Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Einar: Hommikul suundusime mööda traktoriteed Aršani poole. Tee kulges mööda karjaaia ääri pidi ja oli loomade poolt sõtkutud väga poriseks.
Tagrhai küla tundub olema tavaline jumala poolt unustatud küla, nagu neid Burjaatias ja kogu Venemaal on lugematul arvul. Paljude majade aknad olid laudadega kinni löödud, kauplusest ja bussipeatuse majakesest olid järel vaid varemed. Küla kunagi asfalteeritud peatänav, mis oma olemuselt oli praegugi suhtelieselt heas korras, oli kohati paksu sõnnikukihi all. Vaated külamajadele ja kogu külaelule olid võrratud, eksootika, mida meiesugune ei koge just igapäev. Ühel kohalikul tädikesel õnnestus teha Ilmariga tehing ja müüa maha talle pooleteiseliitrine pudel kumõssi, mis maitses päris hästi.
Olles läbinud Tagarhai küla, pöörasime peale viimaseid majasid vasakule, et minna mööda metsateid otse Aršani ja mõne kilomeetri pärsast hakkasidki esimesed Aršani majad paistma.
Aršan on elule taasärganud kuurortasula, palju on sealses mõistes uusrikaste majakesi. Asula peamiste tänavate ääres on palju majakesi, millel ripub ööbimisvõimalust tähistav silt. Ööbimiskoha leidmisega ei ole absoluutselt mingit probleemi. Ööbiskoht maksab umbes paarisaja rubla ringis. Meie leidsime majutuse kohaliku hiinlase juures, kus olid kõik kohalikud mugavused – peldik õues, kraan õues, koht, kus sai sooja veega pesta ja kus sees oli üsna kuum, samuti õuepealses kuuris. Kasutada saime kööki. Tuppa, kuhu me kolisime, oli 5 voodit, Meelisele jäi kõige lühem voodi, aga ta ei protestinud millegipärast selle karjuva ülekohtu pärast.
Enne aga kui me endale ööbimiskoha välja olime valinud, leidsime esimese peatuspaigana HamarDaban’i nime kandva õlleka. See tsivilisatsiooni tippsaavutus peale raskeid mägesid teenis meie pealt ilmselt parima päevakassa. Meile eraldati vist õlleka ainukesed klaasist õllekannud, kohalikud jõid õlut suurtest plasttopsidest. Seda au me ei kasutanud ära kurjasti, vaid suure tänuga, sest kannud said ikka ja jälle täidetud ja igaüks sai kõhu täis pelmeenidest ja muust heast-paremast. Et me tualetilaadset asutust lähikonnast ei leidnud, siis olid õnneks usinad ehitusmehed õlleka taha ehitanud kunagi esimese korruse jagu müüre mingile suurhoonele. Seal, punastes varemetes, me siis olimegi sunnitud käima ja tundub, et me ei olnud seal kaugelt esimesed ega ka mitte viimased.
Õhtul, peale majutumist ja pesemist tegime ekskursiooni mööda asulat ja külastasime kohalikku laialt arenenud samase sortimendiga kaubandusvõrku. Pimeduse saabudes, peale mitmeid eksirännakuid ja –katseid erinevatesse vabaaja veetmise kohtadesse, jõudsime tagasi juba meile tuttavasse HamarDabani, kus peagi meie agaral kaasabil algas kuum disko kohalike hittidega „Tsornõe glaza“ Aidamir Mugu ja „Berjoza“ Ljube esituses, mida käiati õhtu jooksul pea kümneid kordi. Nii mitmedki meist said naha burjaadi-vene diskol tantsimisega ligemärjaks.
Pille: Vihmaussi reegel: kui vihmauss end läbi soki põimib, on oodata matka lõppu.
Kumõssil ja keefiril on ilmselt võrdselt promille.
Loodushoiu reegel: kui telekas läheb katki – tee temast vannitoa riiul.
Aršani reegel: esimene ette juhtuv kõrts on alati parim kõrts.
Einari ja Paša reegel: tantsides ei tohi end rütmist häirida lasta.
Kui sulle Heinekeni pudeliga vastu pead virutatakse ja juustest kinni krabatakse, siis oled ilmselt tantsinud kellegi peigmehega.
Meelis: Öine vihm oli ka hommikule oma jälje jätnud. Metsiku äikese eest olid põgenenud isegi vihmaussid kes kuhu sai. Ühte, kes oma öösel kiiruga leitud peidupaika kauem magama oli jäänud, õnnestus meil isegi fotografeerida. Oli teine küll üsna volüümikas, kuid öösel oli ta suutnud ennast nii Einari soki sisekülje niitide vahele pressida, et andis teist välja sikutada. Korra Einar isegi juba loobus tirimast ja otsustas ta koos sokiga kaasa võtta, aga kui ta oli alternatiivsoki välja otsinud, selle jälle kotikesse tagasi pannud ja seejärel käsi pesemas käinud, asus ta jälle vihmaussi kallale. Enne järgi ei jätnud kui kätte sai.
