Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Einar: Eelmisel õhtul olime magama püüdnud minna, et teha veel üks kiirmagamine. Selge ei olnud meie jaoks veel see, et kus me tegelikult siiski maha läheme. Olime teadmises, et läheme maha Sljudjankas, kui meie juurde tuli Moskva koolinoorte naisgrupijuht ja ütles, et telefoni teel järgi uuritud andmete kohaselt ei ole Sljudjankas asutust, kes tegeleks välismaalaste viisade registreerimisega. Vestlesime temaga veel pikalt erinevatest matkadest, tegu oli poolprofessionaalse matkajaga, kes nädal enne Baikali äärde sõitu oli tagasi jõudnud Altaist.
Saadud info tõttu otsustasime maha minna Irkutskis, kuna Irkutskis oblastikeskusena pidi kindlasti olema mitmeid viisade registreerimise kohti. Meie mahaminekuotsus tekitas väikese segaduse vagunisaatjapiigadel, kes pidid korraga vastu võtma poole vaguni ööbimispesud ja sahmima üleüldse üsna palju. Oli kohaliku aja järgi pool neli hommikul, kui me lõpuks tabasime ennast uduses Irkutski raudteejaaamas rongilt maha ronimas. Et nii varasel hetkel raudteejaamas ja selle ümbruses midagi mõistlikku pole teha, oli siililegi selge ja nii me otsisime nurgakese, kuhu ennast magama toetada. Mõningatel inimestel tuli magamine päris hästi välja, mõningatel mitte nii hästi ja mõningatel kohe üldsegi mitte. Hommikul, kohaliku aja järgi veidi enne kaheksat tulid meid raudteetädid ära ajama teatega, et me magame täpselt linnalähikassade ees ja kohe tehakse kassad lahti ja kui me heaga pole ära läinud, siis tallavad inimesed meid laiaks. Seda me endale kaks korda öelda ei lasknud, kuna kellel pärast vaja on laiaks tallatud turisti?
Kolisime raudteejaama teise osasse, kus meid laiakstallamise oht ei ähvardanud ja otsustasime Meelisega minna otsima viisade registreerimise kohta. Et viisasid saab registreerida peale OVIR-i ka hotellides, siis üritasime kõigepealt raudteejaama vastas olevas väikeses võõrastemajas probleemile lahendust leida, kuid seal teatati meile, et nemad sellega ei tegele ja ei tea kes sellega tegeleb ja ei tahagi teada. Väljusime siis tänavale ja otsustasime et oleme mainstreamis, ehk liigume kaasa hommikuste inimeste põhilise liikumissuunaga. Inimesed liikusid veidike maad eemal oleva silla kaudu üle Angara jõe. Udu oli nii paks ja ka jõgi korraliku laiusega, et keset jõge olles kaldad ei paistnud. Jõe teisel kaldal tabas meid hetkeline peataolek, sest inimmass hakkas hajuma üsna mitmesse suunda.
Vaatasime nõutult ümberringi, kuni pilk tabas autojuhtidele mõeldud noole kirjaga „tsentr”. Sinna suunda seadsimegi oma sammud, kuid vähem kui kilomeetri pärast hakkas meid närima kahtluseuss, et selles suunas me küll ei leia välismaalaste registreerimise kohta.Segiläbi olid eelmise sajandi algusest pärit puitpitsidega puumajakesed ja nõukaaegsed mitmekordsed kontorihooned. Sisetunde järgi pöörasime vasakule ja peagi tundus meile, et oleme jõudmas linna administratiivkeskusesse. Pargikesega väljaku tagant majakatuselt paistiski silt Gostinnitsa „Angara”. Astusime sinna sisse ja Meelis küsis veatus vene keeles näitsikult, et meil oleks vaja registreerida ennast. Näitsiku nõutu ja küsiva pilgu peale täiendasin ma Meelise juttu lausega, et me ei ole venemaalased ja see tõi selguse neiu mõtetesse. Lahkelt seletas ta meile, et kella kümneks tuleb inimene, kes tegeleb FSB jaoks registreerimistega ja et see maksab 200 raha ja et kõik on ametlik ja et nemad mingite illegaalsete tehingute ja korrast ära dokumentidega ei tegele.
Tagasitee raudteejaama läks meil juba pisut teist teed kaudu, kuid korraks otsustasime siiski põigata Angara äärsele korrakaitsjate mälestusmärgile ja vaadata sealt Angara voolu. Piki jõekallast suundusime silla poole, et jõge ületada, kui silla all selgus, et sillale tõus ei olegi nii lihtne kui me olime lootnud ja tuleb pisut jalutada, et plaan teoks teha.
