Grupijuht on kokanaadi kohta ootamatult aktiivne ja väljub ühena esimestest telgist. Ohutus- ja tervishoiureegleid eirates püstitatakse telgi ukse kõrvele tuulevarju priimused ja varsti on telk bensiinihaisu täis. Seepeale tiritakse telgiuksed kõik pärani ja telk muutub külmaks ning magamiseks täiesti kõlbmatuks. Bensiiniving ei kao aga telgist mitte kuhugi. Tuleb üles tõusta kuigi ei tahaks.
Eile väljavaadatud kivi on oma kohal alles ja silekaljust saame kenasti alla. Jupike köit jääb kivi ümber, et järgmistel oleks, mille järgi kohta valida. Võrreldes silekaljuga on maalihke tagajärjel kujunenud konlomeraadist ovraagi läbimine aga oluliselt tõsisem tegemine. Nõlv on järsk ja materjal tsementeerunud. Ainult mõned suurepärased jala toetamiseks sobilikud kivid on lahtiselt nõlvale jäänud ja nüüd kolisevad need peale astumisel regulaarselt allamäge.
Alla jõudes hakkas sadama. Algul sadas natuke niisama ja siis natuke rohkem koos äikesega. Liustik all oli sama lagunenud kui see, mida mööda liikusime teiselpool ahelikku. Ennelõunaks jõudsime peaaegu liustiku servale, aga tekkinud oli nii tihe udu, et oli tegemist üksteise silmaspidamisega. Nähtavus oli alla 30 m ja sadas hoolega. Otsustasime teha märja lõuna koos lühikese luurega. Kahe aasta tagune mälestus liustiku otsast vaevas kuklas. Einari lühike luure andis tulemuseks, et kõik on läinud. Kivid mis eelmine kord liustiku servalt regulaarselt alla kukkusid, on kõik kenasti all jõe ääres hunnikus ja liustiku ots ise on ka laugeks vajunud. Marsime probleemideta alla. All seisame natuke mineraalvee allika juures ja kaalume edasisi tegevusi. On rõske ja see trügib riiete ja naha vahele. Nöörime krae kaela ümber nii tihedaks kui hingamine kannatab ja mõtleme. Otsustame alla minna varasemast teadaoleva onnini, seal peaks vähemalt soojem olema kui siin liustiku otsa juures.
Ronime mööda märga ja pudisevat kiltkivi allapoole. Kitlodi haru otsa juures jääb sadu millegipärast järele. Midagi see muidugi oluliselt ei muuda, sest rajajälge ümbritsev võsa on endiselt märg, samuti jala all libisev moreen. Rada nagu eelmiselgi korral kord on ja kord ei ole sõltuvalt sellest, kas mõni laviin on sellest üle käinud või mitte. Jõgi on suures ulatuse kaetud lumesildadega.
Enne onni läheb lausa palavaks ja taevas näitab isegi natuke päikest. Jalg on kõigil päris pehme. Lõpuks onn paistab. Enne sukeldume veel kõrvuni heina, et viimast kümblust teha. Onnist tormame esimeses tuhinas mööda, sest see on lehmade poolt kapitaalselt täis situtud. On näha, et kunagi matkajatele ehitatud lavatsid on lehmade poolt väga hästi omaks võetud. Natuke onnist allpool oja ääres püüame leida tasast platsi, mis veepinnast vähemalt 20 cm kõrgemale ulatuks ja poleks pruuni värvi. Teades eesootavat rada, oleme allaminekuks liiga väsinud. Peaaegu leiamegi sobiva platsi, aga siis tormab metsast välja kari pudulojuseid, kes meie vastu elavat huvi hakkavad tundma. Kuna grupp on komplekteeritud nii, et oleks olemas spetsialist igaks võimalikuks olukorraks, siis kuulame ära lühikese loengu lehmade psühholoogiast ja käitumisharjumustest ning ronime kottidega tagasi mäe otsa onni juurde. Võtame ringkaitsesse ja asume onni ruume inventariseerima. Ruumi valikul saab määravaks lävepaku kõrgus. Valitud ruum on küll igasuguse inventarita ja ühes nurgas puudub katus, aga see-eest pole seal värskeid jälgi lehmade seedekulglast. Vana ja kuivanud materjali kraabime kokku katuseta toanurka, kus see tasapisi taas tibama hakanud vihma käes ellu ärkama hakkab. Seekord siis selline kodu. Ukseaugust pistetakse aeg ajalt sisse sarvedega pea ja uuritakse, ega midagi süüa pole pakkuda, aga ei saa nad midagi. Õhtused makaronid on kõigi meelest päeva parim osa. Telefoniga ümber maja käies ja levi otsides jääme pidama maja otsa juures oleval künkale, kust avaneb sõnumi saatmiseks piisavalt lai kanal. Seal veedab osa seltskonnast oma järelejäänud õhtu.
Pimeda saabudes blokeerime ukse soovimatute külaliste tõkestamiseks ja keerame endid külili. Hakkab jälle korralikult sadama. Enne tule kustutamist lasen veel valguse üle toa käia ja katuseta alal on näha seinal rippumas mingeid punast ja sinist värvi riideesemeid. MeelisW võtab asjad küll omaks, aga teatab, et tema neile enam järgi minna ei viitsi. Kuna ka teised on magamiskottides, siis nii jääbki.
Umbes 10 minutit peale seda kui kõik tuled olid kustutatud hakkas Einar kõva häälega hädaldama. Panime tuled taas käima ja vaatasime kuidas valgusvihkudes helkiv vesi Einari magamiskotti leotas. See polnud mitte tilkumine, vaid täiesti korralik nirin. Ja seejuures olime enne onni sisenemist veel vaadanud, et kas katusealune põrand on märg või mitte. Nagu nüüd selgeks sai, oli see jõudnud lihtsalt enne meie tulekut ära kuivada. Ajame oma telkkonna üles ja nihutame kiledest ja mattidest koosnevat aset tubli meetri nirisevast kohast eemale. Telkkonna seepärast, et olime nurkadesse jaotunud telkide järgi, telke kahjuks ei taibanud püstitada. Akna all seina ääres lebavatest Einari pahillidest niriseb neid tõstes samuti vett. Omanik tahtnud neid veel enne magamaminekut kuhugi riputada, aga ei viitsinud ja nüüd jäi vaid konstateerida, et nii näeb välja laiskus.
Kui tuled taas kustu saavad ja sahmivad kujud läbi tiheda vihma paistva täiskuu kumas ennast pikali säevad, kostab äkki Olevi kiunatus. Jälle pannakse tuled põlema, et näha kuidas Olev pea alla sattunud Einari kasse oma riietest eraldada püüab. Kuna vahejuhtum mõjub stimuleerivalt kõikide ajudele, mängime mõttega olla praegu telgis all hoogu koguva oja ääres ja kujutame elavalt ette lehmade saabumist.
Lekzõrri ring tehti vanasti kolme päevaga, praegu ei taha kohe kokku lugema hakata kui mitmes päev me juba sellel ringil oleme. Lepime kokku, et kui ei saja, püüame siit võimalikult varakult minema saada. Öösel jääbki vihm järele, aga on veel liiga pime kuhugi minekuks.