Matka avalehele | Järgmine päev | Sisukord
Einar: Kogunesime Balti jaamas, tartlastel algas retk pisut varem, kuna nemad pidid bussiga varasemalt ühte teatud Soome lahe äärsesse linna sõitma. Bussisõidu käigus midagi erilist ei olnud neil juhtunud, meenutati vaid bussikliimaseadmest pähe tilkunud vett, mida siis käepäraste materjalidega (pangakaart, kilekotid jne) püüti eemale juhtida. Ära olid tulnud meid saatma Aleks ja Toivo, kes tegi meie naisperele ka äramineku puhul kingitusi. Venemaa poole liikusime üldvagunis, mis oli otsustatud mitmete asjaolude tõttu valida meie esimeseks liikumisviisiks.
Narva-Ivangorodi piiri ületasime ilma suuremate probleemideta. Vene piirivalvur seletas mõningaile meist püüdlikult, et „estonka“ ei ole see sõna, mis tuleb kirjutada kodakondsuse lahtrisse migratsioonikaardil. Varasematest kordadest oli meile selgeks saanud, et kindlasti peab meil olema Venemaal vastuvõttev organisatsioon ja nii me siis kirjutasime sinna viisal oleva turismifirma nime, millele pookisime külge teise turismifirma aadressi, kuna me esimese oma lihtsalt ei teadnud. Sellega jäädi igatahes rahule ja meie sõit juba suure Venemaa pinnal jätkus rataste rütmilise kolksumise saatel. Olles Vene pinnal, otsustasime külastada ka restoranvagunit, sest Eesti pinnal see meil erilise eduga ei olnud kulgenud. Restoranvagun oli nagu ta oli, millegipärast pannakse see reisijate jaoks ebamõistlikul ajal kinni, ja nii me olimegi sunnitud minema oma istekohtadele ja püüdma seal öö mööda saata.
Pille: Millegipärast tundub inimestele, kes plaanivad raskete seljakottidega kaks nädalat ülesmäge liikuda, mõistmatu, kuidas on võimalik, et keegi kõmbib vabatahtlikult jala Tallinna bussijaamast raudteejaama. On ju olemas ühistransport ja taksod.
See, kui bussiteenindaja lahkelt naeratab, ei tähenda veel, et ta midagi ette võtaks sõitjatele ventilatsiooniavast pähe voolava veega. Aga oleks ju veel palju hullem, kui eelnimetatud naisterahvas naeratamise asemel tigedalt põrnitseks.
Einar on nii töökas, et veel pool tundi enne rongi väljumist võib teda leida töölaua tagant. See, et kogu matkatoit on Einari autos paneb muretsema ainult algaja Koomaklubilase.
See, et keegi meist ei tea midagi prooton-kiirenditest ja kvantfüüsikast, ei tähenda veel, et meil antud valdkonna kohta oma isiklikku arvamust poleks.
Meelis: Tavaliselt ma kella ei kanna, aga täna otsisin sahtlipõhjast üles ja panin käepeale. Oli teine kunagi fotokaga “tasuta” kaasa antud ja juba tükk aega kasutult seisnud. Mobiili panin riiulisse, seljakoti vedasin autosse ja sõitsin tööle. Kell näitas ca 11.00. Lugesin veel mõned meilid ja palusin sekretäriametit pidaval töökaaslasel ennast bussijaama viia. Tema leidis suuna väga sobiva olevat, sest oli just plaaninud turule minna. Avasin pagasiruumi luugi. Seljatagant kostus abipalve, milles siiski oli kuulda vastumeelsust ja kõhklust. Astusin kõrvale ja tegin tee seljakoti juurde vabaks. Ootasin pisut, kuid midagi ei juhtunud. Pettunult vinnasin koti selga ja ulatasin autovõtmed. Inimene kiirustas turule. Ostsin bussijaamast lehe ja vett. Nagu varsti selgus, olin toiminud väga ettenägelikult. Arnet ja Pašat veel polnud. Istusin ja lugesin. Peatselt oli meid 3 ja minu kell näitas 11.20. Oli veel ka teisi arvamusi ja paraku pidin nendega nõustuma. Igatahes tuli buss õigeaegselt s.t peale meie kohalejõudmist. Ronisime teisele korrusele. Meie piletitele märgitud kohtadel istuvad inimesed vestlesid keskendunult ja jätsid mulje, et nad tunnevad ennast hästi. Kogenematu bussireisijana pidin kuulama kaaslaste selgutust, et kaasajal ei ole piletile märgitud kohanumber mingi argument ja selle alusel nõudmiste esitamist vabade kohtade olemasolu korral peetavat väiklaseks. Istusime järgmistele vabadele kohtadele ja buss hakkas liikuma.
