|
|
|
8. märts Asjaajamised Tsaras Igor Möödunud on esimene öö tsivilisatsioonis. Hommikuks on jagatud grupiliikmeile laiali ülesandeid, et oleks võimalik hakkama saada kogu asjaajamisega. On naistepäev ja ametiasutused on ametlikult kõik kinni. Järgnemas on laupäev ja pühapäev, seega on kogu asjaajamine lähipäevadel problemaatiline. Minu ja Karini ülesandeks sai uurida rongiliikluse võimalusi, sest rong ei liikunud BAMi ja Moskva vahel just mitte iga päev ja ehkki meil olid olemas piletid 9.märtsi hommikuks, ei olnud siiski veel selge, et kas me saame selle rongiga sõita või et kui paljud saavad koju sõita ja kui paljud peavad maha jääma sõltuvalt asjaajamise edukusest. Tsara küla ja Novaja Tsara vahel, kus paikneb raudteejaam, sõidab vaid kohalikele arusaadava graafiku järgi buss. Vahemaa kahe asula vahel, mööda kunagi asfalteeritud teed, on umbes paarkümmend kilomeetrit. Ronisime Kariniga hommikul õue ja hakkasime bussi ootama. Esialgse info järgi pidi buss sõitma umbes kella seitsme paiku, kuid tegelikult läks mööda umbes kolmveerand tundi, enne kui paar kohalikku kohale tuli ja peagi saabus ka PAZ-buss. Vahepeal jõudsime tutvust teha varahommikuste joodikutega ja et bussipeatus oli meie ööbimispaiga vahetus läheduses, siis toodi meile vahepeal ka kerge hommikueine õue. Novaja Tsara raudteejaamas saime kätte oma asjad, mis me olime sinna enne matka jätnud, kõik oli ilusasti puutumatuna pakihoius alles. Saime ühe, üleliigseks muutunud pileti tagasi müüa ja uurisime homset rongisõiduvõimalust. Piletimüüja-tädi ei osanud meile öelda, kas sellele rongile haagitakse külge pagasivagun või mitte, see pidi selguma alles õhtupoolikul. Uurisime veel tingimusi, mida tuleb täita, et saaks kirstu raudteel transportida ja kus neid pabereid vormistatakse. Erilist optimismi see meile ei sisendanud, rõõmu tegi siiski see, et tingimata ei ole vaja tõendit tsinkkirstu kohta. (See osutus pisut enneaegseks rõõmuks, nagu selgus järgmine päev). Kolasime veel natuke asula peal ringi, ostsime kala ja muud söögipoolist ning hakkasime mõtlema tagasisõidule. Selgus, et bussini on mitmeid tunde oodata ning võtsime vastu otsuse, et sõidame tagasi taksoga. Taksot tunduvad sõitvad seal enamik kohalikke autosid. Juhiks osutus sõbralik grusiin, kelle dziibil oli parempoolne rool, nagu enamikul sealsetel mittevene päritolu autodel. Külasse tagasi jõudnud, hakkas seltskond vajalikke pabereid mööda ilma taga ajama, kes käis miilitsas, kes sanepidjaama tõendit hankimas, kes kus iganes. Mina käisin külanõukogus mingeid spravkasid saamas. Kohalik külanõukogu esinaine tuli spetsiaalselt meie pärast kohale ja ka sekretär aeti kuskilt välja. Eesti inimesed nii suurt vastutulelikkust küll ei pruugi osutada. Läks aega, mis läks, vahepeal konsulteeriti telefonitsi kellegagi, et milliseid tõendeid täpselt vaja on ja lõpuks paber oligi käes. Telefoniside on sealmail pärit aegadest, mil see sideliik kui selline leiutati. Et naaberkülasse helistada, oli vaja tublisti kannatust ja umbes paarikümmet minutit aega ning mitut kõnet kohalikku keskjaama. Ja seda külanõukogust, mis peaks olema ju üks tähtsamaid ja paremini sidega varustatud kohtadest! Üritasime Kariniga helistada korduvalt raudteejaama, et teada saada, kas sellele rongile haagitakse pagasivagun külge või mitte. Korduvate katsete ja ürituste kiuste ei õnnestunud minul raudteejaama tabada. Lõpuks kaotas Karin kannatuse, võttis juhtimise oma kindlatesse kätesse, helistas keskjaama ja nõudis raudteejaama ühenduse välja. Selgus, et pagasivagun haagitaksegi külge sellele rongile ja kui meil sellele rongile ei õnnestu kõiki pabereid korda ajada, siis läheb mööda nädalake, enne kui järgmine pagasivagun liigub. Genka Hommikust ei mäleta suurt midagi. Ise käisin kuskil lõuna paiku kellegagi poest surilina ostmas, mille ka surnukuuri viisime. Seal oli lahang juba lõppenud. Surnukuurimutt küsis ainult meie käest, kas kuidas ta tohib Fedkal habeme ära ajada. Samuti jätsime talle liitri piiritust Fedka sissevõidmiseks ja muudeks säilitamise protseduurideks. Siis sai vist selgeks, et kirst on mõttekas omal teha, st. otsisime kirstumaterjali. Kohalik koolidirektor otsis meile ühe poisi, kelle ülesandeks jäi meile valmistada spets kirst. Käidi veel helistamas korduvalt. Ah-jaa - viimane helistamine lõppes sellega, et maandusime ühe kohaliku poeomaniku poes, kus oli millegipärast laud kaetud (vist oli kellegi sünnipäev). Kats läks midagi poodi veel otsima, seniks kuni mina Enokiga helistasin ning sinna ta heas mõttes istuma sunniti. Telegraaf pandi kinni, kuid keda polnud ikka - Kats. Saime vist lõpuks üks pool tundi oodata, kuni Kats tuli ja meid ka sinna poodi viis. Sai siis seal söödud joodud (natuke ka kanget) ja juttu aetud, et kuidas teil ja kuidas meil. Õnnetusest ei räägitud praktiliselt sõnakestki. Äratulek oli nagu ikka pikk ning vaevaline. |