Hommik on ideaalselt selge. Tetnuldi sirab üle mägede nagu teine päike ja kui fantaasiat natuke appi võtta, on näha kuidas Kalle Kiiranen oma grupiga mööda harja tipule läheneb.
Ise saame ka varakult minema ja mineku hoog taltub alles siis kui jäämurd läbipääsmatuks muutub. Uurime ilma kottideta võimalust ikkagi läbi pääseda, sest kurule viiv lumine nõlv on juba päris lähedal.
Maastik muutub aga nii võimsaks, et ajame kotid selga tagasi ja liigume poolpõiki allapoole liustiku vasakusse serva. Seal nähtav pilt ütleb, et igati loogiline oleks olnud tõusta oma hommikusest laagripaigast siia mööda liustiku äärt. See on küll kivine, aga pole vaja pragude vahel ekselda.
Varasemad kirjeldused rääkisid ka tõusust mööda serva, aga ometi oli nii hea oma jõudu tunnetades mööda lagedat jääd ülespoole tormata.
Nüüd siis võtsime lumenõlva mööda ronides hommikul läbitud kõrgusmeetrid uuesti ja lisasime veel sadakond, et siis kurule laskuda.
Kuru pealispinna moodustas samasugune must kildaklibu nagu Tsanneri kurudelgi. Kassiga oli seda mööda hea astuda. Tõuseme kurult natuke kõrgemale, et näha kaugel vines Ushguli küla. Vastu lööb soe õhk. MeelisW, Olev ja Kalle ronivad edasi, et käia ära Kareta tipus. Lebotame natuke päikesest kuumaks köetud kildal ja kui Karetal käijad taas paistma hakkavad, siis alustame laskumisega. Peenikeses purus on kassiga väga hea minek, nagu liftiga. Tõusta seda mööda väga ei tahaks. All teeme esimese vee juures pika lõuna. Kuna Ushguli juba paistab, siis lähevad käiku kahe päeva lõunasöögi paremad palad. Juhani ettepanekul tehakse ka kisselli. Selleks ajaks kui Kareta vallutajad alla jõuavad, on ettepanek kitsamas ringis aktsepteeritud ja Juhani kotist ilmub välja ühe käigu kissellipulber ja vähemalt kolme kisselli jagu rosinaid. Kõik see pole kusagil arvel olnud ja kuidas see tema kätte sattus, ta seletada ei osanud. Saabunud MeelisW teeb vähemalt sama sisuka ettepaneku teha üldine toiduainete inventuur. Inventuur kujuneb aga väga ühepoolseks, sest praktiliselt mitte kellelgi peale MeelisW pole kotis enam midagi, mida inventeerida. Kuidas see kõik tema kätte sattus, ei oska ka MeelisW seletada, kuid kahtlustab grupiviisilist saboteerimist. Vastukaaluks kahtlustatakse teda ennast samas. Lahendus nagu kaasajal ikka, leitakse geenides ja sellesse ollakse välioludes võimetud füüsiliselt sekkuma. Seega jääb üle vaid olukord ümber mõtestada ja peale seda näeb vaid MeelisW üksi vajadust olukorda kuidagi muuta.
Kahe lõuna peale on kuidagi jagunud vaid üks karp sprotte, mis on pika lõuna jaoks ilmselgelt vähe. Vaikselt ilmub Kalle kotist välja veel üks karp, mida ta ütleb enesel rohkem mitte tarvis minevat. Lõuna muutub veelgi pidulikumaks. Lebotame ja võtame päikest, on üsna kuum kuigi lebame vahetult lumelaigu kõrval.
Kui temperatuur normaliseerub, suusatame mööda oja katvat lumekeelt alla. Paar korda õnnestub mõnel ka läbi kukkuda, kuid tõsiseid tagajärgi see kaasa ei too. Oja külgharud on kahjuks kuivad ning see tekitab vastu õhtut tülinat laagrikoha valikul. Kõrgemal oja kaldal pole üldse vett ja all lirtsub seda jala alla rohkem kui vaja oleks. Nõlvast alla vee järele käia ka ei viitsi. Loomulikult võidab niisugusel puhul laiskus ja telgid pannakse vahetult oja kaldale niiskele platsile. Kui otsus tehtud, jääb veel enne telkide panekut aega natuke puhkamiseks. Peagi kaob aga päike mägede taha ja ilm muutub puhkamiseks täiesti sobimatuks. Tuleb tegutsema hakata. Õhtusöögiks valmib professionaalne kakao ning teadaolevalt viimane pajaroog. Kui peale sööki pilgud kakaotassidest üles tõstsime, vaatab tuldud suunalt peaahelikult vastu suur jääkaru. Kuna karu näevad kõik, siis pole põhjust reaalsuses kahelda. Olev teeb karust ka paar pilti, juhuks kui juba magama läinud Eva ei peaks meid hommikul uskuma. Teeme igaks juhuks veel professionaalse tee, lootuses karu lähemalt uurida aga midagi uut ei ilmne. Nii jätame karu ja ronime telkidesse. Telgiase on õhtu jooksul äärmiselt viltu vajunud, püsti sai see igatahes pandud peaaegu siledale platsile. Nüüd aga veeres seljakotist ettevaatlikult välja tõstetud magamiskott jalutsisse ja põntsatas seal vastu seina nii, et telk värises. Ukseaugus vähe suurema hooga istet võtnuna kukerpallitan ka ise sellele järele.