Mõne aja pärast hakkas liikuma ka bussi kliimaseadme jahutussüteemis kondenseerunud vedelik. Juhtumisi olime Pashaga valinud istme selle koha vahetus läheduses, kus asus kondensaaditorustiku väljavool bussi viimistlusmaterjalide vahele. Mõne aja möödudes otsisime välja kilekoti ja toppisime selle Paša pangakaarti (Hansapank!) kasutades erinevates kohtades laepolstri pragudesse ning laevalgusti korpuse alla. Olime just jõudnud oma osavuse ja nutikuse üle natuke aega uhkust tunda kui ohutunne sundis pilku tõstma. Vedelikku oli kogunenud juba selline kogus, et lahti pääsedes oleks sellest jagunud õige mitme tilga tekkeks. Kahtlustasime, et tilkade tekkeks on vahemaa bussi lae ja meie vahel liiga väike, sest buss oli suhteliselt uue välimusega ja tuule kiirus bussi suhteliselt tagasihoidlik. Stsenaarium, kus lahtipääsenud vedelik puhutakse üle meie peade tagaistuja sülle, ei paistnud seega ilma tõsise meiepoolse vahelesegamiseta realiseeruvat. Lugesime aknaklaasil olevat õpetust selle kohta, mida tuleks ohu korral teha akna kohale kinnitatud haamrikesega. Peale lühikest arutelu ja tegevuse imiteerimist otsustasime, et peale vedelikku täis koti lahtipääsemist ei pruugi meil olla piisavalt aega tuule tekitamiseks. Ja ülejäänud 1.5h lakke vahtida ei tundunud ka meeldiv. Kurtsime oma muret kaasareisivale bussifirma teenistujale, kes küll särava naeratusega näol vabandas, kuid teatas, et kahjuks ei saavat tema midagi teha. Tagaistuvate kaasreisijate valvsa pilgu all nokkisime kilekoti laest lahti. Poolenisti tühjaks saanud veepudel sai lõpuni joodud ja kilekoti sisu sinna sisse valatud. Tegelikult läks pudelisse muidugi ainult pool kotis olnud vedelikust, sest buss kõikus ja hüples. Samuti olid kilekoti ääred pragudesse toppimise ja pärastise lahtinokkimise käigus pisut auklikuks muutunud. Mahanirisev vedelik jooksis kahjuks erinevates suundades laiali, nii et hiljem jalga sirutades said pooled sokid niiskeks. Edasine oli selge. Ei maga, ei uimerda, ei tegele kõrvaliste asjadega. Regulaarselt 15 minuti tagant tuli kott tühjaks valada. Lõppkokkuvõttes oli isegi päris hea, et buss kõikus ja kott oli auklik ja käsi hakkas lõpuks närviliselt värisema. Veepudel oli kohale jõudes tublisti üle poole täis ja oleks olnud lihtsalt pisut piinlik viimaseid kotitäisi korraga vahekäiku tühjaks valada.