Org, mida mööda Aršani poole liikuma hakkasime, oli mattunud pilvedesse. Igasugu lendlejaid oli parves ja tibas pisut. Tagarhai külla jõudes asi paranes ja hakkas pisut ka pilve vahelt päikest näitama. See andis külale avanevale vaatele palju juurde. Omapärane jäänuk nõukogude võimust oli asfalteeritud teelõik, mis oli kohati juba vähemalt 10 cm paksuselt lehmaekskrementidega kaetud. Kohati tahtis loodus siiski veel taastumiseks aega saada.
Kohalike ärivaist oli hea. Tänav oli mitu kilomeetrit pikk tehtud ja nähtavuse huvides sirge tehtud. Ühe värava juurest lahkus Ilmar 2L pudeliga, mille peale oli suurelt kirjutatud OXOTA. Väiksemad kirjad jutustasid selles kunagi olnud õlle omapärast. Peale õlle lõppemist läks pudel taaskasutusse kumõssi taarana ja müüdi meile koos sellega maha.
Aršani jõudes pöörasime sisse esimesse ettejuhtuvasse puhvetisse, et teoks teha juba pikemat aega meeles mõlkuv P+P+B. Etteruttavalt võib öelda, et ka meie vaist oli hea ja et tegemist oli asula kõige kauem lahtioleva puhvetiga, siis sattusime sinna õhtul veel korra.
Esimese ringi pelmeenide ja õlle ajal hakkas ohtralt sadama ja meie kohalviibimine kujunes kavatsetust märksa pikemaks. Erineva sisuga ringe tegime veel mitmeid. Aeg-ajalt tuli ka šokolaadi juurde osta (B). Teadlikumad kommenteerisid tunnustavalt leti taga laiuvat õllevalikut. Ise jäime truuks Baltikale, mida kraanist kannu lasti. Uue õlle saamiseks tuli kannuga uuesti leti äärde minna, sest kogu kannutagavara oli meie lauale välja pandud. Majake ise oli suhtelise lihtne ehitis, tehtud puitkarkassile ja sinise koormakattega üle tõmmatud. See-eest oli majakese taga väga mastaapne tualettruumide kompleks, mille pindala ületas kordades telgi oma. Tualettkompleksi ainsateks puudusteks tundusid olevat katuse ja avatäidete puudumine ja valgus. Puudused siiski ei kumuleerunud – Kui päeval häiris külastajaid avatäidete puudumine, siis õhtupimeduses ei olnud see enam probleem ja pigem tunti puudust valgusest. See selgus muidugi alles õhtul, sest oma taipamatuses olime tulnud õlut jooma ilma pealampideta.
Teades kohalike huvi oma majas tube mõõduka tasu eest välja üürida uurisime vihma lõppedes baaridaami käest, kas ta oskab sobivat kohta juhatada. Oskas. Hiinlasest majaperemees oli meie ilmumise üle ilmselgelt rõõmus. Muretses vaid, kuidas 7 inimest viide voodisse mahuvad. Saanud vastuseks, et see polegi oluline kolisime sisse. Peremees läks sauna kütma, meie magama. Hiljem osutus saun kuuritaoliseks puithooneks, kus oli võimalik ennast sooja veega pesta ja millest pesuvesi kuidagi tänava servas asuvasse kraavi sattus.
Õhtu saabudes läksime välja, et võtta osa kogu küla haaranud jalutuskäigust. Uurisime ka erinevaid kohti meeldiva õhtupooliku korraldamiseks, kuid paremat kui päevane puhvet me ei leidnud. Pärast mitut luhtunud katset õnnestus meil rahvaga täitunud majakesse siseneda ja päris oma laud saada. Seda küll mõneks ajaks, sest osa meist, keda hiljutine pesemine oli masenduse äärele viinud, ei suutnud vastu panna võimalusele viimastel nädalatel harjumuseks saanud olek tantsupõrandal taastada. Seda ei jätnud muidugi kasutamata kohalikud, kes tulid vabanenud kohtadele ja asusid tutvust sobitama. Õhtu edenedes sai telk rahvast väga täis ja selleks ajaks kui enam rahvast juurde ei mahtunud, oli rahvas ise ka väga täis. Kuigi suurelt jaolt oli tegemist burjaatide ja hiinlastega, joodi viina ikka vene kombe kohaselt – klaasiga. Tühjad pudelid, mis varem niisama laudadel seisid, hakkasid argumentidena juba kasutust leidma. Peo lõppu me kohapeal vaatama ei jäänud, aga ka kaugemalt kuulamine oli huvitav.