Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Einar: Hommikupoole päeval tegelesime jällegi ekskurseerimisega määda asulat, ostsime omale suveniire kohalikult turult – sinna tuuakse Mongooliast palju sealset nänni – ja poekestest. Päeva parimad elamused aga pärinevad ärasõidult. Nimelt ostsime omale pileti ametlikust bussijaamast ja mõningase (vähemalt pooletunnise) ootamise järgi veeres ette mikrobuss, mille juhiga olime öösel vennastunud ja kui meie peolt lahkusime, siis tema jäi sinna edasi pidutsema. Sama mees, hommikul õllepudeliga ringi liikudes, tunnistas pehmel keelel, et koju pole ta veel jõudnudki. Valik oli meie ees – kas võtta või jätta ja see valik ei olnud kergete killast, sest selle autojuhi promillid ei olnud parajasti kehvade killast. Otsustasime siiski bussile peale ronida, kuid mõne kilomeetri pärast, peale seda, kui Meelis põrnitses bensujaamas bussijuhile väga kurja näeoga otsa, pakkus ta ise, et kas kellelgi meist on load ja tahab rooli asuda. Seda me ei lasknud endale mitu korda öelda ja edasine sõit kulges nii, et magav bussijuht oli kõrvalpingil ja Ilmar keeras uljalt rooli.
Sõit kulges rahulikult, Ilmar ei ajanud alla ühtegi kitse, lehma, jalakäijat, ei teinud avariid ühegi posti, vastu- ega pärisuunas liikujaga. Kultukis ärkas bussijuht üles, käis teeäärses söögikohas endale värskenudseks vett ostmas ja otsustas, et viimased 15 kilti sõidab siiski ise. Ka need viimased kilomeetrid said õnnelikult läbi sõidetud ja peagi olime Sljudjankas. Hoolimata sellest, et 7 aastat tagasi olin ma seal käinud, ei tundunud mitte üks koht mulle tuttav.
Esimese asjana Sljudjanka raudteejaamas oli loomulikult kuulsa Baikali omuli ostmine, mida müüakse otse raudteejaama perroonil nii külm- kui ka kuumsuitsutatuna. Raudteejaama perroonil läks lahti tõeline pidusööming kuni kalad said otsa ja tuli minna uusi ostma.
Käisime Baikali ääres, kuid hoolimata eelnevatest unistustest ujuma ei läinud keegi, sest ilm oli rõske, sombune ja üleüldse vastik.
Õhtu lähenedes arenes diskussioon, kus ööbida, kas telkida või kasutada tsivilisatsiooni hüvesid. Peale jäid need, kes leidsid, et enam nad ei soovi ligedas telgis olla ja ööbimiskoha leidsime endale Babuškini t.9 asuvas raudteelaste võõrastemajas. Selle hotelli osades tubades oli tehtud „euroremont vene moodi“ ja ööbida sai seal edukalt.
Pille: See, et oled kellegagi öö otsa koos õlut joonud, ei tähenda veel, et ta järgmisel päeval sinu bussijuhiks ei osutu.
Liiklusmärgid tee ääres on soovitusliku iseloomuga.
See, et baikali omul on kaitse all, ei tähenda veel, et teda ametlikes putkades turistidele ei müüda. Raudteejaamades on omulit lausa lademetes. Kui ostad sama palju omuleid, kui on sööjaid, ei tähenda veel, et kõigile jaguks. Omuli nimel oleme valmis ka oma grupijuhist loobuma. Omuli nimel on grupijuht valmis loobuma grupist.
Lux-toad raudteelaste hotellis on ilmselgelt liiga väikesed, et sinna mahutada läbimärga telki. Ilmselt peaks telgi kuivatamise eesmärgil üürima presidendi sviidi.
Hommik saabus ootamatult. Siiski olid osad meist nii tublid, et suutsid poest hankida pelmeene ja köögivilja ning neist väga meeldiva asja teha.
Kohalikust bussijaamast hankisime pileti lõunasele bussile. Pilet kujutas endast kord juba kasutatud (printeris) paberile kirjutatud teksti, et 7 inimest ostavad terve bussi kohad ja sõidavad kell 2 Sludjankasse. Vahepealsel ajal ostsime sokke, kohtusime oma ammuste tuttavatega Krasnojarskist ja hulkusime turul. Krasnojarskilased rääkisid lõbusaid lugusid oma üleelamistest äikese ajal. Nimelt olid nad romantikat otsides püstitanud ühe telgi järvekese saarele, mis oli veepinnast napid 30 cm kõrgemal. Keset ööd olid nad sunnitud evakueeruma ja väidetavalt ei olnud see üldse keeruline olnud, sest kõik oli hästi valge olnud. Ütlesime jälle viimast korda nägemiseni.
