Matka avalehele | Esimene päev | Kaart meie marsruudiga
Ida-Sajaanid paiknevad Baikalimaal, Burjaatia lääneosas. Meie matk oli Ida-Sajaanide Tunka ahelikul. Tunkad paiknevad Kitoi ja Irkuti jõgede vahel ja koos kõrvalpaikneva Tunka nõoga kuuluvad baikali riftivööndisse. Tunka ahelik on idast läände ligikaudu 180 km pikk ja kõrgeim tipp on 3266 m. Suur osa ahelikust on tugevalt liigendatud keskmäestikuvöönd, harjade lähedal on alpiinne reljeef.
Kliima
Tunka aheliku kliima on väga kontinentaalse iseloomuga, mägedes on jälgitav vertikaalne vööndilisus. Talvel võimutseb siin aasia antitsüklon, mille keskpaik paikneb Mongoolias. Soojal aastaosal liiguvad tsüklonid läänest itta, Talv on valdavalt tuuletu ja külm, palju on päikeselisi ilmasid. Minimaalsed temperatuurid on kuni -38-40, keskmine on -17-25. Reeglina ei ole lumekate eriti paks, 30-35 cm. Suvi on suhteliselt jahe, sademete maksimum on juulis. Sel ajal on sagedased vihmad äikesega.
Turism Tunka ahelikul
Piirkonna mäed on alpiinse iseloomuga, Iseloomulikud on hambulised harjad ja tsirkused, pinnal olevad kivimid on tugevalt purustatud, nõlvasid katavad kivikülvid-moreenid (kurumid) ja kõrgmäestikutundra. Kurud on reeglina metsavööndist kõrgemal ja nende puhul on kaljude ja kivikülvidega tegu. Kurude ja kõrvalasetsevate tippude vaheline kõrgus ei erine eriti palju, tavaliselt kuni 300 m. Tunka ahelikus on klassifitseeritud ligikaudu 350 kuru raskuskategooriaga kuni 3A. Käidavad ja kaartidele kantud on neist siiski umbes pooled. Kaljudel ja kuluaarides liikumisel on peaaegu igal pool kivivaringu oht. Kuna pidevalt toimub kivimite murenemine, siis moreenid on liikuvad ja ebapüsivad, mööda neid liikumine on ebamugav. Liustikud puuduvad, juulis-augustis on lumikate valdavalt harjadel ja kurudel sulanud, põhjapoolsetel nõlvadel esineb siiski üksikuid lumelaike.
Jõgede orud jagunevad tavaliselt eriilmelisteks lõikudeks. Ülemjooksul on orud laiad, tihti soostunud, allpool surutakse jõed kanjonitesse kokku. Sagedased on ripporud, kus külgharust voolav jõgi lühikese maa jooksul langeb kuni 300 m. Jõgede läbimine sõltub tugavasti veeseisust, Peale Kitoi ja Biljuta on keskmise veetaseme juures kõik jõed läbitavad ilma suurte jõupingutusteta. Hoovihmade puhul veetase jõgedes tõuseb väga kiiresti. Suurte jõgede orgudes (Šumak, Ara-Ošei) on püsivad rajad, teistel jõgedel on rajad kohatised ja kaduvad.
Suvel on iseloomulik heitlik ilm mõnepäevaste halva ilma tsüklitega (vihm, udu, madal pilvisus), mida peab arvestama matka planeerimisel. Mõningatel aastatel võib halb ilm olla valdav, matka jooksul võivad olla vaid mõned ilusa ilmaga päevad.
Praegusel ajal on käidavaim koht Tunka ahelikul vaieldamatult Šumaki mineraalveeallikad, kus suveperioodil võib korraga viibida mitusada inimest. Allikate ümbruses on ehitatud kümneid suvionne, kuhu mahub igasse kümmekond inimest vabalt ööbima. Allikate juures paikneb ka saun, rajamisel (2006.a) on tasulised ööbimiskohad turistidele, keda tuuakse kohale helikopteriga Irkutskist (helikopterilend Irkutskist edasi-tagasi 9000 RUB) Allikate ümbrus on kuulutatud looduspargiks, kuid selle piirkonna pärast peavad võimuvõitlust mitmed erinevad huvigrupid. Tavaturisti see siiski ei puuduta. Mineraalveeallikatele liigutakse enamasti üle Šumaki kuru kas siis jalgsi või hobustega. Varem liiguti üle Hubutõ ja Obzornõi kurude, kuid kuna see tee on oluliselt pikem (2 hobusepäeva Nilova Pustõnist), siis viimasel ajal on see rada jäänud aktiivsest kasutusest välja. Üle Šumaki kuru jõuavad hobused ühe pika päevaga Nilova Pustõnist mineraalveeallikateni. Hobuseid tundub, et on võimalik kohalikelt rentida ilma eriliste probleemideta.
Ligipääsud piirkonda
Ligipääs on piirkonda põhiliselt kahest kohast – Irkutskist ja Sljudjankast, kuhu saab Transsiberi raudteed mööda. Mõlemast kohast on võimalik rentida endale transport (kas sõiduauto või mikrobuss) ilma suurema vaevanägemiseta. Matkapiirkonda sisse sõidetakse kas Aršani või Nilova Pustõni (Nilovka) lähistele. Mõlemast asulast tagasisaamine „suurde maailma“ ei tundu olevat turismihooajal problemaatiline, Aršanist siiski ilmselt lihtsam, kust liigub regulaarne ühistransport Irkutskisse, Sljudjankasse, Kultukki ja Ulan-Udesse. Irkutski ja Sljudjanka vahel liigub mõned korrad päevas elektrirong. Kõik Transsiberi raudteed mööda sõitvad rongid peatuvad nii Irkutskis kui ka Sljudjankas. Aršan on suhteliselt suur kuurortasula, siin paiknevad sanatoorium, postkontor, palju poekesi, turg, bussijaam. Aršanis on palju turistidele öömaja pakkuvaid „turismitalusid“, kus ööbimine maksab u.200 RUB/ööpäev.
Kõik piletid sinna ja tagasi, va. kohalik transport, ostsime enne matka eelnevalt ära.