10.märts 2004.a.Umbjärve ületamine.
Hommikul on jällegi nullilähedane temperatuur ja vahepeal tundub mingit niiskust alla udutavat. Puusuusad mätsivad tugevalt, plastikutel pole erilist probleemi. Laagrikohast mõni kilomeeter edasi on Revda-Kirovski raudteeliin, mida mööda päevas liigub mitmeid (kauba)ronge. Ronge me ootama ei jää, neid me kuuleme enne ja pärast. Raudteest napi kilomeetri pärast jõuame Umbjärvele. Et järvel Lovozero poolses servas on mobiililevi, siis kulutame veidi aega tuttavatele SMS-de saatmiseks. Järvel on kohati jääl õhuke veekiht ja mööda järve minek on üsna igav ja üksluine. Kui oleme jõudnud järve teise serva, Tuliluha lähedale poolsaare tippu, siis teeme seal priimustel lõuna. Lõuna ajal möödub meist Murmanski matkagrupp, laseme sel suurima heameelega sündida, sest veidi maa pärast kaldale jõudes paistab ees olevat ränk raja tallamise töö. Nemad muidugi ei taha meist kaugele ette minna ja jäävad samuti kaldale jõudes pikalt lõunale, nii et oleme ikkagi sunnitud algul rada otsima ja tallama. Et meie Karhu suusad on veidi kitsamad "Beskididest", siis vajume kottidega üsna sügavalt (üle põlve) sisse. Erilise tempoga me ei püüagi hiilata ja esimese puhkuse ajal me laseme Murmanski omad mööda. Tulijoki orus leiame lõpuks vana raja, kuid sulailm on teinud oma töö ja me vajume ikkagi rajast kolinal läbi. Laagripaiga leiame täielikult ettevalmistatuna ja nii jääb laagri rajamise suur hulk tööd ära. See aeg kulub igasuguste lolluste tegemiseks (vt.allpool).
Nutt ja hala :-)
Hommikusöök: riisihelbed puuviljadega. Kissel-kompott kuivatatud õuntega. Et asi liiga imalaks ei läheks närisime vahele kuivatatud tinti (kala selline).
Ilm kisub suveks. Kui nii edasi läheb, siis ei ole varsti enam midagi selga panna, täna juba kaks kraadi sooja. Õhtul sai hästi vähe ahjupuid tehtud, aga ikka tuli osa neist hommikul lõkkesse visata. Pidavat olema tõeline matkasaavutus leida kuiva lehtpuud. Iseenesest olin eile õhtul väga väsinud, aga eks STROH pani vere taas liikuma. Õhtul selgus, et meil on matkagrupis ka salajoodikud. Naisukesed maiustasid mee ja viinaga ning mehed pidid telgis kügeledes magamiskotte ootama ja paljalt STROHi jooma. Tunnistust eilsest päevast annab fakt, et võtsime kaks kuru. Täna ees järve ületamine ja jõuame siis juba HIBIINIDESSE.
Dima
10. märtsi õhtul
Jah, see on ikka lahe tunna küll, kui oled tükk maad mäkke üles rühkinud, kui tuul puhub täiega vastu, lumi tuiskab ja siis oledki suure tuule käes ning vaatad kõrgelt alla orgu, kui muidugi ikka on midagi lumetuisu seest näha. Vastasel juhul oled kui lõputus kõrbes, kus liiva asemel lendleb lumi ja siis kurult alla sõites kihutad mii kiiresti, et silmist voolavad pisarad ning iga natukese aja tagant viskad kiiruse kartuses külje maha :), see viimane on vist minu eri. Olen juba enda püsti ajamiseski päris osav, võin anda eratunde, kes aga soovib.
Eile liuglesime siis lõbusasti kurult alla, mõne erandiga, kes suusad selga võtsid (aga ka nii saab mäest alla). Võistlesime. Murmanski grupiga, korda mööda üksteisest möödudes. Jäime metsa ööbima ning täna saime murmansklaste käest sugada, et me kuuseoksi telgi alla murdnud olime – metsas olevat niigi vähe puid. Me neid puid siiski veel nägime... Õhtal tõi Igor shampuse kotist välja, mida mees oli kogu aeg kaasa vedanud, ja tõesti, shampus pole kunagi paremini maitsenud. Ja mis me kõik too õhtu teada saime. Näiteks seda, et Igoril oli raske lapsepõlv, vitamiinipuudus, puust mänguasjad, halvad sõbrad, roostevaba naeratusega lapsehoidja ning libe aknalaud (seda kõike peaks porgandi häälega ütlema). Ja samuti seda, et kes pudeli viina ära joob, ei ole mitte joodik, vaid alkohoolik... ja palju muudki ;-)
Ei maksa salata, et sai tüdrukutega natuke viina, teed ja mett maiustatud. Üks igavesti hea kraam, mõnitage palju tahate! Samal ajal kui meie õues maiustasime, mõtlesid poisd telgis matkalaulu välja. Väga ajakohane: On nii kuum, et põletad huuled, nii kuum....?
Ka praegu, järgmisel õhtul, siin Hibiinide poolsel Umbjärve kaldal telgis olles kumiseb see laul meeles ja higi voolab :).
Täna siis sõitsime viimase lõigu Lovosero tundrutest alla, mööda vahutavat ja käänulist jõge Umbjärvele ning ületasime 8km järve. Vahepeal tuli ka päike välja – minu lemmiktaevakeha. Sõime lõunat hävitades järjekordse hulga küpsiseid, kala konserve, kuivatatud puuvilju, pähkleid halvaad... ning keetsime teed priimusel. Viimast eriti sellepärast, et kaasa võetud bensiini kulutada. Sai ka lumememme ehitada, lumi pakkis plusskraadidega hästi. Ja nüüd siis olemegi Hibiinide jalamil. Kõige varasem telki ronimine toimus eelkõige tänu sellele, et sattusime kellegi mahajäetud laagripaika. Polnud vaja telgialust teha ega isegi lõkke jaoks metsakuiva korjata, ahjupuudest rääkimata. Ah jaa, Laura ja Sveta käisid Igori pahameelele vaatamata jões ujumas – kes siis ennast matkal peseb? Pesemine on tabu, ilm minevat kehvaks. Pst! Hommikul pesin salaja hambaid, kui Igor ei näinud. Hii-hii! Õhtul jäid siiski pesemata, homme jälle.
Masha