Õigel ajal bussijaama jõudes ei olnud bussi alguses näha, aga rahvast juba oli. Mõne aja pärast sõitis bussijaama väikebuss, mille kaassõitjaks oli üks burjaatidest, kellega eelmisel õhtul ühes lauas sai istutud. Öise lahkuminekuga võrreldes ei olnud tema ilme eriti muutunud. Läbi autoakna meid märgates mees elavnes märgatavalt ja andis lühikese ülevaate oma viimasest 12-st tunnist. Põgus pilk juhile andis aimu sellest, et ka tema oli olnud osaline. Jätsime veelkord hüvasti.
Sludjankasse suunduva väikebussi ühele kohale konkureeris vähemalt 2 inimest. Lugedes oma piletile kirjutatut, arvasime olevat enesel õiguse asjad bussi laduda, aga äärmiselt tülpinud ja osavõtmatu bussijuht teatas, et seljakotid pandagu ainult katusele. Kohalik seltskond aga ei tahtnud meie juttu üldse kuulda ja liputas samasuguste piletitega. Asja kassasse uurima minnes selgus, et tuleb veel teine buss ja me tarvitse eriti kohtade pärast võidelda. Viisime kotid aia äärde tagasi ja jäime vaatama bussi ümber jätkuvat sagimist. Ei läinud poolt tundigi kui meile äsja hüvastijätuks lehvitanud burjaat taas nähtavale ilmus, seekord juba bussiroolis ja teatas, et tema ongi selle bussi juht, millega meie Sludjankasse sõidame. Võttis korraks mõtlema, aga tõstsime oma kola peale. Oma tuttavast sinisest puhvetist mööda sõites õhkas juht kurvalt: Ех, так и не успел напиться! Jäime eriarvamusele. Mõne aja pärast pani taga istuv seltskond silmad kinni. Aga magama ei jäänud. Piilusin aeg-ajalt spidomeetrit ja juhti. Spidomeetri näit oli enam vähema mõistlik. Kolmekümnekilomeetrise sõidu järel saabus aeg tankida ja suurele teele välja pöörates aeg sõbraga teepervel juttu rääkida. Kummalgi korral ei puudunud palju, et väljumine ja kukkumine oleksid toimunud samaaegselt. Tagasi auto juurde tulles pakkus juht, et ehk keegi meist võtaks rooli enda kätte, ta hea meelega magaks natuke. Ilmar asus rooli ja kõik teised asutasid end magama. Veel enne uinumist jõudis burjaat kommenteerida Ilmari käitumist remonditaval sillal, mille ette oli paigaldatud vastassuuna eesõigust näitav liiklusmärk. Vastutulevat sõidukit nähes aeglustas Ilmar liikumist, mispeale alustas meist möödasõitu taga liikunud sõiduk. Järgnevalt pidime tunnistama, et tegelikult mahuvad silla ühel sõidurajal täiesti vabalt kaks sõidukit teineteisest mööda sõitma ja natuke jääb ruumi ülegi. Burjaadi lühike kommentaar oli: У нас нет дорог, только направления.
Baikali lähenedes muutus ümbrus piimjaks. Enne linnajõudmist asus märgatavalt kosunud burjaat uuesti rooli ja nii jõudsime kenasti raudteejaama.
Esimesed, keda jaamahoones nägime, olid inimesed Krasnojarskist. Jällenägemisrõõm üle elatud, hankisime endale suure hulga omulit, maasikaid ja õlut, laotasime perroonile maha matid ja katsime need. Natukese aja pärast tõi Paša veel hulga kala.
Seejärel tutvusime Baikali kaldapealsega eesmärgiga leida telkimisplast või võõrastemaja. Võõrastemaja me ei leidnud ja telkimisvõimalused olid ka viletsad. Olime suhteliselt väsinud ja ei viitsinud eriti rohkem otsida. Kehva koha peal telkida ka ei tahtnud.
Ilmari ja Pašaga läksime retkele teisele poole raudteed. Ööbimiskohana pakkus üks kohalik välja raudteelaste vahetuste öömaja, mis pidi ka mitteraudteelasi sisse laskma. Lõpuks me selle koha ka leidsime, kuid kuna õhtuks saabuvate raudteelaste arv ei olnud veel selgunud, paluti meil hiljem tagasi tulla. Vantsisime tagasi raudteejaama. Õige kellaaja saabudes arutlesime pikalt, kas minna tagasi kõik koos ja kottidega või läheb keegi veel uurima. Marssisime kohale kogu seltskonnaga ja täies varustuses. Saime enestele toad märkega LUX. Tegelikult väga luks ei olnud, sest telke ei mahtunud eriti kuivatama. Aga duši all sai käia.
Einari ja Evaga läksime poodi otsima, et osta peamiselt mahla, puuvilju ja arbuusi, mis nagu selgus, ei olnud Karini silmis mitte midagi väärt. Ilmselgelt oli tegemist eelarvamusliku käitumisega, sest ta isegi ei teinud silmi lahti, lebas linadega voodis ja keeldus kõigest. Aga see kõik oli kõigi teiste silmis väga hea.