegi ja siis läheme mööda seda rada koos Hörnli hütti ja Zmuti orgu, aga kuna päev on alles poole peal, siis teeme plaani ümber, et liigume Schwarzsee tõstukijaama juures olevate järvedeni. Siis ei pea nad tõstukiga nii kõrgele tõusma ja saame otse koos Hörnli hütti minna. Tee viib läbi serpentiniidi lademete, kus teeme tõsist kaevamis- ja uurimistööd kauneima mustriga kivi leidmiseks. Mõned killud väärivad tõesti kaasa korjamist.
Üldiselt on rada on selline lauge, ilma eriliste tõusude ja laskumisteta, kulgedes mööda tasaseid silekaljusid, mis on mõnusad jalutamiseks. Kui jõuame kohta, kus tuleks alla Schwarzseesse laskuma hakata, teeme veel korra mõttetalgud. Kohe siinsamas raja äärse on olemas tiigikesed veega ja kui täna laskuksime, siis tuleks homme uuesti sama rada tõusma hakata. Otsustame just ära, et ei lasku ja ootame neid siinsamas kui tuleb Einarilt sõnum, et nende tänase Täschis käimise tulemusena halvenes nende grupi tervis veelgi ning homme nad koos asjadega üles ei tule ja ülehomme Zmuti orgu ka ei matka. Tulevad ilma varustuseta ja ainult Hörnli hütti ning lähevad õhtul jälle Zermatti tagasi. Seega oli ülesjäämine õige otsus ja anname Einarile oma uuest asukohast sõnumiga teada.
Paneme laagri üles, teeme süüa ja saadame üles Hörnli hüti juures telkijatele sõnumi, et tulgu teed jooma. Varsti tulebki Alarilt vastus, aga see on eitav. Et nad ikka ei tule ja plaanivad homme proovitõusu Matterhornile. Tänane päev oli läinud Schwarzeest üles jõudmiseks, sest eilne ilm ei lubanud neid sealt kaugemale tõusta. Kuni kõrtsi sulgemiseni tõstukijaamas olid nad aega laua taga veetnud. Siis oli ilm juba paranenud, nagu meilgi üleval, aga Hörnli hütti ülesminekuks olevat juba liiga hilja olnud. Palusid meid aga niisama enda lõbustamiseks kukerpalle ja hundiratast visata. Vehin siis natuke värvilise dressipluusiga, ega nad nagunii nii kaugele täpselt ei näe, mis toimub. Joome ära ülejäänud vanakese ja naudime värvide mängu mägedel. Õhtul korraldatakse Zermati kohal nõlval veel ilutulestik.
