Esmakordselt suusad alla ja kuni suure jääkoseni Sumaki jõel
Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Terje:
Kosk oli tõesti selline nagu Kelly on siia joonistanud. (Märkus: Originaalpäevik koos joonistusega on teadmata asukohta kadunud)
Hommikul oli tükk tegu, et külmunud saapaid jalga saada (olen alati mõelnud, et kuidas see välja näeb – nüüd sain teada).
Olin esimene, kes üle inimkuhja välja roomas – vapustavalt kaunis vaade. Mul on siiani see silme ees. Väike punane telk lumeaugus keset valgeid lumiseid mägesid. Tuldud tee ei paistagi hirmus hommikul.
Tõsi, selgus et mu suusk oli selle ronimisega või telgipanekuga kannatada saanud – tagumine ots sodi – ja me pole suuski allagi saanud! Algul kõik rõõmustavad, et suusad alla said. Peagi asendus rõõm värisevate jalgadega. Mõned meist kukkusid juba esimestel meetritel. Gunnar põrutas ees nagu noor jumal (või peaks ütlema Meie Beketov, nagu teda nimetame nüüd). Järsk laskumine oli. Ka Alex kukkus palju.
Kell 12 olime all. Siim kadunud. Ootasime kaks tundi! See on liig mis liig! Võib-olla tõest klamber katki, aga… Hea küll see oli esimene kord. Teda poleks tohtinud üksi taha jätta. Kõigil oli aga endagagi tegemist, et mitte pääsukest teha. Ilus laskumine. Õhtul ootasime Siimu laagrisse tund aega, kuigi lahkumineku kohast oli laagrini viie minuti tee. Meie rabame laagriga, tema naudib vaadet!? Tol õhtul olid kõik ropult väsinud, puid ka polnud, millega telki kütta või lõket teha. See esimene toit peale kahepäevast paastu maitses tõeliselt hästi. Kukesupp nuudlitega. Toit jagati laiali ja saabus pühalik vaikus. Peale kahte kaussi toitu ja paari tassi rohke suhkruga teed, hakkas tagasi tulema. Õhtul köeti telk korraks hagudega soojaks ja see oli ka kõik. Jälle sadas öösel voodis lund.