08.märts 2004.a. Tõusmine Tsivruai-Ladv kurule ja platoole.
Kavandatud oli radiaal Tsivruai-Ladv kurule. Hommikul laskume Seidjärvele. Et jääl on väga vähe lund ja et tuul on tagant, on hommikupoolne minek ilma kottideta kerge. kümmekond kilomeetrit möödub väga kiiresti. Erilisi probleeme ei tekki maastikul orienteerumisega, et valida välja õige vahe, kust üles hakata minema. Üles minnes kohtume Moskva grupiga, kes samuti teevad kerget radiaali, vahelduva eduga ajame rada, üldiselt oleme neist eespool. Kohati on vanad suusajäljed värskema lume all näha. Kuskil peab seal orus olema ka onn, kuid meie seda ei näe (ei tea otsida), sellest räägivad meile pärast venelased. Metsas on minek üsna lauge, metsapiirist üles jõudes, muutub tavapäraselt järsemaks ja tõus raskemaks. Kuruni on mõistlik tõusta kogu aeg mööda oru põhja, meie kaldusime tõustes liialt paremale ja raiskasime asjata jõudu mööda oru külge ukerdades. Tsivruai-Ladv kuru on väga suur ja väga lame sadul.
Et ilm oli vahelduva eduga kohati selgem, siis
üritasime kurult tõusta lääne suunas
platoole, et laskuda teiselt poolt platood alla Kuftuai
kurule. Jõudmata päris platoo
kõrgeimasse kohta, muutus nähtavus siiski
liialt kehvaks, et mööda platood ukerdada
asimuudi järgi (kuuldavasti olla sellel platool ka
magnetanomaaliad) ja pöördusime tagasi
mööda tuldud teed. Kurult laskumisel said
kõik harjutada vabalangemise ja peapiduri keerulist
kunsti, üldiselt oli kurult laskumine nauding ja
sõidumõnu.
Järvele jõudsime siis, kui hakkas kergelt
hämarduma ja keset järve olles jäime pimeda
kätte. Korjasime grupi kokku, et keegi üksinda
ära ei kaoks ja jõudsime laagrisse juba
täielikus pimeduses. Kordaläinud päeva puhul
olid kõik väsinud, aga õnnelikud :-)
Nutt ja hala :-)
Lisaks Tamme vägitegudele on öö jooksul juhtunud muudki – sadanud on miskit lume ja jää vahepealset kraami, mis hommikuse ahjukütmise tulemusena on vee kujul sisenenud ka telki ning leotanud läbi armsa päeviku:(
See selleks. Muidu on igati mõnus, pugisin just kõhu nuudlisuppi ja magusat teed täis ja lösutan telgis magamiskotis, teine veel peale tõmmatud. Ma nimelt olen täna üksi „kodus“, teised läksid kurule. Kuna see tundus täitsa karm ronimine olevat ja pikk maa kah (u. 40 km), siis otsustasin homseks jõudu koguda ja end välja magada (võimlemistshempion Tammega ühes magamiskotis olla pole lihtne). Tuleb välja, et kõikvõimalikke „koduseid“ toimetusi tehes läheb päev ootamatult kiiresti, ma pole veel suusatama näiteks jõudnudki.
Aga see-eest on mul käinud mitmeid külalisi. Esiteks sädistav linnupaar, kes avastas murdunud kuuse kõrvalt hangest meie hommikuse pudru jäätmed. Nad on üsna jutukad tegelase, muudkui seletavad ja seletavad, ma kahjuks ei oska suurt midagi vastu öelda. Ja julged on nad ka, neid üldse ei häiri, kui ma ringi sebin ja oma toimetusi teen, muudkui luusivad ja uurivad, mis toimub, ja aina seletavad midagi. Meenutavad Eestimaist pasknäär, kuigi välimus pole just kõige sarnasem – neil tuvist pisut väiksematel lindudel siin on ereoranzhikas kõhualune ja päris ereoranzhid saba ning tiivaalused.
