Radiaal Murzilka kurule
Fedka
Öine miinimum -14,4 C
Kell on 3.30. Õues puhub
mahe tuul ja ilm on pilves. Õigemini tulin korraks kusele ja nina
nuuskama. Genka valvab ahju ja ei saa aru, kuidas mõnedel uni ära
läheb. Õmbleb siin enda bahilli.
Mind ajas ärkvele vist
Ljoha norskamine või siis hoopis Katsi häälitsus, mida
ülejäänud seltskond "orgastiliseks häälitsuseks"
peab. Igal juhul ajasin Katsi selle hääle peale korraks üles,
kuigi oli seda päris meeldiv kuulata ja võibolla ei kuulnudki
seda teised, kui siis ainult Genka. Lähen tagasi magama.
Eestis on samal ajal pühapäeva
õhtu, kell on 20.40, nii et jällegi inimestel põhjust
"Aktuaalset kaamerat" vaadata. Meil aga koidab peagi päev!
Igor
See kuupäev jääb kõigile vist igaveseks meelde, et iga-aastaselt meenutada sel päeval hukkunud Fedkat (Priit Luhamäe 16.12.1973-04.03.2002).
Päev algas ilusasti, ilm oli päikeseline, vahepeal oli tippude ümber vine. Onnist liikusime minema kassidel, paari kilomeetri kaugusel panime alla suusad. Enne seda jagunes grupp korraks kaheks, kuna jõel oli ees kosk, kus lume all oli lahtine vesi. Enok ja osa gruppi hakkasid tõusma jõekaldale, kanjoni serva peale, osa grupist aga üritas edukalt kosest üles liikuda ja saavutas sellega väikse edumaa. Peagi said grupid jälle kokku ja väikse tõusu järel Murzilka kuru poole suunduvas haruorus tehti paus pildistamiseks, kuna on saanud juba traditsiooniks, et tehakse mingil kenal taustal portreepilte. Hoolimata päikesest oli küllalt jahe, pildistades hakkasid paljad sõrmed külmetama. See oli ka ülessemineku pikim paus. Hoolimata mitte väga soojast temperatuurist oli lumi niiske ja suusad mätsisid, kellel rohkem, kellel vähem.
Haruorg Murzilka poole pööras peaorust küllalt sujuvalt paremale ja oli esialgu paari kilomeetri ulatuses sirge. Liikusime laia oru põhjas, ühtlase kerge tõusuga. Aeg-ajalt tuli ette väiksemaid peatusi, kuna mitmel inimesel läksid katki suusaklambri rihmad, kuid nende parandamine toimus käigupealt. Mõne kilomeetri pärast pöördus org järsult vasemale ja algas kuruletõus, tõusta tuli sik-sak traaversiga, mis siiski ei olnud väga järsk. Algul oli traavers oru vasakus servas (vaadates kuru poole), seejärel aga suundusime oru paremale poolele. Rada tõusis sik-sakis suurte kivide vahel. Kõige ees oli Gunnar, tema järel seljakotiga Priit. Kolmas oli Alex ja mina (Einar) tema järel. Alexiga olime me Gunnarist ja Priidust maas ühe sik-saki sirge jagu, u. paarkümmend meetrit. Gunnar ja Priit olid meist paremale poole tõusnud, meie olime sik-sakkide kõige vasakpoolsemas servas. Meie taga järgnesid u.60-80 m kaugusel Jott, siis ühe saki kaugusel Karin, Kati, Pasha, Enok ja rivi sulgejana Pets. Kuruni jäid loetud meetrid, mida me kunagi ei läbinudki.
Järsku käis ülalpool raksatus ja ülesse vaadates tundus, et käima on läinud filmivõtted, niivõrd ebareaalne tundus see, et terve nõlv vajub meile laviinina peale. Aga see just toimus ja see näis aegluubis liikuva irreaalsusena, millega meil küll ei tohiks mingit pistmist olla. Niivõrd lai ja massiivne näis olevat lume liikumine, mis kiirrongina meile peale tormas. Aleks oli saki keeramise kohas, jõudis vist öelda, et nüüd on küll p...sses, tagant karjus Jott, et laviin ja mina tegin meeleheitlikke pingutusi, et laviini eest kõrvale sõita. See tundus küll võimatuna, sest lumi paistis alla tulevat kõikjal. Peale mõnd meetrit liikumist sai aeg otsa ja ma pöördusin näoga laviinile vastu. Löök, mis tuli, oli võimas, aga mitte valus. Järgnesid mõned sekundid lendamist koos valge lumega, mis oli igal pool ja meeleheitlikku kätega sumamist selle sees. Mind oli üleni endasse haaranud soov enda eest võidelda ja mitte alla anda. Sumamise üks eesmärke oli olla laviinis võimalikult pinna lähedal ja teine oli säilitada võimalikult palju õhuruumi näo ees. Liikumise lõpp tuli väga äkki, korraga oli lihtsalt kõik paigal ja ülevaltpoolt surus lumi jõhkra jõuga peale. Olin peaaegu vertikaalselt, parem jalg põlvest kõveras, vasak labajalg parema suusa alla väänatuna. Kuna lumi oli veel pehme, siis rabelesin kätega nii kuidas suutsin ja õnnestus pea kohalt lumi ära lükata. Mind valdas suur õnnetunne, kui tekkinud avast nägin Alexi oranzi jopet, mis liikus. Sellest sain aru, et vähemalt meie kahekesi oleme pääsenud. Vahetanud Alexiga mõned sõnad, veendusime, et oleme