Sissejuhatuse asemel…

Mõte külastada Gruusiat, kui Eestile äärmiselt sõbralikku maad, sai otsustatud 2007.a. lõpul. Lootus Gruusia rahva sõbralikkusele ei petnud meid ja nägime osakest selle maa ilust vahetult enne 2008.a. sõja puhkemist.

Matk toimus Kaukasuse peaahelikul Ülem-Svaneetias. Vanad matkarajad on mägedes kinni kasvanud ja kirjeldused on paljuski oma kehtivuse kaotanud. Märgata on liustike tugev taandumine võrreldes nõukaaegsete aruannete kirjeldustega. Terve matka vältel ei näinud me Gruusia mägedes teisi inimesi. Korraks kohtasime neid vaid siis, kui liikusime mõne tunni vältel piki peaaheliku harja ja silmasime Kabardiini-Balkaari poolel Riia venelaste alpigruppi.

Peale mägede külastasime ka Svaneetia keskust Mestiat, UNESCO kultuuripärandi hulka kuuluvat Ushguli küla – seal sattusime ka svaanide peielauda. Reisi viimastel päevadel külastasime Zugdidit, Potit, Batumit, Kutaisit, Tbilisit. Käisime ujumas Mustas meres ja vaatasime Gelati kloostrit ning Sataplia koobastikku.


Matka esimestel päevadel liikusime osaliselt mööda Kalle Kiiraneni 2007.a. grupi radasid, pärastpoole tuli tugineda vanadele vene aruannetele.


Päevik on kirja pandud vabas vormis, akadeemilist matkaaruande vormi ei ole järgitud

Matkapäeviku ühe versiooni on tagantjärgi kirja pannud grupijuht Einar Kivisalu