Kogenud tartlastena (Tartus oli toruprojekt 50+50 juba 2 aastat kestnud) hindasime bussijaamast Balti jaama poole suunduvat Tartu maanteed, millel vehkisid kopad ja tassiti soliidse mõõduga (ikkagi pealinn) torusid ning otsustasime jalutamise kasuks. Teepeal toitusime korralikult ühes välikohvikus ja kaldusime selle tulemusel ka pisut õigelt kursilt kõrvale. Aga see-eest nägime ilusat Paksu Margareetat. Tallinnas elavate matkakaaslaste seas põhjustas sellisest jalutuskäigust jutustamine mõistmatust väljendavaid ilmeid ja mõnel peegeldus silmis isegi hirm arusaamatult käituvate lõunamaalaste ees.
Jaamas jätsime kotid nurka Eva valvsa pilgu alla ja hajusime ajakirjandust hankima. Peale hangitu ülevaatust tuli tõdeda sarnast maitset ja huvisid. Ostetud oli 3 (või 4) ajakirja “Horisont” viimast numbrit ning teist samapalju värsket nädalalehte “Eesti Ekspress”, mis sisaldas ka tavapärast telekava. Lisaks oli Karin oma Ekspressi kodust kaasa võtnud. Aktsiooni lõppedes olid puudu veel Einar ja Ilmar. Karin teatas, et kui tema kodust ära tuli, oli Einar veel tööl. Asjaolu traagika seisnes selles, et kogu toit, mis tavapäraselt oli kallatud mustadesse prügikottidesse, oli koos Einariga. Piletid olid meil aga esimeses vagunis, mis peatus autoga ligipääsetavast maksimaalsel võimalikul kaugusel.
Einariga samaaegselt saabus ka Ilmar. Soliidselt ülikonda (nagu alati) riietatud saatja Toits oli end mugavalt sisse seadnud Einari autos. Saatja Ljoha seevastu nõretas higist ja vingerdas möödavihisevatele autodele põlglikke pilke heites meie poole jalgrattal. Einar säras ja teatas uhkusest väriseva häälega, et järgmise 3 nädala jooksul on tema on meist alati kõige puhtam, sest tuli just dušši all. Pealiskaudsel ülevaatusel see muidugi välja ei paistnud, kuid see väljapaistmatus võis olla muidugi tingitud ka asjaolust, et ülevaatus sai tehtud alles peale toidukottide tassimist suviselt sooja vagunisse.
Saatja Ljoha oli väga ettenägelikult toonud kaasa mõned õlled, mis maitsesid peale toidukottide vedu eriti hästi. Taktitundeliste kaaslastena jõime need kohe ära, et Ljoha saaks tühjad purgid poodi tagasi viia.
Lahkumiskingituste üleandmiseks paluti kogu seltskond veelkord perroonile. Toivol oli igale tütarlapsele lahkumiskingituseks kaasa võetud üks pakike välioludes mobiiltelefoni niiskuse eest kaitsvate kotikestega. Samuti püüdis ta Pašale üle anda inimkonnale eriti tähtsa kehaosa üleelusuuruses (vähemalt minu meelest) mudelit, kuid eelmise kingituse üle üliõnnelik Pašal kiirustas juba rongile. Saatjatel oli küll juba varem palutud rongist lahkuda, kuid Toits tormas siiski kõval häälel tähelepanu nõudes ja mudeliga vehkides vagunisse, riskides piletita sõidu eest trahvi saada. Mudel pandi lõpuks Einari eriti tähtsate asjade kotti, et see mõnel kurul tuuri sisse panna.
Piiril tundis meie toidukottide sisu vastu huvi Vene piirivalve. Peale nelja nende poolt osutatud koti avamist ja sisu ettenäitamist jätsid nad meid kahjuks rahule. Vaatasime nukra pilguga eriti tähtsate asjade koti poole, mis vedeles provokatiivselt ridadevahelises käigus.
Edukat Venemaale jõudmist läksime restoranvagunisse tähistama. Peale teist õlut andis Einar ülevaate tuumafüüsika ja kvantmehaanika kaasaegsetest seisukohtadest. Enne magamaminekut vastasime veel kellegi poolt tõstatatud retoorilisele küsimusele “Kellele ei meeldi higised naised ja soe viin”.