Peagi olime raudteejaamas tagasi ja selgitasime teistele, mida olime kuulnud ja näinud ja et hommik vaikselt edenes, siis suundusime raudteejaama vastas olevate putkade manu endale söögipoolist hankima.
Peagi oli kell sealmaal, et läksime uuesti, passidega varustatult, hotelli hankima viisade registreeringut. Mõningase ootamise järgi hotelli fuajees tuligi meie oodatud naisterahvas ja varsi ilutseski meie migratsioonikaartidel tempel, et oleme igati seaduslikud Irkutski linna külalised peatuspaigaga hotellis „Angara” kuni 4.augustini.
Tagasiteel kohtasime linna peal oma kaaslasi, kes olid samuti leidnud tee üle jõe ja takseerisid linna. Suundusime kõik raudteejaama, et uurida edasipääsu mägedesse. Variandid olid a) sõita elektrirongiga Sljudjankasse ja sealt edasi suunduda teadmata transpordiga, b) katsuda hankida mikrobuss ja sellega sõita otse mägedesse. Mikrobussi hankimine läks ootuspäraselt lihtsalt, tuli lihtsalt veidi ringi käia raudteejaama juures olevate busside vahel, millel olid sildid peatuskohtadega kuhu nad sõidavad. Esimesed juhid saatsid meid küll kassade juurde, et me sealt endale bussi hangiks, kuid sinna korralikult jõudmata, oli meil juba bussijuht leitud ja peagi olime ka nõus küsitud summaga- 4000 rubla. Andsime mahajäävad asjad pagasisse ja olimegi peatselt SsangYong nime kandva liikuri pardal. Peatus Irkutski äärelinnas, kust ostsime veel teele kaasa vett ja suure arbuusi ning olimegi teel. Tee Irkutskist Ulan-Ude suunas on korraliku asfaltkatte all ja sõit sujus ladusalt, isegi nii ladusalt, et teel jalutavate lehmade puhul kiirust tavaliselt ei vähendatud. Lehmad jäid hoolimata sellest ellu – nii nagu meiegi.
Kultukis pöörasime Irkutsk-Ulan-Ude maanteelt ära ja võtsime suuna Mongoolia poole, Tunka oru poole. Kui varem olime arutanud varianti, et teeme peatuse Kõrenis ja registreerime ennast sealses rahvuspargi keskuses ära, siis tegelikult sõitsime Kõrenist peatumata läbi ja peagi olime teeotsakesel, mis pööras ära suuremalt traktilt ja viis Nilova Pustõni poole. Asfalt oli vahepeal asendunud kruusateega, kuid Nilovka vahel oli jällegi mustkate maas.
Nilova Pustõn on kohalik kuurortasula ja meid hämmastas, et kanjonisse surutud jõe kaldal olevas asulas oli liikvel nii palju inimesi, sest kunagi talvel sealt läbi sõites jäi mulje, et asula on poolenisti maha jäetud, aknad vineeriga kinni löödud ja üleüldse hüljatud. Midagi sellist ei tundunud nüüd olema. Sõitsime Nilova Pustõnist veel mõned kilomeetrid ülesvoolu, jõe teisele kaldale, kus buss pööras kohalike burjaatide poolt rajatava laagriplatsi poole. Seal me siis ühes oma arbuusiga maha ronisimegi.
Sõit Irkutskist-Nilovkasse on umbes 270 km pikk ja kestis u.neli tundi.
Lõikasime arbuusi lahti ja asusime seda isukalt hävitama. Kutsusime hävitustööle appi ka kohalikud ehitajad-burjaadid, kes hakkasid meile innukalt pakkuma omalt poolt hobuseid, kes järgmisel varahommikul pidid kella viie paiku suunduma Šumaki allikate poole ja õhtuks kohale jõudma. Kui me siiski nende poolt pakutavast teenusest ära ütlesime, siis ilmse pettumusega hoiatasid meid, et sellise halva ilmaga nagu praegu on, ei lähe keegi mägedesse ja et mägedes on väga kerge ära eksida ja üleüldse on ikkagi teejuhi ja hobustega liikumine targem tegu. Hoiatusest kõlas läbi muidugi absoluutne kommertstekst.
Ilm oli tõepoolest udune ja kohati tibas kergelt. Et meil sel päeval oli kõik sujunud nagu lepase reega ja olime entusiastlikud, asutasime ennast kella kolme paiku burjaatide laagrist liikuma. Peale mõnetunnist peatustega liikumist jõudsime suurele lagendikule, mida olid juba enne meie sinnajõudmist paar telkkonda asustanud. Lahkelt juhatasid nad meilegi kätte hea telkimiskoha lagendiku vasakus servas, üsna jõe kõrval. Telkimiskoht oli tõesti priima, käisime ennast jões pesemas ja peale sööki ronisime telkidesse, sest magamata öö ja ajavahe andis ennast kõigile tunda.
