Tsarasse jõudmine
Kats
Viimane väliööbimine ja lõkke ääres hommikueine söömine. Ööbimiskoht ei ole jõest kaugel mingi võsasse lõigatud sihi ääres. Ilm on külm ja karge, päike tõuseb ja jää aurab. Otsustame, et linnani läheme mööda jõge ja mitte taliteed. Jõgi on kohati juba väga lai, ent siiski on mitmes kohas enne naledile (see on see koht, kus jõgi valgub soo vahel päris laiali ja on üks suur jääplats, kaardi pealt peab vaatama, kuidas nad seda täpselt nimetasid) jõudmist ulatuslikud kivised väljad (kärestikud küllap). Aegajalt on kosta mootorsae heli. Õhukese lumega jääl on selgelt näha mootorratta jälgi. Jääl on kohati väga ebamugavaid kohti: kas on lihtsalt pahkluuni ulatuv vesi peal või on selle vee peal veel õhuke jääkiht, mis alles mõni sekund pärast peale astumist läbi vajub. Pealegi lõhub see tublisti kelku. Murran oma kassidel viimased esihambad. Teisel pool naledi vonkleb jõgi rahulikult rabamoodi maastike vahel, kus lund pole ollagi. Päike paistab, jagame vennalikult (selle sõna levinud tähenduses) allesjäänud juustu.
Seal, kus Vana-Tshara linn jõest kõige lähemal on, on suur laagriplats ja kuni kilomeetri jagu liivast teed linna. Esimeste majade juures peatume, et paksu jääga kaetud kasse jalgade küljest lahti kangutada. Enamus jäävad esialgu siia, Enok, Genka, Pets ja mina hüppame ühe kohaliku poodniku auto peale, kes meid lahkesti kesklinna ametiasutuste juurde lubab viia. Enne on tal aga kindlasti vaja kodust läbi minna, muuhulgas tehakse maja ees foto koos perekonna ja kaugete külalistega.
Kell on veidi neli läbi, kui postkontorisse jõuame, et Moskvasse Eesti saatkonda helistada. On 7. märtsi tööpäeva lõpp, homme on 8. märts ja üleriigiline püha, seejärel tulevad laupäev ja pühapäev. Ärasõidu piletid on meil ostetud laupäeva varahommikuks, nii et on vähetõenäoline, et selleks ajaks kõik vajalikud asjaajamised tehtud saavad - jäänud on veel kõigest kolmveerand tundi ametlikku tööaega. Postkontoris on juhtumisi üks kena naisterahvas kohalikust haiglast (mis asub siinsamas üle tee). Ta kuuleb me lugu ja ütleb, et tulgu me pärast kõnet kohe kiiresti haiglasse, peaarst, kes on just kohalik spets mägedes juhtunud õnnetuste alal, on veel seal. Kui saatkonnaga rääkides selgeks saadud, millised paberid kindlasti hankida tuleb, läheme haiglasse. Peaarst on karm, aga igati mõistlik ja hooliv mees, lükkab asjad kohe käima. Käime kohalike võimude juures (erakorraliste asjade kohalik ministeerium vms), vist ka surnukuuri juures ja ei mäletagi, kus veel, minu jaoks tähendas see rohkem ühe või teise ametiasutuse ees autos istumist ja homset naistepäeva tähistama asuva linnakese elu jälgimist (näiteks nelgisülemitega kodu poole kõpsivad kasukates naised; värvilised lillekimbud tungisid siinse üldiselt valitseva helesinisega kaunistatud pruun-halli ilma ühegi kasvõi koltunud libleta tooni taustal teravalt esile).
Enne pimedat said asjad nii kaugele, et meid jäeti surnukuuri juurde ootama ja kusagilt ilmus peagi välja veoauto koos linna serva jäänud ülejäänud pundiga. Mehed tõstsid Fedka surnukuuri ja uks pandi kinni. Mõne aja möödudes rändasid sealt välja kelguks olnud suuskade jäänused.
