Rong -Bratsk, Lena, Severobaikalsk

Igor

Rongisõidu viimane täielik päev. Hommikul ärgatakse nagu ikka, et seejärel asuda igasuguste vajalike õmblus- ja parandustööde kallale.
Mina kruvin möödunudaastased bahillid jällegi saabaste külge ja tundub, et nad sobivad uute saabastega päris hästi. Parandatakse telki, nõelutakse sokke ja kindaid ning bahille. Ootamatult kiiresti läheneb pimedus ja nii tundubki, et osa töid jääb "lühikese rongisõidu" tõttu tegemata. Ajavahe hakkab rongis tunda andma, inimesed magavad ja on üleval üsna eripäraste graafikutega.
Köha, mis mul on juba nädala aega enne rongiletulekut kestnud, ei taha kuidagi ravile alluda ja tabletikoguse kohta, mis ma olen ära söönud, võib öelda, et hoolimata ravist on patsient veel elus. Köha teeb mulle ja ilmselt ka teistele üha suuremat muret. Ette rutates tuleb öelda, et see on meie grupi suure köhimise algus.
Akna taga möödalibisev maastik on päeva jooksul muutunud üha mägisemaks, sedavõrd, kuidas me Baikalile läheneme. Rahvast vagunis jääb tasapisi üha vähemaks ja meil sünnib mõte võtta võim vagunis enda kätte ja kuulutada välja Eesti Vabariik Siberis. Kähku saavad omavahel ära jagatud valitsuseliikmete kohad ja mõned jäävad ülegi. Läbu meie platskaardivahes on valgumas laua alt välja rongikoridori. Rongirestorani sööma ei kipu keegi, sest korra seal käinutena tundub kõigile, et oma pakinuudel ja kartulipuder maitsevad paremini.
 

Eelmine päev

Järgmine päev