Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Einar: Hommikul sõitsime elektrirongiga Irkutskisse ja kui olime asjad raudteejaama pakihoiust kätte saanud, sõitsime marsaga lennujaama. Lennujaamas tekitas meis segadust see, et eelmisel korral kasutuses olnud lennujaamas oli remont. Kuna osa lende siiski toimus läbi remondis oleva lennujaama, ei osanud me algul väga kahtlustadagi, et meie lend läheb hoopis kõrvalhoonest. Õnneks sai see meile selgeks õigeaegselt.
Et olime oma kotid püüdlikult ajanud peaaegu normkaalu, ei tekkinud meil ülekaaluga probleeme ja peagi saime minna lennukompanii „Sibir“ (S7) lennukile TU154. Sama lennukompanii Airbus oli napilt kuu aega tagasi samal Irkutski lennuväljal sooritanud ebaõnnestunud maandumise ning selle põlenud rususid nägime ka ühes avatud angaaris. Eriti meeltülendav ja julgustav vaatepilt see just ei olnud, kuid meie lend Peterburi Pulkovo lennujaama kulges viperusteta.
Peterburis oli meil mõni tund vaba aega, panime kotid pakihoidu ja hulkusime Baltiiski raudteejaama (sealt väljub ka Tallinna buss) ümbruses. Bussi oodates tutvusime ka kenade Eesti piigadega, kes olid Peterburis käinud liivakujude ehitamise võistlusel. Ivangorod-Narva piiril meil probleeme seekord ei tekkinud, asjade vastu ei tundnud keegi huvi ja et meie viisad ja registreerimised olid korras, siis läks meie jaoks piiriületamine sujuvalt ning 5.augusti varahommikul olimegi juba Tallinna bussijaamas.
Pille: Kus mujal võiks äsja-põlenud lennukirususid hoida, kui mitte stardiraja kõrval?
Väsinud matkajale tunduvad kõik linnad hallid – ka Peterburg.
Kaugsõidubusside disainerid ei kasuta vist ise ühistransporti.
Meelis: Hommikuse sõidu Sludjankast Irkutskisse magasime mõnuga maha. Irkutski lennuväljal toimusid suured remonditööd ja kunagises jaamhoones oli reisijaid vähe ja seetõttu väga rahulik. Asusime kotte kaaluma ja koti lubatud kaalu kirjeldavaid eeskirju lugema. Lugemine rõõmustas meid, lubati maksimaalselt 30 kg kaaluvaid kotte. Kogu ilu rikkus Einar, kes arvas ikka õigemaks küsida. Ja taas oli lubatud 20 kg ja osa meie kotte ülekaalus.
Einar ja Eva jäid pakke valvama, ülejäänud seltskond suundus sööma. Lennujaama sõites oli Ilmarile meelde jäänud üks värvikirev silt, mis polnud eriti kaugel. Esmamulje söögikohast oli uhke. Meile tormas vastu vähemalt 4 alpi stiilis teenindajat ja juhatas meid lauda. Vaatasime natuke aega menüüd, tõusime ja lahkusime kõige eest tänades. Tuhanderublane praad tundus ilma maitsmatagi väga soolane. Peatselt ostsime poest 3 grillkana ja muud head-paremat ning poe ees oleva leti juurest hapukurke. Jällegi kaeti jaamhoones laud.
Lennuki väljumiskoha kohta täpsustavaid küsimusi esitades saime aru, et mitmendat tundi meie laagripaigaks olev jaamahoone on tegelikult suletud ja lennukile saab kõrvaolevast hoonest.
Registreerimisel ei tehtud kottide kaalust numbrit isegi 25 kg korral. Karmid turvanõuded eemaldasid meilt nii püksirihmad kui jalatsid, kuid need anti siiski tagasi ja nii asusime plasttopsidest brändit ja kohvi nautima.
Lennukile asudes oli näha, kuidas kõrvalasuvates angaarides lapati kuu aja eest purunenud lennuki tükke. Toitlustus oli sõidu ajal igati tasemel. Magada eriti ei jõudnud ja nii oli lihtsam ka Ilmaril, kes oli esimese pakkumise peale valmis juhtimist üle võtma ja ei saanud juba selle pärast magama jääda. Et reis oli pikk, siis kasutas osa meist aega sõlmede õppimiseks.
Peterburis oli mõned tunnid aega ja selle sisustasime kes kuidas. Osa kiirustas kuulsa Peterburi sfinksi juurde pilti tegema, teised luusisid niisama jaama ümbruses.
Bussi saabudes kordus Aršan. Seekord juba massistseenidega. Väljuma pidi kaks Eurolines’i bussi pooletunniste vahedega. Esimene buss, millele olid meie piletid, hilines. Järgmise bussi väljumisajal saabunud esimese bussi saabudes pidasid hilisema bussi inimesed loomulikuks, et nende buss saabus õigel ajal. Samal ajal pidasid esimese bussi reisijad loomulikuks, et saabunud buss on hilinenud buss. Vastupidiselt loogilisele eeldusele, mille kohaselt oleks pidanud bussi täitumisel olema pooled inimesed õige bussi peal ja pooled vale bussi peal, sattus ainult ca 10 hilisema bussi inimest varasema bussi peale. Aga seegi pakkus päris palju lõbu, sest sõidu saatja pidi selgitama neile, miks 15 minutit peale teise bussi väljumisaja möödumist peaksid teise bussi inimesed bussist maha minema ja hakkama pagasiruumist oma kotte välja tõstma. Kogedes kõigele sellele juurde istmete peaaegu olematut vahekaugust tuli tõdeda, et tegelikult kuuluvad mõlemad bussid hoopis kompaniile Chinalines.