Uuesti Murzilkale
Kats
Päike, tuuletu, u -15-19 C
Ülesminejad (Enok, Genka, Einar, Pets, Jott) läksid teele kl 9.50. Ljoha, Kats, Karin ja Pasha teevad koduseid töid (puud, zabroska laialilammutamine, telgi parandamine).
Üles jõuti kl 13.10. Kell 14.00 rippus esimene köietäis alla ja asuti Fedkaga allamäge teele. Toidupaus, pildistamispaus, 17.10 jõuti tagasi onni.
Viis meest läksid hommikul Murzilka kuru alla Fedkat ära tooma, kuna eelmisel õhtul
jõudsime pimeduse hakuks vaid kelgu valmis siduda, allatoomine jäi
tänaseks.
Magasime kes kuidas, päris
rahulikult vist mitte keegi. Mis mind kõige rohkem muretsema pani
- et allatoojatel endil õnnetus ei juhtuks, võibolla viskab
org veel teisegi laviini alla vms.
Karini, Pasha ja Ljohaga tegime koduseid töid: tõime, saagisime ja lõhkusime puid, parandasime telki, harutasime lahti vahepeal onni maha jäetud ja paariks suureks kompsuks pakitud asjad ja tegime valiku, mis kaasa, mis maha. Pingul närvidele kuigivõrd rahustavad ja lõdvestavad tegevused kõik, ärevus oli pinna all sellest hoolimata. Pärastlõunal tegime lõunateed ning jutu käigus ilmnes, et ei mina, Karin ega Ljoha taha mõnda aega enam riskiküllastesse kantidesse matkama minna. Ega saatust tohi narrida, meil kõigil nüüdseks kahel korral n-ö teine võimalus antud.
Olime Kariniga tund aega magada
ja iseoma mõtetega võidelda püüdnud, kui jõele
vett tooma läinud Ljoha kl 17 õuest tuppa astus ja hüüdis:
"Tulevad!"
"Kas kõik?"
"Jah, kõik."
Seda meeletut rõõmu,
kilkamist ja kallistamist, et punt jälle koos!! Ka Fedka on teatud
mõttes ju taas meiega.
Pingelangus on tohutu ja küllap
kõigile hädavajalik, et järgmistel päevadel oleks
jaksu ja meelekindlust kelgule seotud sõber mägedest välja
vedada. See, kuidas grupp on siiani rahu, üksmeele ja moraali säilitanud,
on imetlusväärne.