elus ja terved ning jätkasime kaevamist. Minu kaevamist raskendas see, et Alex asus minust veidi allpool ja lumi mida ma enda august välja ajasin, kippus talle peale kukkuma, seega pidin ma lund kõrvale eemale, veidi ebaratsionaalselt kühveldama. Umbes 10-15 minuti pärast nägime enda kohal lumehunnikul jooksmas Gunnarit, kes küsis, kuidas meil on ja kuulnud, et me oleme elus ja terved, ütles et kõik teised on ka, ainult Fedka on kadunud. Selle peale ütlesime, et otsigu Fedkat, meie saame isegi hakkama. veel viie-kümne minuti pärast käis meie juures Kats, kelle käest kuulsime, et kõik peale Fedka on ka juba lume alt väljas ja otsivad teda. Kaevasime Alexiga ennast edasi väljapoole, olime jõudnud juba jalgadeni ja Kati andis Alexile noa, et too saaks enda suusarihma läbi lõigata. Suusaklambrite juurde jõudmine oli tõeliselt vaevarikas, sest ruumi augus oli vähe. Peagi õnnestus Alexil ennast vabastada ja kui laviinist oli möödas u.30-35 minutit, siis õnnestus minulgi välja rabeleda. Veidi valutava jalaga komberdasin ülespoole ja vaatepilt, mis avanes oli selline, et ma esmalt suutsin öelda vaid "oh sa raisk". Niivõrd palju oli lund mäest alla tulnud ja kuhjunud meie ümber. Mulle sai selgeks, et ilma rabelemiseta enne ja laviini ajal oleks ma jäänud hoopis sügavamale ja lootusetumalt lume alla. Tunne, et on elu on teist korda antud, hakkas pisitasa kohale jõudma.
Kui mina teiste juurde jõudsin, toimus meeleheitlik, kuid süsteemitu lume sondeerimine. Suusakeppidelt rõngad maha lõiganud, organiseeris Enok meid rivis laviinikuhikuid läbi sondeerima. Esimene sondeerimiskäik ei andnud tulemusi ja pilkudes oli kohata lootusetust ja toimunu paratamatusest arusaamist. Küll oli sondeerimise ajal mitmeid eksihäireid. Teise sondeerimiskäigu ajal ühe suure lumehunniku allservas karjuti kõiki appi. Enok ja Kati olid leidnud midagi ja kõik tormasid appi kaevama. Palavikulise kiirusega kühveldasid kõik lund ja peagi hakkas lume seest paistma saabas, kand ülespoole. Peagi oli välja kaevatud terve jalg ja välja hakkas paistma seljakott, mis välja kaevati ja seljast ära lõigati. Pea, mis oli seljakoti all, oli igasuguse elumärgita, suu kinni, väike avaus suu ette sulanud. Peale kaela fikseerimist pöörati Fedka ringi ja ehkki mingeid elumärke ei olnud, alustasid Enok ja Jott kunstliku hingamise ja südamemassaaziga. Peale Kati, kes jäi aega lugema, läksid teised abitutena laiali oma suuski, keppe ja muud varustust välja kaevama. Vahepeal sai nõlva ja väljakaevamise lõppu ka pildistatud. Läksime Alexiga oma aukude juurde ja hakkasime suuski välja kaevama. Algul Alexi omasid, sest see auk oli allpool, seejärel kui Pets ja Gunnar olid meile appi tulnud, ka minu omasid. Kui suusad olid välja kaevatud, tundsin, et ma ei suuda üles tagasi minna. Teiste nägudelt peegeldus sama.
Kolmveerandtunnine elustamiskatse tulemusi ei andnud ja me kogunesime, et korra veel vaikides seista hukkumispaiga juures. Paar tundi kulus kelgu valmistamisele ja kinnitamisele. Peamine tegutseja oli Enok, teised kõndisid ärapööratud pilkudega niisama sihitult ringi. Kui kõik oli allaminekuks valmis, sai otsustatud, et me ei jõua kelku täna enam alla transportida, sest päikeseloojang, mis seni oli kujuteldamatutes värvides ümber meie sillerdanud, oli lõppemas ja hämardus kiiresti. Laskumine läks üsna kiiresti, kes laskus suuskadel, kes ilma. Laskumisele kulus veidi üle kolme tunni ja onni jõudes oli kell 22.30.
Onnis tehti tuld ja priimustel süüa ja kõik rääkisid sellest, mida nad olid teinud ja milline oli nende tegutsemine laviinis. Öö möödus vist enamikul väherdes, siiski oli kirjeldamatult hea tunda kaaslasi oma läheduses...
Aegadest Karini ja Katsi mäletamist mööda:
Lahkusime 10.30 Murzilka kuru (1B) suunas. Ilm päikeseline, ca -12, kohati siiski kerge vine ning mägede vahel ka tuul.
Liikusime praktiliselt peatusteta, va üks suurem portreepildistamine enne mägede vahele jõudmist.
Olime jõudnud päris
kuru lõpu juurde. Siis laviin kell 13.45.
Fedka leidsime 15.45. Kaevati c 15 min ja 15 min läks
kaela fikseerimisele ja keeramisele. Kunstlik hingamine 16.15.-17.00. Kelgu
ehitamine kuni 19.10. Siis laskumine ilma kelguta, kuna läks pimedaks
ning koos kelguga oleks tulek väga pikaks ja keeruliseks läinud.
Võimalik, et ka vedajatele ohtlikuks? Onni jõudsime 22.30.
Magama 24.00.