Vahepeal oli meile organiseerunud juba öömaja kohalikus koolimajas ja ülejäänud seltskond sõidutati sinna, Enok, Genka ja mina läksime veel postkontorisse tagasi (mis õnneks oli avatud kuni üheksani õhtul), et helistada Eestisse - koju ja Jaanale. Mobiili mõiste siin puudub ja kaugekõnet tellides küsitakse meilt leebe järjekindlusega linna koodi. Helistamine, kõnede ootamine ja tuttavate kaudu Jaana numbri leidmine võtab kaua aega. Eestis on lõuna, Jänes (minu ja Karini ema, Enoki abikaasa) on tööl ja sõnum tuleb jätta ta töökaaslasele (sellest oli palju segadust tekkinud, sest kuidas ma ka ei püüdnud, midagi jäi ikka liiga ebaselgelt öeldud, nii et osad inimesed ei saanud Eestis lõplikku selget sotti meie olukorrast ning olid sunnitud fantaseerima, kas me oleme kõik linnas ja millist transporti ja kust kuhu otsitakse). Mind saadeti varsti järgmisel tänaval asuvasse poodi midagi kosutavat süüa-juua tooma. Pood oli kinni ja sellesama mehe oma, kes meid linna tõi. Seest kostis pidukära ja kolistasin, kuni mind sisse lasti. Müügisaali oli kaetud laud ja poodnik oma naise, tütre ja naiskolleegidega istusid seal ümber. Tegin omad ostud ja siis paluti lauda. Pärast pikka punnimist soostusin, sest kõht oli tühi ja vaatepilt oli liiga ahvatlev. Kontrollaeg oli vähemalt poole tunniga ületatud, kui tagasi postkontorisse jõudsin, ent Enok ja Genka olid nii kustunud, et ei pannud pahakski. Läksime koos tagas poodnikupere juurde ning koolimajja teiste juurde jõudsime üsna kesköösel.
Genka
Kui nüüd mälu ei peta, siis mina Enok, Pets ja Kats läksime külla. Kõigepealt, läksime telegraafi, kust helistasime Eesti saatkonda Moskvas. Seal samas telegraafis kohtasime ka üht naist, kes tundis huvi kas oleme matkajad ja kuidas läks. Kuuldes meie õnnetusest soovitas meil koheselt pöörduda kohaliku haigla peaarsti poole, kes meid siis edasi aitab ning õpetab, kuidas edasi toimida. Selle peaarsti me ka lõpuks leidsime. Enok käis tema juures kabinetis jutul niikaua istusime meie teka ukse taga. Edasi läksime koos peaarstiga (haigla villisega) kohalikku päästeteenistusse, kus meie õnnetus "registreeriti". Seejärel saadeti Enok koos veoautoga Fedka ja ülejäänud rahva järgi. Meie kolmekesi jäime surnukuuri juurde teid ootama. Selleks ajaks kui veoauto saabus oli meile elamiseks väljasebitud kohaliku koolivõimla üks abiruum. Niikaua kui me (Enok, Pets, Genka, kas ka Ljoha? ei mäleta) Fedkat surnukuuris lahti riietasime, ootas veoauto koos ülejäänud rahvaga meid.
Õhtul läksime veelkord saatkonda ja omaksetele helistama.
Kui peaarstiga lahku läksime sai ka täpselt räägitud, mida järgmine päev ning millises järjekorras peab tegema. Ma nüüd järjekorda ei mäleta, aga vajalikud tööd oli järgmised: sanepid. jaamast tõend selle kohta, et meil on lubatud surnut rongis vedada, kohalikust täitevametist mingi propusk juhtunu kohta, miilitsaga asjad korda ajada, peale lõunat peaarsti käest lahangu tulemus kätte saada, kirst leida ja uurida kas 09.03. rongi koosseisus on posti vagun, kuhu saab kirstu panna ning alternatiivselt uurida lendamise varianti üle Tšita samuti. Kindlasti oli veel midagi, aga rohkem praegu ei meenu.
