09.märts 2004.a. Kuftuai kuru ja Lõuna-Tavajoki kuru.
Hommikul tõuseme kiirelt metsapiirini, metsas on
täiesti arusaamatu, kummale kurule tõus on ja
algul ongi tõus nii Põhja-Tavajoki kurule kui
ka Kuftuaile ühine. Enne suurt, ilmekalt
esileküündivat kaljust küngast tuleb
Kuftuaile minekuks pöörduda vasakule,
Põhja-Tavajoki kuru jääb otse edasi.
Erilist raskust kuruletõus ei kujuta, rohkem
füüsiliselt tagajalgade töö. Tundub
olema lumevaene aasta, kohati tundub seepärast targem
olevat liikumine võib-olla isegi ilma suuskadeta.
Kuru on Seidjärve poolt suhteliselt ühtlase
tõusuga ja enne kurulejõudmist avanevad
tagasisuunas ilusad vaated all paistvale mägede
raamistuses olevale Seidjärvele. Kuru pealt enam
Seidjärv ei paista, kuid kurult avanevad ilusad vaated
Umbjärvele ja selle taga laiuvatele Hibiinidele. Kuru
peal kohtume Murmanski grupiga, kes tõusiski Kuftuai
kaudu üles, nii nagu olime meiegi plaanitsenud. Platoo
peal olid nad näinud meie suusajälgi, kuid ei
saanud aru, et me olime tagasi pöördunud ja meie
tegevus jälgede järgi olla jäänud neile
arusaamatuks. Laskumine Umbjärve poole on Kuftuailt
ilmselt järsem, org on kergelt tsirkuselaadne. Meie
suundume hoopis kõrvalorgu, milleks tuleb
ületada Lõuna-Tavajoki kuru. Kuftuailt
Lõuna-Tavajokini on umbes 40 minutit mööda
samakõrgusjoont traverseerida.
Lõuna Tavajokilt tuleb laskuda algul paremale ja
seejärel saab suurte sikk-sakkidega alla sõita.
Nõlva kallak üleval servas on ca 25-30 kraadi.
Allpool hoidume vasakule nõlvale, nii nagu
soovitasid üleval kohatud venelased ja nii nagu nad
ees on jälge teinud. Ilmselt ei ole see ikkagi
mõistlik ja ühel hetkel pöörasime
nende jäljest alla orgu, kus oli ees vana
suusajälg. Laagripaigaga all orus probleeme ei ole,
ainult lahtist vett ei ole kusagil enne raudteed.
Nutt ja hala :-)
Oh sa, jälle ma olen siin päevikuvalves. Tegelikult on juba 10. märts peaaegu möödas, aga eilne päev oli ju ka olemas. Kiirelt sellest:
Hommikul oli kohe näha, et päev on selge, ja päike paistab, ehkki oli veel mäe taga. Hakkasime tõusma, aga Laural läks klamber puruks, aeg kulus vahetamiseks. Laural läksid ka edaspidi erinevad asjad katki: rihmad, tross jne, nii et tänu Laurale me teeme peatusi, muide oleksime ammu surnud:) Tõus oli esialgu talutav, aga pärast viimane osa oli kangelastegu. Mina küll tegin iga kümne meetri taga peatusi. Aga kurul oli jumalast lahe vallutamistunne. Kostja pani Kevadbändi lipu püsti, punane krokodil mustal taustal. Vahepeal tulid 4 inimest – matkajad Murmanskist, kellel on sama plaan minna Hibiinidesse, nagu meilgi. Vaade kurult oli ka vapustav, kuru vallutamine on ikka vahva. Kuru Kuftuai. Mingi 30 minutiga veel üks tipp, s.o. kuru sai vallutatud – Lõuna Tavajok. => 4 päeva, 4 kuru.Sveta