Erinevalt päevast möödus öö väga alpinistlikult. Toimus aktiivne ronimine ja vahel silmi avades tundus, et olen telki üksi jäänud. Siis aga ilmus jälle jalutsist nähtavale mõni pea ja see lubas taas rahulikult uinuda. Keset ööd oli koguni tahtmine kassid tagurpidi jalga panna ja kannad kõvasti maasse lüüa.
Hommikul oli karu väga raskesti ära tuntav ja ilma fotota poleks me suutnud Evale midagi tõestada.
Kuna kiiret pole, valmib ka hommikusöök aeglaselt. See aga tekitab MeelisW ja Kalle vastuväited, kes nõudlikul toonil uurivad, miks pole söök nende ärkamise ajaks valmis. Soovitan neil mitte ajast ette rutata ja pakun eilset teed. See aitab neil rahuneda ning varsti külitavad nad mõnusas hommikupäikeses tühi kauss kaenlas. Kärsitus on siiski nii suur, et korra püüab MeelisW poolvalmis toitu pajast enesele kaussi sokutada, aga avastab et pada on oskuslikult lukku pandud. Nimelt on paja sang üles tõstetud nii, et ahjualune on ühel pool sanga ja kulp teisel pool. Nii ei jõua kulbitäis kuidagi kausini ja sulpsatab patta tagasi. Kui kell 9.00 sööma hakkame, muutub päike juba vastikuks ning rinnuni rohus alla vantsimine tõotab tulla elamusterohke. Nii ka on. Peagi ilmuvad Kalle sõnul oma olemuselt heasüdamlikud parmud, kes meid nähes vastu ootusi õelateks muutuvad. Matkakepid lagunevad, aeg on hakata otsi kokku tõmbama.
Poolel teel Ushguli kohtume hollandlastega, kes teevad kohalike juhendamisel hobupiknikku. Püüavad meidki veenda maha istuma ja tshatsat maitsma, kuid tahame ikka täna Ushguli jõuda. Erinevalt hollandlastelt pole meil aga enam kahjuks hobuseid kaasas. Kohalikud juhatavad meile kätte varsti algava rajaotsa ning edasine läheb kergemalt. Aga enne kui kergemaks läheb, tuleb ületada võsane ja soine lagendik, kus mõni saab ootamatult teele ilmunud ojas jalad märjaks ja mõni abitult rododonderikanalisse siplema jääb kuni ta välja tõmmatakse. Lõunakoha osas on mitmeid ideid, kuid kõiki neid ei saa samaaegselt realiseerida. Eemalt paistab mõnusa jaheda veega ojake, mis enne suurde ja külma veega jõkke suubumist lookleb kutsuvalt roheliste aasade vahel. Kangesti tahaks pesta!
Põhimõtteliselt on kõik nõus väikese lebamisega ja ka pesemisega, kuid kõikide soovide realiseerimise ühisosaks kujuneb oja ületamine kaks korda ning rohelise aasa asemel veedame lõuna teravatel kividel lebades. Ujumas siiski käime, kuid juba selles kohas, kus oja vesi on jõe veega segunenud ja mõjub väga jahutavalt. Kompromissidest hoolimata kujuneb lõuna fantastiliseks.
Ushguli jõudes on kõikjal näha peole saabunud rahvast. Teed on täis busse ja autosid ning need on omakorda pilgeni täis inimesi. Otsime üles Malhazi maja. Kedagi pole kodus. Laome asjad hoovi hunnikusse ja suundume lootusrikkalt otsima baari, mida kaks aastat tagasi ehitati ja mis nüüd pidi valmis olema.