Allatulek Kolme Sandarmi kurult
Pasha
Kohalik aeg oli kusagil 02.30 öösel, kui jõudis kätte sündmuste haripunkt sellel Jumalast unustatud mäenõlval, millel konutas üksik telk….
Läbi une hakkas tunduma, et elevant hakkab näo peale astuma… ja astubki… ja jääbki astuma…
Aga enne veel taustast: meie laagripaik asus liustikukeelel, üsna kolme Sandarmi kuru all, u 2460m üle merepinna ning tuulest polnud seal sugugi puudust. Ehitasime tormimüüri ja olime iseendaga sügavalt rahul, sest olime suutnud vaatamata väljas valitsevale vastikule pinnatuisule kogu telgi tormimüüriga ümbritseda, viimistlesime seda müüri suurima armastusega… Ainult, et kahe silma vahele jäi väike pisiasi, et müür võiks ju telgist veidi kaugemal asuda. Kaugem müür aga tähendanuks pikemat müüri ja kes see ikka vabatahtlikult veel rohkem aega seal väljas tormiga võidelda tahtis.
Niisiis kell pool kolm öösel ärkasime me selle peale, et tundus nagu elevant oleks pähe astunud ja siis samasse kohta seisma jäänud… Kui mõte vaikselt tööle hakkas, sai ka selgeks, milles asi. Ehkki tormivall töötas ideaalse tuulekaitsena, sadas lumi tormimüüri ja telgiseina vahelisele alale ja kuna ta sinna kuhja moodustama ei mahtunud, siis vajus lumi kogu oma raskusega telgile peale vajutades telgiseina-katuse meie nägudele ja kuna me nii suure armastusega olime telgi tihedalt müüriga ümbritsenud, ei olnud võimalik seda lund seestpoolt rapsides ka kuhugi ära lükata – see pagana tormimüür oli takistuseks ees.
Julge hundi rind on ikka rasvane, niisiis võttis Enok kätte ja hakkas uuristama käiku kohutavasse välismaailma, mis paukus, laksus, lõdises ja vihises vastu telgiriiet. Telgisuust kaevatud lumi kuhjati telki ja peagi kostis ägamist ja Enok ning ettenägelikult telki varutud labidas kadusid läbi tunneli õue. Kostis rüsinat… ja siis tuli kulminatsioon – Enok andis ukseava kaevamisega alguse meie Jeeriku müüri langemisele:
Ühel mälestusväärsel hetkel langes pool müüri vaikselt kuid kindlalt telgi nn. “köögipoolele” ja Petsi turjale. Telgi emapuu murdus puruks, lagi kukkus pähe, küünal kustus, seinad aga surusid ikka veel peale, ahi (mida sel ajal õnneks ei kasutatud) läks mõlki ja korsten kukkus ära ning ei mahtunud äkitselt enam telki ära, kummalised kujud öös sirutasid käsi taeva poole, hoides nii telgi katus näost eemal, Petsi häälitsused näitasid, et ta on elus ja ikka veel telgis aga võimetu end selle lumelasu all liigutama.
Muidu oli aga öö nagu öö ikka – osad meist otsustasid, et kõik me korraga ikka sellesse telki sagima ei mahu ja lamasid-magasid rahulikult edasi, sel ajal kui Ljoha sangarlikult pooliku emapuuga lage üleval hoidis ja Kats ja Fedka korstent kokku püüdsid panna. Jott samal ajal pakkis ennast kurguauguni riidesse ja tungis ennastsalgavalt öhe, et Enokilt kaevamistöid üle võtta. Mingil hetkel kadus talumatu raskus näolt, millise tulemuse au kuulus peaaegu täielikult Jotile, kes väljas valitsevas burgaas ja pimeduses umbes tund aega kaevata rassis. Õhuaugust topiti sisse kaks suusakeppi emapuud asendama ja varsti võttis maad jälle sügav uni…
….seda kuni hommikuni, kui järsku avastati, et ukse ette on jälle telgi kõrgune hang tuisanud ja tuul vihiseb endiselt julmalt, aga hädavajalikud hommikused eluvajadused ei anna asu. Kuna meil kellelgi ei olnud mingit tahtmist ennast väljas uluvale tormile eksponeerida, siis mis siin pikalt mõelda. Telgi keskele kaevati auk ja nüüd oli meil oma vesiklosett – kui lõpetad, lükkad Ljoha bahilliga lund peale. Kõik kamandati kordamööda seda klosetti kasutama, sest ruumipuudusest tingituna pidi kloseti kohale peagi ilmuma köök. Meestel harukordne juhus põlvili oma tegemisi toimetada, naised paljajalu lumel.
Mõni hetk pärast kloseti sulgemist asus tegevusse toimkond, priimus asus 10 cm kaugusel klosetist, lund joogiks võeti 0.5 m kauguselt klosetist. Söögitegemise tulemusena oli nähtavus telgis pool meetrit. Seejärel jagati välja sürpriisiks hoitud “Hematogeen”, mis tekitas üldist rahulolu ja tõmbas välja kaks hammast Enoki suust…
Et kogu ülalmainitud tegevuse jooksul oli tuul veidi vaiksemaks jäänud ja kell ka juba palju, siis korjasime lõpuks ikkagi kodinad kokku ja kaevasime ennast telgist välja. Ilm oli ikka veel kaugel sellest, et panna meid mõtlema kuru ületamisele, et siis tundide viisi sõrmede külmetades oodata, kuni kaaslased kõik ükshaaval tuulevihinas kaheksaga laskuvad, olgugi et külma oli hommikul ainult -150C. Ronisime enne tagasiteed korraks üles Kolme Sandarmi vahele ja vaatasime üle serva alla ja püüdes tuisuseinast eristada suurt BAM-i mäetippu.
Siis osad suuskadele, teised kassidele ja tagasi alla orgu. Lumi oli nii paakunud-kõva ja lainetav, et raskete kottidega suusatamine siin oli lausa kangelastegu, ometigi said osad meist sellega edukalt hakkama ja jõudsid alla meie vanasse-tuttavasse “GMS” onni 20 minutit enne kassimehi (allatulek niisiis u. 2 h). Temperatuur õhtul –100C.
Ahi sooja, telk seinale kuivama, Stron kõhtu ja nina norisema….
Kolme Sandarmi kuru
