Mägedest väljatulek piki Srednii Sakukani orgu
Karin
Esimene väljavedamise päev. Mina Ljohaga hommikul onnis kella viiest toimkonnas (kartulipudru). Eelmisel õhtul olid seljakotid juba pooleldi pakitud, seetõttu jõuti teele asuda lausa 7.50. Hommik oli ilus, selge, mäed päikesetõusus punased. Öine miinimum - 24, päeval temperatuur -15 kandis.
Läksime kassidega, suusad kaheks pakiks seotud ja järgi lohisemas. Mehed veavad vahetusi tehes kelku, mis alguses klaasjat jääd mööda suhteliselt lihtsalt sujub. Ka jääkoskedest saame õnnelikult alla. Paar kilomeetrit pärast silda (sealt, kus me omal ajal vangilaagri suunas mäest üles pöörasime) muutub jõgi aga järjest kivisemaks, nii et kelguga tulijate tempo aeglustub järsult. Kohati oli liikumine peaaegu võimatu, kelku sisuliselt tõsteti kividest üle, kõige tipuks oli jõgi kohati külmumise tõttu alt tühi ja vedajad kukkusid jalgu ohustades ikka ja jälle kividevahelistesse aukudesse (Pets isegi kuni rinnuni sisse). Kuna selline liikumisviis tekitas vedajates lõpuks tõelist lootusetusetunnet ning edasiminek nõudis tohutut jõukulu, siis asuti otsima kaardile jõeäärt mööda kulgema joonistatud teed. Mingi hetk see leitigi ning edasi liiguti küll üles-alla jooksvat, kuid ometi liikumist võimaldavat metsarada. Rada mööda liiguti umbes 1,5 tundi, siis laskus tee jõeni, kus varsti ka esimene pikem peatus tehti, lõunat söödi ning kõrvetava päikese kaitseks ninadele faktorit määriti. Jätkame mööda jõge, mis kohati endiselt kivine, kuid siiski juba oluliselt parem. Siis jälle pikem puhkepaus ilusate järskude seintega kaljude ääres (võimas tahavaade sinise taeva ja kõrguvate mägedega), kus Genka oma sürpriisi - M&M-sid -välja tõi ning kihisevaid vitamiinitablette sulanud jõeveega segati. Juba tehti tuttavas (loe: veidi ropus) toonis nalja ning esimene üldine pingelangus oli täitsa tunda. Või lihtsalt tundus see mulle nii.
Lõpuks jõudsime pea mägede ja metsa piirini; seal muutus jõgi täiesti läbimatuks kivikülviks ning Enoki tubli uurimistöö tulemusena tuvastati ca 400 m kauguselt jõest rada. Rada oli küll hästi läbitav, kuid tõusis koos viimase mäeharjaga üsna märgatavalt. Viimase mäenuki juurde e metsade alguseni jõudes oli kell juba 6 läbi, sestap otsiti tee ääres ööbimispaik ning 6.30 hakati laagrit üles seadma. Makaronid konserviga, paar tassi teed väljas ja viimane soojaksköetud telgis (mõnede jaoks nagu ikka kuuma toru all) koos stronniga ning magama. Enok küll küttis ahju üsna mitu head tundi oma saabaste kuivatamiseks. Hommikuse toimkonna (Kats ja Pasha) äratus määrati 5.30-ks, lootuses pärast seitset startida.
