Rongiga Novaja Tsarasse kell 04.17 (Moskva aeg, ajanihe 6 tundi)
Teeleminek Sakukani raudteejaamast
Pets
Rongihommik, nagu ikka, sedapuhku aga viimane, poolik. Oleme pealelõunaks kohal. Baikali lähedus väljendub sademete suhtelises rohkuses, päike ja vägev lumekilp säravad üksteisevõidu, kuigi kohalikud kurdavad: "Sto za zima? Nizhe -35 C nebõla ni raza, a vam, pribaltõ silno povezlo! Obõtsno -40?-60 C normalno!"
Eelmine päev läks pakkimise-lappimise tähe all lausa lennates, täna jäi üle vara tõusta, viimne kola kokku ja ? Lõpuks meie peatus, head soovid vagunikaaslastelt sibirjakkidelt ühes haaratud, astume kivisöesuitsusesse talveõhku, BAM-ile iseloomulikult toretsev-mõttetusse raudteejaama. Miilits perroonil vastas, meid püütakse kohe registratuuri, fuajees hoiatustahvel mägimatkajatele: Märts-mai kõrgendet laviinioht, mäeteenistus puudub. Nagu hiljem selgub, pole ka päästetöödeks kopterit.
Jätame jaama mäes mittevajalikud asjad. Kolame "moodsas" BAM-külas, kus vaid karpmajad, alumise korruse ja keldripoekesed, eesmärgiga laenata kahemehesaagi ahjupuude jaoks. Enamus küsitletuist pole sihukest vanaaja tööriista kasutanud: Sisserännanud rahvas, masinatöö, linlik eluvorm ja seda keset taigat. Raamiks süngevõitu mäed, mis küll sellistena püsinud aegade algusest. Venestamine ja taiga "alistamine" on kestnud vaid sajandi, mäed pole taganenud ega leebunud. Põlisrahva jaoks olnud kogu Tsara org, mida BAM läbib, tabupiirkond, teadmata vaid, miks. Harilikult olid sellised keelud-tabud looduslik-uskumusliku tagapõhjaga.
Trehvame üht jõgiküla elanikku, kes nõustus kodust sae tooma. Sõidame Jotiga kaasa. Siberlane on juba kord selline, kunagi ei keeldu abist, rikas vaid "dobraja dusa" poolest, lihtne, räägib asjadest nii, nagu nad on. Uurisin, mis seisus elavad kohalikud põlisrahva jäänused burjaadid-jakuudid. Rääkis, et ise teab lähikonnas umbes 200 hinge, elatakse eraldi või sajandialguse jõgikülades, elatusallikaks küttimine ja käsitöö. Erialase hariduse puudumine ei võimalda saada venelaste töid, seda ei jätku endilegi. Väitis, et N Liidu lõpukümnenditel, kui maad ja rahvad kindlalt käpa all, toetati karjarahvaid kütuse, laskemoona ja relvadega, vastu anti nahku ja liha. Uuel, "ühtse ja jagamatu Venemaa" ajastul see toetus puudub täielikult. "Oni nikomu ne nuzhnõ." Karjad on kokku kuivanud, liha-nahka ei vajata väljaspool, vegeteeritakse omatarbeks. Võibolla on kunagi tulevikku etnoturismil, ameeriklased olla möödunud aastal uurinud võimalust rajada Kodarisse turismibaas, lubasid tulla sel aastal tagasi. Ehk selliste seoste kaudu puhub uusi tuuli ka Baikali väikerahvaste parema käekäigu huvides või kes teab, milline tagantjäreletarkus on suuteline tagama loodusrahvaste edasipüsimise. Küllap ainult traditsioonide ja looduse enda juurde jäämine?
(Lõpetasin targutamise, tagasi päeviku manu.) Jõgiküla Tsarast 18 km itta oli romantiline palkosmikute kogum, pärit sajandi (XX) algusest. Paljud hoonedki sama vanad, muist lagunenud, põlenud, maha jäetud. paljud paigatud, ümber ehitatud, mõne hiljuti ehitet maja materjal pärit mahajäetud hoonetelt - praktiline ja säästlik areng, Seda küll lihtrahva tasemel, nagu ikka Venemaal: kes määratud pori närima, peab seda ka saama. Kogu piirkond laiemalt oli kuni BAM-ini vaid jõgitsi ligipääsetav, sestap sobis ideaalselt GULAGi vangi- ja sunnitöölaagriteks.
Druzba-2 (loe: sulle-mulle) töökorras muuseumieksemplar käes, asutame end kohalikule rongile, mis toimetab meid kaks jaamavahet tagasi, Sakukani. Korrastame kogud, kotid, viimased lonksud õlut, viimased matkakärud üksteisele ja asumegi teele. Raudteetammist alla, rajale laskudes veendume, et "Pokuland"-tüüpi mätastik on alustuseks päris muhe, paneb mahlad liikuma. Kahaneb nende optimism, kes tulnud suusamatkale: oru põhjas on lund tõesti vähe. Peale mõnetunnist ragistamist leiame tuulevaikse sügava orundiga järvesilma, mille kaldajääl lööme üles esimese laagri. Mis muud kui tuli üles, kuivakat külluslikult (puhta lehis, mõtelge!). Tähtsaim action oli telgi peaproov - oli seda õmmeldud ärasõidu päeval ja viimasel rongipäeval, nüüd pidi "Enok-Zima-2" olema ellujäämiskõlbulik. Oligi ja enamgi, soojaköetult sobinuks nimi "Komfort-2" veelgi paremini! Öine madalaim temperatuur -22 C.
Pasha sõnaseletus:
Taustast rääkides: me olime terve tee heitnud nalja ühe varasema Kodari matkapäeviku teemadel, selle nimetatud päeviku võib kokku võtta ühe seal sisalduva kommentaariga: “Mõni meist oli tulnud suusamatkale!”, mida ka Pets siin enne mainis. See lause tahtis märkida seda, et tol korral olid suusad pigem tüliks kui abiks, sest lund polnud. Meile tegi see jutustus algul nalja, sest mida lähemale rong jõudis Baikalile, seda paksem oli akna taga lumi, Baikali põhjaküljes olid majakatustel meetripaksused lumemütsid… ja nii tuli meile kaunis suure üllatusena see, mis meid ees ootas. Nimelt rongilt maha astudes paistis ees, enne mägesid, lai riba rabapinnast: mättad, mättad, mättad, millelt lund tuli luubiga otsida. Ja see oli alles matka algus, see tähendab, et jalad harjumata, kotid toidust ränkrasked ja siis, palun väga, seo veel mitu kilo rautatud suuski ka koti külge ja hakka ukerdama mööda mätasmaastikut. Kusjuures oli selgelt näha, et täna me kindlasti sellest mätasmaast veel üle ei jõua, nii, et ülalmainitud matkapäeviku tunnuslause sai sel päeval mitmel korral mõruda rahuloluga välja hüütud (mida toredam on Petsi tagasihoidlik märkus, et ees oli muhe maastik, mis pani mahlad käima – no seda igatahes!). Nojah ega me pole esimesed, kes väidavad, et suusamatkal on kõige suuremaks raskuseks suusad!
Katsi kommentaar:
Esimene laager sai üles 1 tunniga - oleme ikka vinged tegijad! Ja telk ei olnudki keskelt kokku õmmeldud, rongis valmistatud korstna põlv funkas küll ning mina ei pidanudki mattide laotamise tülika tööga tegelema. Fedka nägi pika sabaga langevat tähte, hüüdis meilegi, et vaadake, ja oli maru imestunud, kuidas meie seda ei näinud.
