Täpselt kell kaks öösel helises Abalakovi kell, asjaga tundus kiire olevat. Koperdasin telgist välja. Taevas oli selge, kuu paistis. Varjude järgi valisin eemaldumiseks rohu sisse telgist kõige kaugemale tallatud tunneli. Pärsi lõpuni ei julgenud pimedas siiski minna. Hakkab hea. Hetk hiljem jõuab kõrvu heli, mis ei tohiks rohu seest mitte vastu kosta. Pöörates pilgu hääle suunas, paistavad raja lõppu hoolikalt mätta taha varju viidud nõud. Olukord tundub nii absurdne, et naeru pole kuidagi võimalik tagasi hoida ning ka uues asukohas on jätkata võimatu. Kobin üle keha ikka veel vappudes telki tagasi, kus ärganud seltskond samuti pikemaks ajaks vapped külge saab. Hommikul on esimeseks teoks oja ääres asi ära klaarida.
Hommikusöögi alates puudub veel Eva. Klassikuid parafraseerides uuritakse puuduja tervise järele, kuid jõutakse kohe eilsetel filmivõtetel nähtule toetudes tõdemusele, et temaga on kindlasti kõik korras ja muretseda tuleks hoopis suksu pärast. Jälle kostuvad öised helid, mis paralüseerivad kõik pooleli olnud tegevused, sealhulgas ka suus olnud toidu neelamise. Kuid tundub, et äsja pudrukausiga istet võtnud Eva jaoks olid eilsed üleelamised natuke liiast, et nende nautimist täna mingilgi moel jätkata.
Natuke aega saame veel liikuda mööda laia rada, siis tuleb meil ära keerata ja hakata rohunõlva mööda ülespoole trügima. Vahepeal küll leiame midagi, mis meenutab jala all rada, kuid rohi on rinnuni ning täis kasvanud raja hoidmine osutub võimatuks. Kohati tuleb murda läbi putkede, mis matka esimestel päevadel Evale ja Olevile ville tekitasid. Ühesõnaga, rada on pikemat aega täiesti hooldamata. Päike paistab ning temperatuuri tõustes oleme peagi sama märjad kui vihmaga. Korduvalt tuleb peatuda ja puhata ning tõrjuda eemale tüütuid parme. Osa neist tuleb looduse nautimiseks kahjuks ka maha lüüa, ühel eriti suurel näiteks olid tõeliselt ilusad silmad. Enne moreenile jõudmist teeme oja ääres varase lõuna, sest selgub, et õlut pole enam tilkagi järele jäänud ning üleval võib valitseda veepuudus. Kui kotid maha paneme, hakkab üle pika aja taas sadama. Sadu ei kesta küll kaua ja lõuna lõppedes on ka vihm otsas.
Liigume külgmoreeni valli taga ja viimaks tuleb hakata otsustama edasise üle. Käiakse üleval moreenivallil ja uuritakse asja. Pilt pole ilus, teisel pool on nõlv järsk ja koosneb konglomeraadist. Leiame siiski parima võimaliku koha ja hakkame laskuma. Kalle soleerib ja laskub meist kaugel eemal. Oleme juba allapoole suunduva liustikukeele ületamisel selle keskele jõudnud kui ka Kalle alla jõuab. Aga suunda ei võta ta mitte meie peale, vaid ca 90 kraadi meist kõrvale. Oleme sunnitud ta kõvahäälselt korrale kutsuma.
Peale liustikukeele ületamist algab taas tõus. Õhu hõrenemine hakkab tunda andma. Juba hakatakse kodusele saunakerisele kive korjama ja muu taolisega tegelema. MeelisW ja Juhan on muidugi raskustes, sest kerisel olevad kivid peavad olema igaüks korjatud erinevatelt liustikelt. Kuna kumbki ei taha oma kivist loobuda, siis kompromissina jäävad mõlemad kivid kaasa võtmata. Kahju, head kivid olid. Tõuseme veel natuke ja kui ojakesed juba mööda jääd vastu hakkavad tulema, on kõrgus niipalju kasvanud, et keegi midagi kaasa enam võtta ei taha. Küll aga ei ole mõtted saunast kaugemale saanud ja nii asutatakse järjekordsel puhkepausil tootmisüksus, mis hakkab kohe koju jõudes tootma tasakaalustatud keemilise koostise ja pH-ga leili viskamise vett. Vett hakatakse tootma kõikidele aistingutele sobivana, lisades sinna männiõli ja lavendlit ja igasugu muid aineid, mida poes praegu väikestes pudelites väga kõrge hinnaga müüakse ja mida inimesed valesti doseerides ning sellega oma tervist rikkudes praegu ebateadlikult kasutavad. Seejuures saab tasakaalustatud koostisega lõhnavee liiter olema kindlasti mitu korda odavam kui praegu müüdav ja segude mõju saab seejuures olema teaduslikult tõestatud. Katsetamise juures lubab toeks olla Eva ning tulemuste analüüsimisel aidata Kalle. Tootmisettevõtte tutvustamiseks ja kõrguse kasvades tekkida võiva tooteseeria ühtseks märgistamiseks lepitakse kokku tavapärase R tähe asendamises Koomaklubi päiksega, kuid loomulikult lisatakse ka katsetamisel ja analüüsimisel osalenud ettevõtete logod. Arutelu kujuneb pikaks ning liikuma hakates tundub osadel meist keha olevat kotist täiesti võõrdunud ja koti raskus kasvanud ületamatuks. Katse-eksituse meetodil selgitatakse välja, et probleem pole mitte terves kehas, vaid ainult selle ülemises osas ja et kui kassiga jalg seljakoti rihma pealt mujale toetada, siis jaksab kotti selga tõsta veel küll. Kõvemad matkajad, kes pole raatsinud moreeni tõttu kasse alla panna, kiidavad oma otsuse kaitseks, et kui tõstmise aeg ainult saapaga rihma peal seista, siis on ainult alguses raske ja nemad jaksavad siis veel koti selga rebida.
Mõtteis sauna minnes, kuid tegelikkuses kivist liustikku mööda üles ronides jõuame kausjasse kohta, kust edasiminek ööbimispaigale midagi juurde ei tundu andvat. Jää peal oleva ca 30 cm kivikihi tasandame telkide panekuks ära ning peale lühikest õhtusööki poetakse ei tea miks puhuma hakanud kõleda tuule eest ära telki, kus keha kohandub kiiresti moreeniga.
