Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Paiknemine rongis oli veelgi hajusam, osa seltskonnast sattus ka teise vagunisse, aga oma koha tualettruumi naabruses võitlesime välja. Üldiselt püüdsime sinnasõidul kujunenud režiimi hoida. Muutsime vaid mängu nime ja asusime sasku mastikaotust meelde tuletama. Tuli küll. Ajagraafikut muutis lõdvemaks ka toitude pakkimise ja kaartide kiletamise vajaduse puudumine. Keskpäevaks jõudsime Omskisse, kus oli pikk peatus. Kuna päike paistis, oli sobiv hetk telk Võssotnikust saadik märg telk perroonil ära kuivatada.
Ostsime üht-teist perroonilt kaasa, jagasime rongi sõitma hakates kaardid välja ja tegime õlled lahti. Pisut hiljem tormas naabervagunist kohale ähmi täis Kati ja tundis huvi, kus Sveta on, ja Tanel. Helistasime, uurisime järele ja saime teada et mõlemad on endiselt Omskis. Sveta oli oma dokumendid ja pileti ka rongi padja alla jätnud. Soovitasime neil pöörduda abipalvega jaamaülema poole. Vahepeal korjas Kati dokumendid padja alt ära ja seejärel jõudsime kohe ka levist välja. Edasine suhtlemine käis raadiolevi ja vagunisaatja kaudu. Nooruke vagunisaatja muutus välismaalaste kaduminekust teada saades silmnähtavalt närviliseks. Passi toimetasime vagunisaatja kätte, kes jättis selle järgmises jaamas maha. Siinkohal oskavad asjaosalised oma seiklustest täpsemini edasi pajatada. Moskvasse pidid nad vagunisaatja sõnutsi jõudma igatahes pool tundi peale meid. Einar täheldas Taneli ja Sveta nimed tšurkanominentide nimekirja ja seejärel jätkasime poolelijäänud partiid. Köhima hakkas ka Genka ja osa vagunis olnud inimestest. Info kadumaläinutest jõudis ka raudteemiilitsani, kes pidas vajalikuks järelejäänute dokumente kontrollida.