Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Moskvas tervitasid meid Toivo, Sveta ja Mari, preilid kenasti suvistes lillelistes tualettides hallitriibulise ülikonna ja kaabuga Toivo käevangus.
Kaasani vaksalis hoatati suurte valjuhääldite kaudu vahet pidamata kõrgendatud ohu eest. Sõdiv riik ikkagi. Perronile pääses vaid pileti ettenäitamisel.
Olulisim käik Moskvas oli registreerima. Andsime paberid sisse ja 500 rubla eest inimese kohta lubati 2 tunni jooksul asi korda ajada. Einar veel igaks juhuks uuris, et kes ja kunas võib seda migratsioonikaardikest uurida ja kas peaks ka Barnauulis registreerima. Arvati, et võiks. Siiski ei pidavat postimiilitsal üldse olevat õigust migratsioonikaarti küsida. See pidi olema vaid migratsiooniteenistuse asi. Toivo lubas Einarile korra nädalas kuivikuid saata kui see miilitsale asja ära seletab. Otsustasime siiski, et miilitsat kohates me talle ta õigusi ette lugema ei hakka ja tegutseme vastavalt olukorrale.
Üleinimlik pingutus
Barnauuli rongi kotte sisse tassides juhtus Katiga enneolematu lugu. Tavaliselt läheb inimesel ülima pingutuse tulemusel silme eest mustaks, võivad ilmuda ka sädemekesed ja nendest moodustunud ringid. Katil läks seljakoti raskuse all kookus olles aga silme eest valge-roosa triibuliseks. Algul põhjendas ta enesele erisust laia silmaringiga. Kotist vabanenuna üles vaadates oli efekt sama nagu Lotte multifilmis, kus pisikese sauruse pea taga peitus vee all suur keha. Sellesse konteksti panduna võib öelda, et Kati nägi esimesena veealust osa.
Sõitsime platskaardis. Tervenisti oli meie päralt ainult tualettruumi kõrval asuv kubrik. Vahemärkusena huvitav tähelepanek, et eelmisel aastal Kodarisse sõites oli sama lugu ja Altaist koju sõites oli ka sama lugu. Seltskonna piletid olid siiski samas vagunis ja vahetuste käigus said ka kubrikule lähimad küljekohad meie valdusse. Vaid kaks kohta jäid eraldi. Kubrikust kujunes elutuba, teistest kohtadest magamistoad, mida said kasutada ka kubriku elanikud.