Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Võtsime pakihoiust kaasa oma Vana-Tallinna ja läksime Toivo ja Einariga Kutšerla küla vahele hääletama. Tundsime Einariga mõlemad piinlikkust, sest Toivo nägi oma hallitriibulise ülikonna, hallikasvalge triiksärgi, kaabu ja lipsuga väga soliidne välja. Peagi sõitsime väikebussis Ust-Koksa poole. Bussijuht oli Ida-Saksamaal teeninud endine sõjaväelane, kes oli koos oma saksa sõbraga samuti teel miilitsasse registreerima.
Teepeal võtsime veel peale äsja helikopterist välja tõstetud hääletaja, kellel oli põlvega midagi kapitaalset juhtunud. Harjukate seiklusi kuulnuna otsustasime miilitsasse üldse mitte minna ja käia vaid FSB-s kui meie silmis autoriteetsemas asutuses. Meile väravale vastu tulnud kohalikust rahvusest sõjaväelane tõi kuuldavale üllatushüüu kui meie saabumiskuupäeva nägi (see oli 8. juuli, kohustus on ilmuda 3 päeva jooksul). Selgitasime, et ei saanud varem. Meie paberid võeti kaasa ja jäime värava taha erinevaid stsenaariume arutama. Umbes 7 minuti pärast avanes värav uuesti, meile anti dokumendid ja tükike ruudulist paberit, mis oligi väljasõiduluba. Härrastele Eestist sooviti head reisi ja värav suleti. Seisime hetke ilmselt üsna rumalate nägudega, olles valmis kõigeks muuks kui selliseks käitumiseks. Eemaldusime üha kiireneval sammul ja panime juhtunu Toivo imposantse väljanägemise arvele. Hiljem paberitükki uurides oli Svetast saanud grupi juht, kellega on kaasas grupp välismaalasi. Ust-Koksas avastasime, et Kutšerlasse läheb peatselt liinibuss. Jõudsime ka sööklas söömas käia, kuid toidu rasvasisaldus andis ennast bussis kõvasti tunda. Hakkasin mingil kummalisel põhjusel ka korralikult köhima.
Bussiliiklus oli seal väga inimsõbralik. Kui naabrimehe sõiduplaan oli külaelanikele varasemast teada, aga bussis teda näha ei olnud, siis palvet tema juurest läbi sõita võeti loomulikuna. Ja kui selgus, et naabrimees tõesti on oma plaane muutnud, ei vihastanud keegi. Õhtul oli väga meeldiv saun. Öösel alustas köhimist Einar.