Teiseks sattusid läbi astuma kaks matkaselli-vanameest, keda ka juba eile hommikul oma eelmises laagripaigas kohtasime. Sellised tüübid – tulevad iga talv kahekesi metsa ja luusivad siin suuskadel ringi. Soovitasid mul sama teha kogu elu:) Ja soovisid head naistepäeva:):) Oo, muidugi, täiesti teenimatult on veel mainimata, et saime pühade puhul maasikamoosi ja et Nuum kinkis igale naisele punase roosi!
Kuna see pole ainult minu päevik, tuleks vist teistele ka pisut ruumi jätta, pläran siin juba niigi pikalt...
Info: ilm on pilvine, kohati vilksatab sinist taevast, hooti sajab jäälund.
(Laura)
Kuna keegi ei leidnud teed, siis ei toimunud ka Strohhi joomist ning päev oli pikk, huvitav ja väsitav. Hommikul oleme Anjaga kokanaadis, seetõttu head ööd.
Dima
Millegipärast läheb kogu aeg nii, et pikkadest päevadest, kus on palju toimunud, ei kirjuta keegi midagi! Näiteks 8.märst oli küll väga sündmusi täis. Sõitsime umbes 40 km kaardi järgi. Pool teed oli jäätunud järve mööda, minnes saime ka purjetada tuule käes, väga lahe, aga kahju oli suuskadest ja määrdest, mis läksid kõik vastu jääd. Edasi oli metsatõus, nägime sama Moskva rühma, kes läksid “jalutama” nagu meiegi. Tuli välja, et nende koer ei ole nende oma, vaid ikka kaevanduse oma. Vaesekene, mis tast saab.
Kotita oli jumalast hea sõita; pajukesed meie ümber juba õitsevad! Ilmselt naistepäeva puhul. Kohalik vesi on üllatavalt läbipaistav, ja jää sellest on sinine! Ma ei ole kunagi sellist näinud.
Tõusime Moskvalastega võidu ülesse. Vahepeal Mari puhh oleks peaaegu alla kukkunud, aga tubli Kostja tegi osava hüppe, ja meie team võitis!
Kurule me jõudsime "valest" kohast – s.o. kuru seinalt: hakkasime nõnda kõndima, ja siis, kui saime sellest aru, oli juba hilja tagasi pörduda. Mõni hetk oli päris närviline, et koht oli vist laviiniohtlik, ja me olime just nagu karniisi peal (vähemalt nii paistis) – edasi ei saa, alla ei saa, ja tagasi ka eriti ei taha – aga pärast saime aru, et saab lihtsalt üles minna (Tsivruai kuru). Saime platoole. Igorile tuli hull mõte platood mööda ja Kuftuai kurult otse koju minna. Aga hakkas nii usinasti tuiskama, et me ikka pöörasime tagasi. Alla laskumine oli küll vahva, peaaegu oleks mäesuusatamiskuurort, peaasi, et ilma kottideta. Aga läks juba looja. Lõuna saime juba kl. ~ 19. See metsas suusatamine, eriti koormaga, on minu arust kõige raskem osa. Kuru võtmine on suht kiire, saavutus on käes, ja tunne on lõpuks hea. Aga metsas… Tee on pikk. Lumi on sügav, kui kukud, siis vajud nii, et tagasi tõsta on … vaevaline. Ja oksi, oksi on igal pool, oksi näkku, oksi koti vastu – ja mauhti! oledki pikali. Dima kukus natuke vette, pole midagi tõsist.
Pärast oli matk mööda järve tagasi, ja kui jõudsime koju, oli juba kl. 21. Vaene Laura ei pahandanud ja suutis ikka mitte väga muretseda. Tagasi teel oli väga lahe see, et meie laagri kohal taevas säras suur täht. Nagu näitaks, kuhu minna.
Lõppkokkuvõttes oli kõik maruväsinud, jõid 4 tassi kisselli ja ei suutnud enam midagi. Meie Agega määrisime põlved Kapsikamiga, aga ei teadnud, mis värk see on. Meil põlesid põlved pool ööd nagu põrgus.
Sveta