Jõudmine mägedesse
Sisse mööda Verhni Sakukani orgu
Pasha
Hommikul ärgates asusime kohe mõnuga vaagima esimese telgiöö kogemusi oma uues telgis koos Enoki superahjuga. Selgusid kõik norskajad, unetud, köhijad, ülekuumenemise käes kannatajad, külmetajad ja muu vähemus (Karini repliik). Köhijaid ja norskajaid igal juhul tekkis hiljem juurde, sest siinne kuiv-külm kliima kriipis harjumatuid limaskesti kaunis jõhkralt.
Ljoha katsus hommikul kell kuus puid lõhkudes tekitada telgirahvas tunnet, et on aeg üles ärgata, rumal lootus! Hommikusöögiks oli maitsev mannapuder, veidi hallitanud, kuid tükkideta ja moosiga (Fedka kommentaar). Siis tuli ühine otsus, et magaks veel natuke…. Minema saime alles 9.30 paiku.
Sel päeval leidsime üsna kiiresti metsatee Ural-i jälgedega, mis meile, kes me kõik siia puutumatust ja metsikust otsima olime tulnud, üllatavalt suure rahulolutunde tekitas. Vahepeal jagasime kottidest kraami ümber, et kõndimiskiirusi ja kottide kaalu ühtlustada. Igor oli selgelt haigusest vaevatud olemisega (hoidudes vaikides taharitta). Fedkal tundus aga jõuvarusid kahe eest olevat, sest tema üdini optimistlik kuju vilksatas pooljoostes kusagil kaugel eespool. Ees paistis järjest selgemini orusuue hallikassiniste mäenõlvade vahel. Sõime erakordselt mõnusa sooja lõuna ja siit alates võis kohata isegi lund, nii, et lõpuks saime suusad alla. Kuigi võibolla veidi ennatlikult, sest mööda jõeorgu (Verhni Sakukan) mägedesse sisse sõites tüütas suuskadega mööda kiviseid kärestikukohti turnimine kaunikesti ära. Ainult Genka pidas lõpuni suuskadel vastu, Jott vedas neid lohistades nööriga järel, ülejäänud sidusid ägisedes suusad jälle koti külge ja marssisid mööda jõejääd edasi.
Öömaja leidsime 17.45 jõeäärsete lehiste all. Toimkond tegi süüa, teised lamasid telgis ja pruukisid suud nii kuidas jaksasid. Avastasime, et Ljoha termomeeter on funktsionaalselt sama terve kui Igor (Fedka kommentaar). Samuti leidsin mina (Paša), et mul on kuidagi erakordselt vilets olla, tekkinud oli köha, mis peagi oli vägevam veel kui Igoril ja siit alates sain ma iga päev järjest rohkem selgeks, mis tunne on olla üdini haigena suusamatkal.
Mingil hetkel läks Pets välja midagi Ljoha kotist otsima aga otsitava asemel leidis midagi hoopis toredamat, mille ta siis meie kõigi rõõmuks kohe näha tõi. See kotist leitud asi oli hiiglaslik polt, nii u. 45 cm pikk ja 6 cm läbimõõdus hiiglaslike jurakatega otstes, nii, et see kaalus päris, päris palju. Ja siit algas pikki õhtuid täitev diskussioon, kust polt pärit oli, ja kellele oli pähe tulnud see Ljoha kotti panna (kindlasti mõeldes meie hüüdlausele: “Dlja lutševo druga i kavno ne žalko!”). Ljoha ei uskunud algul üldse, et polt tema kotist leiti, vaid oli veendunud, et Pets selle metsa alt üles korjas. Mitu päeva hiljem selgus lõpuks tõsiasi, et meie hea sõber Genka oli ise pool päeva vaeva näinud ja seda polti tassinud raudteejaamast kuni esimese peatuspaigani. Esimesel õhtul pimeduse varjus oli Genka siis suurima mõnuga poldi hoolega Ljoha kotisügavustesse peitnud. Nii et Ljoha oli terve pika päeva seda polti oma niigi pungil täis kotis kaasas tassinud, mida ta ise küll sugugi uskuda ei tahtnud. Meie teised aga ei suutnud kahjurõõmsalt laia naeratust oma nägudelt pühkida veel mitu õhtut järjest…
Jott
Öö jooksul selgusid norskaja – Ljoha, unetu Fedka, köhiv-norskav Igor, pettunud Karin, külmetav Pets, kannatavad Pazha ja Fedka, rahulik Enok ning magav Kats.
Hommikut alustas enne kuut Ljoha, kes tagus vastu telgi põhja, mis asus kaunikujulisel järvel, erinevaid küttepuid. Lisaks häiris ööd veidi ka BAM. Hommikuks oli maitsev mannapuder, veidi hallitanud, kuid tükkideta ja moosiga. Peale sööki jäädi korraks veel magama ja lahkuda jõuti poole – 10 paiku. Siirduti oru suunas. Üsna kiiresti leiti metsatee tuntavate Ypal’I jälgedega.
Mõnda käimisest:
*mõned olid tulnud ka suusamatkale
*kottide selga tõstmisel silmad tuhmusid
*suuski on üsna raske seljas tassida
*mölisemine raiskab energiat, vaatamata sellele mölisetakse ikkagi
*lõuna on hea, eriti soe lõuna.
Jõeni ja orgu jõuti umbes 1.5 tunniga (2 peatust). Sinatava ja pundunud jõe ääres keedeti lõuna. Lõuna oli ühe paiku – 1 tund. Edasi avanes võimalus suusatamiseks, mida enamus ka kasutasid. Siiski halvas selle mõnes kohas jõge – tema sängi – täitev kivilasu. Vaid Genka lõpetas suuskadel, Jott vedas neid vaid järgi, ülejäänud ägasid (k.a. J) + köhiv Igor. Peatuskoht leiti 17.45 jõe ääres lehise puistus. Irvitati, söödi, enamasti telgis, joodi, enamasti telgis, ja teed. Pasha tunneb ennast haiglasena, Igor on lootusetu, mõned vedelevad, teised mölisevad. Ljoha termomeeter on funktsionaalselt sama terve kui Igor. Fedka on juba üheksaks kaotanud mölapidamatuse. Pets leidis lõpuks kotist ka poldi, teoorias on see Ljoha kinnas või siis “vint p…s” – ornitoloogiline termin?
“Fedka magab – keegi ei rõvetse” Ljoha.
“Oleme graafikus” – Karin.
“Loomajaid vaid üksainuke” – L.?
Enne laagrisse jõudmist hakkasid pihta ilmetud naljad – peksmise imiteerimine, Fedka baasil, kapuutsist sülitamine – kõik naersid!
Pasha palus kedagi oma koti juures käia – kott on puu juures! Müts on kokkupressitult kilekotis.
Kats tõmbab mehi ligi nagu kärbsepaber – Ljoha.
Eelnevalt olen üritanud üles täheldada seda, mida räägiti …
Näit: 8ndal märtsil on meil vanainimese hais, jõudes tsivilisatsiooni – Kats.
Ljoha varbad h……d. Ise tunnistab ja korduvalt.
Suures mölas kukkusid Fedkale Kati trossid pähe, mis too oli lae alla “nagu kuivama pannud”.