Pille: Kui sättida end raudteejaamas kassaluukide ette magama, pole äratuskella vaja helisema panna.
See, et meie sõiduvahend “Gasell” 110 km/h vastassuunavööndis üle aukude hüppab, ei tähenda sugugi, et autojuht on hulluks läinud.
Einar teab ainult kahte linnunime: mänsak ja must harksaba. Sellegipoolest ei tähenda see veel, et mööda lendava linnu puhul ei ole tegemist ühega neist kahest.
See, et kaardil on jõesäng siniseks värvitud, ei tähenda veel, et jões vett leidub.
Meelis: Jaamahoones katsime kohalikku rongiliiklust teenindavate kassade esise ala magamisalustega ning piirasime seljakottidega. Väljaarvatud Eva ja Arne heitsid kõik pikali ja lebasid natuke aega rahulikult. Seejärel vähkresid lebamaheitnud tükk aega rahutult ning vähkremine tipnes Ilmari küsimusega, et kui kaua me peame veel magama. Arne ja Eva kuulsid küsimuses pakkumist ning olid rõõmuga nõus. Ilmar asus lugema, ülejäänud jätkasid poolelijäänut. Ärkasime ähvarduse peale, et kohe tehakse kassaluugid lahti ja hoolimata takistustest leti ees asutakse leti taga pileteid müüma. Olime kindlad, et küll ostjaid leidub ning korjasime end kiirelt kokku.
Läksime Einariga ca 7.00 migratsioonikaartide registreerimiseks sobivat asutust otsima. Üle Angara jõe viiv sild oli paksus udus kuhugi kindla punkti poole teelolevatest inimestest tulvil. Komistasin unise peaga mingi konksu otsa ja koperdasin mitu sammu tasakaalu otsides. Einar märkis, et see oli üsna läikiv konks olnud. Minu meel läks ikka kohe palju rõõmsamaks. Kell 8.00 oli sõbralik hotell Angara leitud ning meil paluti dokumentidega 9.30 tagasi olla. Kogu asjaajamine läks kiirelt ja odavamalt kui Moskvas.
Üürisime 4000 rbl eest jaamahoone kõrval kliente ootava bussi ning sõitsime Nilovõi Pustõni. Omapäraseid ja ilmselt kordumatuid emotsioone pakkus sõit piki Mongoolia piiri kulgeval lainetaval maanteel läbi lehmakarjade raadiost kostuva Boney M, Tšingis Khaani, Baccara ja Modern Talkingu muusika saatel.
Peatusime majakese hoovis, mille perenaine korraldas turistidele hobutransporti Šumaki allikatele, 3000 rbl turisti kohta. Saime teada, et mägedes on udu ja on võimalik ära eksida ning seljakotid on meil rasked ja varsti tuleb õhtu. Jagasime pererahvaga oma 16 kg arbuusi ning asusime teele. Loomulikult oli pererahvas kurb, sest just äsja õuele tulnud 20000 rbl kõndis omal jalal minema.
Teepeal jõudis mind rünnata liblikas. Karin hoiatas, et need võivad olla ettearvamatud putukad ja neisse ei tasu üldse kergekäeliselt suhtuda. Hiljem sattusime korduvalt liblikate rünnakute alla ja halvimal juhul istus sinu seljas lisaks seljakotile veel 10 liblikat. Samuti üritas liblikaparv korduvalt ära viia kuivamapandud särke. Jalutasime paar tundi ja jäime laagrisse.
Selle paari tunni jooksul ilmutasin laiskust, mille tulemus andis tunda kogu ülejäänud matka. Kandes uusi saapaid, ei viitsinud ma paariks tunniks pakse matkasokke välja otsida. Sellest piisas, et mõlemal väikesel varbal nahk liikuma saada. Sellele järgnenud süvendite kujunemine võttis veel paar päeva ja edaspidi tuli olla hoolas, et varvaste nahk mingil juhul liigselt ei kuivaks.
Õhtupooliku võtsime kokku ammutuntud tõdemusega, et ei ole olemas koledaid naisi vaid vähe viina. Erisus matkaoludes on vaid see, et viina kogus on alati piiratud ning seetõttu peavad naised end sagedamini pesema. Sellest käitumisjuhisest hoolimata arvas Karin, et tema ei taha näha kui ilus ta 2 nädala pärast on.