12.märts 2004.a. Radiaal Põhja-Ristsorri ja Lõuna-Ristsorri kurule.
Nutt ja hala :-)
Istun baasis ja peesitan majaseina ääres päikese käes. Teised läksid end kurudele saapapaelaks tõmbama. Ma olen ju vist ikka mingi mõttetu inimene, ei saa sellisest masohhistlikust ronimisrõõmust aru. Tõsi küll, ukerdasin minagi äsja üles ühest künkast (mis alla tulles osutus täitsa mäeks), olin endaga rahul ja nautisin vaadet. Viimane oli täiesti suurepärane – paistsid kõik orgu ümbritsevad mäed ja lisaks ka veel päike. Inimesed on toredad ja keegi ei peaks seda nüüd isiklikult võtma, aga vahest on siiski parem ilma üleliigse seltskonnata samblatutil istuda ning lasta päeval endale näkku paista.
Nu jah, täna hommikul olen muuseas jõudnud tekitada ka järjekordse klambrijama, nimelt läks mu saabas sellest lihtsalt läbi (ja teine klamber on pisut lahti loksunud). Õnneks ei tea Einar sellest midagi, ta oleks vist muidu õuduskrambist üle saades mulle kärmelt mõned puujalad juba valmis voolinud:)
Eile oli muuseas täiesti superilus päev nagu tänagi. Tulime päikesesäras üle Umbjärve kuru, mis on tõesti kena koht ja mõnusalt lauge ronimine. Ainult tuul oli nii vali, et mul oli kogu aeg tunne, et tuleb kõigi küünte ja hammastega firni klammerduda, et mitte minema lennata. Õhtuooteks lõhkusin taas paari klambreid ning venitasin välja ühe suusatrossi (Einari isetehtud tross!) ja oma õla. Ma pole kunagi täheldanud enda juures sellist destruktiivset võimet... Tänu sellele saime muidugi jälle kõvasti peatusi teha; Einar hoidis minust ja mu klambritest auväärsesse kaugusse, kruve keeras seekord Jaan.
Paistab, et kõik rahvas peale paari töömehe on baasist lahkunud. Tuusamad laadisid lapsed ja kraami mootorsaanile ning lasid end mäkke sõidutada:) Baas ise on selline käputäis erivärvilisi puust sarasid, nende vahel keset hoovi tuusab roheline tank (nr.7). Nurgas ilutseb täiesti stiilipuhas värvilistest roostetanud plekilärakatest kuur. Ööbimine siin pidavat maksma 250 rubla/inimene.
Varesed kraaksuvad ja kevad tuleb!:)
Laura
Läksimegi radiaalile Ristsorridele. Tõus Lõuna Ristsorrile oli väga järsk (lõpus), aga mõned läksid ikka suuskadega (ei tea, kumb oli raskem viis). Masha oli väga järjekindel, olgu et teda oodates meie nihkusime 5 korda, et päikse kätte jääda. Meist mööda – ja tegelikult meiega koos – läks rühm Moskvast. Nende juht aina päris “Mis mäed need on? Meid ju visati langevarjudega, ei tea, kus oleme. Kas Sajaanid?”
Lõuna oli meil uskumatu ilusas kohas, ja soe oli ka, nii et tegime nabaparaadi ära. Igor ütles kusele läinud kellelegi: “Nüüd sa kused võib olla su elu ilusamais kohas”. Aga jah, see kajastas olukorda…
Pärast – Põhja Ristsorri juurde. Minu jaoks see oli kõige hirmsam matka hetk (teine oli, kui me Tsivruai seina peal ootasime, mis meist saab, ja kui onu Igor tuleb). Nüüd me läksime karniiside all mööda oru serva, jala all oli jää tükk, pärast hakkas ka libisev lumekiht ja peal paiguti veel jääkoorik. Ühes kohas ma hakkasin alla libisema. Hea, et org ei olnud sügav, ja ma pidurdasin ka, aga paar hetke õudust oli mul küll ja küll.
Kuru iseenesest on selline pragu. Väga ilus, nagu oleks maailma lõpus. Ja pärast seda – niuhti! Jääallalaskumine. Poisid said sellega küll hästi hakkama, meie naiste organismid on aga teist moodi kokku pandud. Ma praegu isegi metsas kardan künkast alla lasta. Siin ma pidurdasin, kuidas vähestki sain. Nagu teada, persepidur, rullpidur… Pöis, näiteks valutab! Huvitav, et siis, kui kihutad firni peal, suurim mure oli mitte see, et vastu pead mitte kukkuda, aga see, et püksid katki ei läheks! Minu armsad püksid!
Oli ju sula, ja pärast kõik läks jäässe, selline surmasõit. Ei tea, mis mõnu selles on ;)
Pärast baasi jõudmist läksime tükk maad veel, laagriplatsi otsimas. Ja see oli järsku hullult väsitav. Õhtul kõik oli kuidagi pinges. Minu meelest.
Sveta